Endlas valib Palu

Rait Avestik

Lavastaja ja kunstnik suruvad endas häid ideid maha, et lavastus oleks võimalikult ?normaalne? ja realistlik. Mängivad pokkerit: Mugsy ? Lauri Kink, Stephen ? Enn Keerd, Carl ? Tambet Seling, Ash ? Mihkel Smeljanski.  Ants Liigus

Parick Marber, ?Diileri valik?. Tõlkija-lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskujundaja Kalle Kuningas, grimeerija Karina Sauväli. Mängivad Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Jüri Vlassov, Tambet Seling ja Mihkel Smeljanski. Esietendus 27. novembril Endla teatri suures saalis.

Endlas on käimas 94. hooaeg. Esiletõstmist väärib asjaolu, et  käesolevast sügisest on siis Tiit Palu see, kes valib, kiidab heaks või vähemalt vastutab Endlas laval toimuva eest. Kuna teatrikriitika tahab (või vähemalt kujutab ette, et tahab) kaasa aidata igasuguste uute olukordade ja (teatri)inimeste-ametite esimestele hingetõmmetele, siis loobub siinkirjutaja rohkem kui tuhandest väärtuslikust tähemärgist ja loovutab need Pärnu teatri uuele pealavastajale Tiit Palule, kes tutvustab lähitulevikku. (Lisangi siinkohal hooaja lühitutvustusena Palu e-kirja, mille ta mulle minu palvel saatis.)

Tere!

Juba käivad proovid talvise vabaõhulavastusega ?Pööripäeva päike?. See põhineb rahvakommetel, kirjutanud Kivisildnik, lavastajaks Raivo Trass. Omamoodi julgustükk teha talvel majast välja, kuid idee on väärt katsetamist. Kohe alustab proove Egon Nuter inglise komöödiaga ?Tuisutops?. Kui teeme aastas 10 ? 12 lavastust, siis kaks komöödiat pole palju; oleme materjali valikuga nõudlikud. Märtsi alguses esietendub Boris Kaburi kahest Ropsi-näidendist kokku kirjutatud lavastus. Instseneerijaks teatri dramaturg Kiti Kaur, lavastan mina. Edasi alustab proove Raivo Trass suvelavastusega ?Mäeküla piimamees?, see tuleb välja Kurgjal ja jätkab Trassi eesti dramaturgia sarja. Aprillis esietendub David Greigi näidend ?Kosmonaudi viimane teade ühes endises Nõukogude Liidus elavale naisele, keda ta kunagi armastas?. See lavastus paneb meid proovile, sest eeldab multimeediatehnikaid. Teater muretseb üht-teist, kordasaatjateks on lavastaja Andres Noormetsa kõrval videokunstnik Taavet Jansen ja kunstnik Mihkel Ehala. Üle kahe aasta võiks tulla lavastus ka Reiusse, kuid selle otsustame alles jaanuariks. Edaspidi on ettevalmistamisel suured vabaõhuprojektid 2005. ja 2006. aastaks, neist viimane koostöös teiste teatritega. Enam-vähem hakkab kuju saama 2006. aasta repertuaar, kui esietendame ainult eesti dramaturgiat. Selle varjus kogume ideid 2007. aastaks. Tähtis on seegi, et hiljemalt 2006. aasta sügisel peaks trupp suurenema mitme inimese võrra.

Ole terve! T.

 

Pealavastaja avalavastus

Jutt niisiis Palu lavastusest ?Diileri valik?. Tegelikult oli Palu kui Endla pealavastaja esimene lavatöö oktoobri alguses esietendunud ühekordne projekt ?Tammsaare tõde?, millega esitleti kogu teatritruppi, kes esitas meelepäraseid lõigukesi Tammsaare ?Tõest ja õigusest?. Lavastaja on ise öelnud, et tal oli keeruline öelda, millistel tingimustel ?Tammsaare tõe? õnnestumiseks võib lugeda. Võib-olla seda mõistet polegi õige kasutada, sest kui laval toimub ka täielik jama, on see ometi tõde. Tõde ei pea olema meeldiv, tõde võib olla ka valus, aga kindlasti on tõe väljaütlemisest kasu. 

