Eesti teatrinomadism Euroopas (ja Venemaal)

Eero Epner

„GEPi” uuenduslikkus on tema vanamoodsuses.       Mõned nimetavad nooreestilikuks alaväärsuskompleksiks pidevat püüet võrrelda oma loomingulisi tulemusi mitte rahvusliku, vaid rahvusvahelise kontekstiga ning tunda paratamatut pettumust ja kibestumist nii enese kui enese ümber oleva (näilise) mahajäämuse pärast. Kogu XX sajandi jooksul kuni tänaseni välja võib kokku lugeda arvutul hulgal rahvusmasohhistlikke piitsutusi: alates Nikolai Triigi Berliinist saadetud postkaardist, kus ta kurdab eestlaste vähese kunstitaipamise üle ja tunneb valu, et ta seetõttu kodumaal töötada ei saa, ning lõpetades uuemate suundadega, mis on endastmõistetavalt  ületanud lisaks rahvuslikule ka ühe teise ideaali. „Euroopa”, mis küttis omal ajal ühtviisi kuumaks nii Gustav Suitsu kui Tõnu Õnnepalu, ei näi enam olevat piir, mille sees tegutsemine võiks piisavalt inspireerida. Ajad, mil Brüsselis või Pariisis põõsasse kusemine rõõmustas lisaks rõngaslihasele ka vana hea Euroopa peale mõtlevaid halle ajurakke, näivad olevat möödas. 

Need mõtted on kippunud pähe, kui Teater NO99 on lavastusega „GEP” mööda Euroopat tuuritanud. Siiani on pagasis üksteist välisfestivali, 21 etendust, kaheksa riiki, seitse keelt. Arvustused on ilmunud TheaterHeutes ja Theater der Zeitis, Frankfurter Allgemeine Zeitungis ja Wiener Zeitungis. Me oleme kohtunud publikuga Toruni suitsuses glamuursööklas, vahetanud Kölnis muljeid tuntud indialasega ning oleme pidanud Wiesbadenit koledaks,  sest Viin oli ilusam. On muidugi puhas edevus sellest kõigest rääkida ja kui see edevusetunne ei sisaldaks endas mingit kahtlast sügelust, võiks ehk isegi piinlik olla. Kuid see sügelus … See ei ole see rõõmus erutus, mis sind tabab, kui mõni Hollandi kuraator helistab või Soome publik õige koha peal naerab. See on hoopis arusaamine, et erutuda ei ole põhjust – siin ei toimu midagi erakordset, vaid normaalset. Kõik ongi tõepoolest inimesed. Me olemegi  Euroopas. Festivalid ei otsi enam ammu „midagi Ida-Euroopast”, vaid nad otsivad head teatrit, mis kõnetaks inimesi nende tõukuuluvusest hoolimata. See ongi ju euroopalik, kas pole? Milleks see sügelus siis?

Aga seepärast, et see Euroopa, kuhu me oleme igatsenud jõuda, on võib-olla juba eest nihkunud. Timothy Garton Ash kirjutas hiljuti, et Euroopal puudub ühine avalik sfäär. See sfäär, mis lubaks  ajada nn euroopa asja, luua ühise mõtteruumi, suhelda ühises keeles. Ma ei ole kindel, kas enese „eurooplasena” määratlemine on kuidagi vabam rahvuslikele identiteediotsingutele tehtavatest etteheidetest, kuid see pole antud juhul oluline. Ashi tõdemuses näib olevat mingi  side sellega, miks esmapilgul sügavalt Eesti-keskne „GEP” mööda ilma ringi laseb. Ühest vastust, miks „GEP” tuuritab, muidugi ei ole. Kui lugeda arvustusi, siis liiguvad need üldiselt ühel rajal: see on lavastus, kus idee ja teostus on konkreetne, oluline ja kaasaegne ning näitlejad intensiivsed, tugevad ja mitmekülgsed. Vaatajatega amüseeritakse – mõnede arvates  isegi liiga palju. Tempo on kiire – kuigi mõned leiavad, et lavastus venib, kuna seal – Euroopas – on tavaks pigem poolteisetunnised tõhusad teatrilaksud. Teema on ideoloogilisest vastuoluline, kuid siin-seal on kosta hääli, et see ei ole lahendatud piisava tõsidusega. Feministlikke toone, mis on kõlanud Eestis, pole kuulda olnud, ja vastupidi: rahvusideoloogilisi aspekte on käsitletud huvitavamalt kui siin – mis on ka loomulik, sest võtkem kas või Viini  viimase paarisaja aasta kogemus ja me näeme, et sealses kontekstis mõjuvad „GEPi” ka kõige õrnemad rahvuslikud toonid ehmatavana ja rahvuskriitilised noodid võetakse vastu ilmselgelt suurema mõistmisega.

