ELA JA SÄRA – Teater

TAMBET KAUGEMA

Kui meenutada aasta lõpul puhkenud pisut ehk totrat hädakisa kirjaniku- ja kunstnikupalga ümber, siis paistab küll, et teatrikriitikul ja ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetajal Madis Kolgil on tuline õigus, kui ta Sirbi aastalõpuinter­vjuus (18. XII 2015) ütles, et teiste kunstiliikidega võrreldes on teatris rahaline olukord enam-vähem normaalne. Kui keskenduda loomeinimeste põhimurele, et kes oleks nõus neile nende loomingu eest pisut palka maksma, siis teatrivaldkonnast vaatab vastu üsnagi rõõmustav pilt: Eesti kümnes suuremas teatris on kokku palgal ligikaudu 350 näitlejat, lavastajat, ooperisolisti ja balletitantsijat (olgu öeldud, siia sisse pole arvestatud meie kahe ooperi- ja balletiteatri orkestrante). Siia lisandub veel suur hulk väiksemaid teatreid ja truppe, kes ühel või teisel moel toovad näitekunstiga tegelejatele hädapärase leiva lauale. Seega, päris suurele osale siinsest näitlejaskonnast on iga kuu kindlustatud stabiilne (küll mitte ülearu suur) sissetulek, mis loodetavasti laseb neil paremini keskenduda oma põhitööle ja nad ei pea liiga tihti mängima supireklaamis puljongikuubikut.

Esmapilgul võib see tunduda vastuolulisena, ent ka neil lavastajatel-näitlejatel, kellel on oma koduteater (ja seega kõik justkui kõige paremas korras), tuleb aeg-ajalt ette eluetappe, kui on vaja tempo korraks maha võtta. Loomingulise stipendiumi „Ela ja sära“ selle eesmärgi täitumise hea näide on 2013. aasta stipendiaat Mart Koldits, kes rääkis Eesti Päevalehele (30. VII 2013), et tema kasutab seda stipendiumi ennekõike enesetäiendamiseks ja süvenemiseks, lisades: „Plaanin järgmisel aastal vähem lavastada, sest tunnen, et vajan pärast loominguliselt intensiivseid aastaid aega, et vahepeal tehtut seedida.“ Vabadus on selle stipendiumi põhiline mõte, oli Koldits kindel. Kui nüüd küsida, mida tõi see tema põgus vabadusehetk sisse meile, maksumaksjatele, siis ega mürki ei julge võtta, oletada võib aga küll, et see enesetäiendus ja tehtu seedimine julgustasid Kolditsat langetama kahte eesti teatrile täitsa tähtsat otsust: koos Anne Türnpuga võttis ta juhendada kõrgema lavakunstikooli XXVIII lennu ning möödunud aastal lisandus Von Krahli teatris tema lavastajakohustustele ka teatrijuhi amet.

Kusjuures on tähelepanuväärne, et teatrivaldkonna ligi kahest tosinast stipendiaadist peaaegu pooled on ühel või teisel kombel, olgu koosseisulise näitleja-lavastajana või külalisena, olnud oma loometeel seotud (vähemalt) ühega neljast teatrist (Von Krahli teater, teater NO99, Tartu Uus teater ja VAT-teater), mida Eesti teatripildis on ikka ja jälle tõstetud esile avangardsuse ja otsingulisuse poolest. Ühest küljest on sellise statistilise rohkuse taga muidugi asjaolu, et Von Krahli teatri ja NO99 trupi koosseis on mitu korda põhjalikult muutunud (meenutades kohati viisikute vahetamist hokiväljakul), ent ei saa välistada, et näiteks 2012. aastal saadud „Ela ja sära“ oli üks tõukeist, mis viis tol ajal veel NO99 näitleja Risto Kübara kaks aastat hiljem Münchner Kammerspiele trupi koosseisu. Vähestel eesti näitlejatel on CVs nii vinge töökoht ette näidata. Võib vist järeldada küll, et alates 2000. aastast, mil hakati seda loomingulist stipendiumi välja andma, on see üha vähem kandnud endas varase elutööpreemia tunnuseid ning üha rohkem läinud teatritegijatele, kes on loominguliselt heas vormis ning kellelt on põhjust tänu sellele vabaduseaastale oodata veel üht-teist rõõmustavat ja üllatavat.

Muidugi oleks mõnevõrra totter teha siit üksüheseid järeldusi, nagu peaksid kõik „Ela ja sära“ stipendiaadid hakkama pärast raha laekumist kohe munema kuldmune ning neid tabab teatri aastaauhindade tulv (seda enam, et juba oma olemuselt on tegemist kahe erisuguse nähtusega: loomestipendiumile kandideerib ise igaüks, kellel on selleks soov, teatri aastaauhinna saajad selgitab välja aga žürii), kuid midagi aastaauhindade laureaatide nimistu siiski näitab. Kõige tugevamalt on selles nimekirjas esindatud (üheskoos Tiit Ojasooga) teatrit NO99 juhtiv Ene-Liis Semper, kes sai „Ela ja sära“ 2003. aastal, veel enne NO99 asutamist. Parima kunstniku teatri aastaauhinna on ta pälvinud aastatel 2002, 2003, 2006, 2007 ja 2014 ning neile lisaks on Semper saanud mitmel korral (üheskoos Tiit Ojasooga) parima lavastaja või aasta lavastuse auhinna. Pärast 2010. aastal „Ela ja sära“ saamist on lavastajaauhinna saanud ka näiteks Tartu Uue teatri kunstiline juht Ivar Põllu (2013. aastal lavastuse „Vanemuise biitlid“ eest). Mingi seos võib olla ka Katariina Undi 2011. aasta stipendiumi ja 2012. aastal saadud parima naispeaosa (VAT-teatri lavastuses „Nisa“) auhinna vahel. Neid näiteid on veel.