Kui 90ndate teisel poolel tõusid esile uued näidendid Suurbritanniast ja Iirimaalt, siis ühed kõvemad nimed olid  Mark Ravenhill, Sarah Kane ja Patrick Marber. Mõned nende tekste iseloomustavad märksõnad: energia, elulähedus, kare ja täpne dialoog, kaasaegse elu sünge ja trööstitu kujutamine. Marberi neljast näidendist ?Dealer?s Choice? (1995), ?After Miss Julie: A Version of Strindberg?s ?Miss Julie??  (1996), ?Closer? (1997), ?Howard Katz? (2001) on meil lavastatud kaks: 2000. aastal Vanemuises ?Closer? (?Ohtlik lähedus?, lav Palu) ja nüüd siis Endlas ?Dealer?s Choice? (?Diileri valik?).

Iseenesest on ?Diileri valik? lihtne ja hästi kirjutatud näidend restoranis töötavatest meestest, kelle suureks kireks on pokker, mida nad nädalas korra pärast restorani sulgemist üsna märkimisväärsete panustega ohjeldamatult mängivad. Kuna Marber ise on (olnud) lootusetu mängur, siis võib kindel olla, et ta teab, millest kirjutab. Samamoodi pole talle võõras ka inimeste tundmine ja näidendi kirjutamine, mida tõestab eelkõige ladus dialoog. Olgu kogu see mängupõrgute, sigarite ja viskide temaatika kui tahes müstiline, põnev, kaasaegne ja lahe, siiski ei oska ma (peale sigarite ja viski) sellest lugu pidada. Küllap on kaarte mängides raha lennutada sama võimas ja valusalt ilus, kuid samas ka täiesti mõttetu nagu näiteks vaadata ilutulestikku ja mõtiskleda selle olemuse üle. Vaatamata nendele aspektidele polnud tekst mänguvõhikule igav, olulised olid ju ? nagu teatris ikka ? inimestevahelised suhted.

Muidugi võib ka teatrisaalis istumist võrrelda õnnemängus osalemisena. Ei või iial teada, kuidas läheb… Võib öelda,  Palu lavastusega võib jääda nulli või isegi pisut plussi. Kas oli see taotluslik või mitte, aga tundub, et lavastaja on panustanud just sellele, et esile tõuseks dialoog ja dialoogi esitajad. Kuigi kõik näitlejad sooritasid nendele antud üleasanded viisakalt, oli vähemalt üks esilekerkija. Üsna tugeva etteaste tegi Lauri Kink, kes pisut jobu, kuid mitte üldsegi rumala ettekandja Mugsyna tuletas meelde, et taolisi ja taoliste ideedega äriidioote leidub igal pool. Eks Kingi etenduse algusest lõpuni hästi väljapeetud ja veetud roll oligi see, mis tegi sümpaatseks ühe tema äriidee ? rajada kuhugi Londoni vähekäidava koha endisesse peldikusse prantsuse restoran.

Mõningast elevust tekitas teadmine, et üles astub ka endine näitleja Mihkel Smeljanski. Smeljanski tegelane oli elukutseline pokkerimängija Ash, kes tuli restorani, et selle omaniku Stepheni (Enn Keerd) pojalt Carlilt (Tambet Seling) võlg kätte saada. Asi päädib Suure Mänguga, kus eespool nimetatutele lisanduvad veel kokk Sweeney (Ahti Puudersell) ning ettekandja Frankie (Jüri Vlassov). Siiski oleks lavastaja võinud näiteks Smeljanskit märksa rohkem ja asjalikumalt rakendada ? endist väge paistis tal olevat.

Lavastuskontseptsioonilt on tegemist üsna pretensioonitu teatritööga. Ja võib-olla on see ka lavastuse õnn. Kuigi nii lavastaja kontseptsioon kui ka kunstniku Silver Vahtre töö erilist tähelepanu ei nõudnud ega pälvinudki, on tegemist ?söödava? realavastusega, kust ei puudu põnevus ja  hea huumorgi. Hetkiti tundus siiski, et lavastaja ja kunstnik suruvad endas häid ideid maha, et lavastus oleks võimalikult ?normaalne? ja realistlik.  ?Peaasi, et publik ?sööks??, on majanduslikult muidugi oluline, siiski peaks uus pealavastaja meeles pidama, et teater mitte publiku sabas ei tohiks joosta, vaid publik peaks targa ja hea teatri sabas seisma. Seda nii edaspidiseks!