Muide, Eestis on see risti vastupidi: rahvuslik sentiment müüb siin hästi ja kriitika rahvusluse aadressil näib sageli olevat vaatajatele ebaoluline või vähem tähtis interluudium. Ent ka see fašistlik võrdlus „Eesti publiku” ja „Euroopa publiku” vahel ei  ütle minu arvates ära põhilist. Ja põhiline on see, et „GEP” mõjub „seal” vanamoodsana ning seda just Euroopa enese kontekstis. Mitte iganenuna, vaid vanamoodsana. Viini saiakeste, saksa filosoofia ja prantsuse esprii vaim, mis siiani seostub paljudele Euroopaga, leiavad sealses uuendusmeelsemas teatris viimastel kümnenditel kõike muud kui mõistmist ja edasiarendamist. Rapitakse nii ennast – teatrit – kui ka nn euroopalikke väärtusi, luterlust ja katoliiklust, poliitikat, kapitalismi (seda eriti), aga ka kolonialismiminevikku ja -olevikku. (Nii näiteks kutsub üks hiiglaslik Zürichi festival juba mitmendat aastat oma peaesinejad endistest Euroopa kolooniatest. Muide, see peegeldab võib-olla ka seda, miks soovisid „GEPi” oma programmis näha Piiteri ja Moskva festivalid…).

Läänemaailma moraal, tabud ja ideoloogiad ei ole kunagi varem teatri sedavõrd intensiivse tähelepanu all olnud kui  praegu, õhus on tajuda nii kriisi- kui ka tüdimusmeeleolusid. Euroopa saab vasakult ja paremalt ning paraku tuleb öelda, et see rappimine ei ole pelgalt ülemõelnud avangardistide provokatsioon ja enesereklaam. Kõigil on lihtsalt kõrini ja teatris kajab vastu terve müriaad inimlikke emotsioone meeleheitest ja allakäigutundest kuni pea autistlikkuseni jõudva käegalöömiseni. See teater on  väga elus, inspireeriv, inimlik, jõuline ja huvitav, kuid seal ei pühitseta ega õilistata enam ammu midagi. Ja selles kontekstis mõjub mingite idaeurooplaste lavastus, kus toimub küll vana hea rahvusluse viimine absurdse äärmuseni, kuid selle absurdsuse sees ometi lootuse säilitamine,  päikesejänkuna. „Saksamaal tehti säärast teatrit viimati 60ndatel,” ütles ühes Hamburgi kohvikus sealne kunstiteadlane, ning tõmbas sigaretti. Kuigi suitsetamine avalikus kohas oli ametlikult küll loomulikult keelatud, ei teinud keegi talle märkust. Kelnerid teavad veel, mida tähendab üksikisiku vabadus, ja seda vastuolulisemana mõjub „GEPis” allhoovusena liikuv idee taaselustada Suur Narratiiv, mis sai Euroopas kabelimatsu  juba aastakümneid tagasi, ning koondada sinna taha rohkem inimesi kui ainult üks.

See pole minu mõte, kuid ma olen nõus tolle Ida-Euroopa päritolu Saksa lavastajaga, kes hiljuti pead vangutas ja ütles, et kaasaegne dramaturgia ei tegele enam suurte teemadega, vaid väikeste individualistlike fantaasiatega. Muide, spetsiifiliselt vanamoodsa idaeuroopaliku tegevusena mõjuvat juba „GEPi” ohjeldamatu seks lastesaamise nimel – kui uskuda Michel Houellebecqi, kes kümmekond aastat tagasi ühes intervjuus ütles, et praegusel ajal tundub kahe inimese kokkusaamine lastetegemise eesmärgil peaaegu kommunismina. „GEP” mõjub kõige selle taustal nagu blast from the past, tegeledes ammu vastuse saanud küsimuse uuesti esitamisega. Mõnele see meeldib, paljusid ajab segadusse, mõnele ei meeldi aga üldse.

Ilmselt kirglikem vaidlus toimus meiega Torunis. Publikuga kohtumise  kohal hõljus väga teadlike inimeste ja nende lugemuse vaim. Neile lavastus ei meeldinud. See on vanamoodne, aga halvas mõttes, ütlesid nad. Rahvuslus on toonud niivõrd palju ja niivõrd ilmselget halba, et peaks olema piinlik sellest rääkida. See on šovinistlik, fašistlik ja rumal. Nad olid tõesti pahased. Ja ei saa salata, et nende etteheidetega olime abstraktsel tasandil täiesti nõus. Ja nendega on nõus ka lavastus, mille ambivalentset suhestumist  – patriotismist kriitikani ja absurdist komöödiani – on väga sageli välja toodud. Programmi asemel on siin mitu programmi, mis võivad vabalt ka omavahel konfliktis olla. Moskvas mängides hüüti näitlejatele keset etendust publikust: „Kogu maailm kuulub venelastele!”. Ja Viinis nutsid esireas väliseestlased …

Vanamoodsus ei puuduta ainult lavastuse ideelist poolt. Ka selle teostuses on palju säärast, mis Euroopa uusima avangardi taustal  on mõjunud tagasipöördumisena millegi poole, mis kuulub ülemöödunud viisaastakusse. Ennekõike puudutab see näitleja rolli teatris. „GEPi”-laadsetes väikeseformaadilistes mobiilsetes projektides eelistatakse „seal” juba mõnda aega professionaalsete näitlejate asemel amatööre, ühiskondlikke marginaale, „tavalisi inimesi”. Või kui tõmmataksegi areenile nn profid, ei ole nende ülesandeks vana hea teatripanemine, vaid pigem mingid moekamad  nähtused. Seetõttu mõjubki poliitilise teatri loomine näitlejate poolt, kes ei suuda mitte ainult ideeliselt kaasa mõelda (meenutagem, et „GEP” põhinebki suuresti näitlejate improvisatsioonidel), vaid suudavad selle idee ka sada korda järjest veenvalt läbi viia, laheda ja üllatuslikuna. Seesama Ash kutsus kümmekond aastat tagasi valima uueks Euroopa põhimõtteks – ühinemisideoloogia asemel – liberalismi, mõistes seda Isaiah Berlini võtmes: inimesed taotlevad erinevaid sihte, mida ei saa ühitada, kuid mis võivad rahumeelselt kõrvuti eksisteerida. Lugesin seda mõtet trammiga mööda Viini sõites. Vaatasin aknast välja tänavatele, kus möllasid vutifännid, immigrandid ja vene turistid.

Võib-olla siiski peaks Euroopasse veidike rohkem uskuma. Võib-olla on ta endiselt  olemas, või vähemalt idee temast. Lõppkokkuvõttes ei pruugi ju asi üldsegi olla selles, kuidas saada Eesti tingimata Euroopasse (ega ka selles, kuidas teha Eestis teatrit saksa või vene moodi), vaid vastupidi: kuidas jõuda niikaugele, et oma tegevust ja mõtteid  alati mingis laiemas mõõtkavas (ja mitte tingimata euroopalikus) vaadelda kui pelgalt rahvuslik, kodune ja olemasolev? On suur šanss, et see tõepoolest põhjustab taas ühe alaväärsuskompleksi ja ühe häbitunde, kuid mulle tundub, et see on risk, mis on hädavajalik, kui soovida vähegi ellu jääda ja hea õnne korral ka suureks saada. Ent kuigi välismaal käimine pakub selleks eeldusi, pole see sugugi põhiline ning kaugeltki mitte ainus võimalus  nimetatud riski võtmiseks. Samal trammisõidupäeva õhtul oli etendus. Publik oli sõbralik. Oli peaaegu sama hea tunne kui kodus.