Esimene lugemine: „Nukuteatri juhatuse koosolek”

Meelis Oidsalu

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Puhh”, lavastaja Vahur Keller. Esietendus 2. XII 2012 Tallinnas Viktoria keskuses. I Eva-Liisa Linderi blogisissekanne „Eesti Nuku- ja Noorsooteatri jõululavastusest „Puhh”” (ilmunud 27. XII 2012 Eesti Teatriliidu lasteteatri žürii blogis lasteteater.wordpress.com): „Kui Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kodulehelt uue inspiratsioonist ja rühmatööst sündiva jõululavastuse tutvustust lugesin, tekkis rõõmus ootus – idee näitlejate lapsepõlvelugudest lavastus teha on huvitav. [...] Ostsin kavalehe. Lavastaja ja näitlejad meenutavad seal oma lapsepõlvemänguasju ja -mänge. Iga jutu juures on suur pilt rääkijast koos Puhhi-lavastuse tegelasnukuga. Seejuures on huvitav, et meenutustes keegi Puhhi ei nimeta, küll aga jutustavad osalised värvikalt, kuidas mängisid lapsena suusahüppajaid, olümpiamänge, töötegemist, lumeonnide ehitamist, Buratinot, kuningat ja kuningannat või kuidas lemmikmänguasjadeks olid neegrinukk, Smurfi-õhupall, Krõll või Sipsik. Fantaasiale ainest kui palju. Seepärast oli üllatus see, mis laval toimuma hakkas. Pärast esimest paarikümmet minutit oli selge, et lavastus on valminud A. A. Milne’i raamatu „Karupoeg Puhh” ainetel – nii äratuntavad olid kõik tegelased ja tegevuskäigud. Millegipärast olid ainult osad tegelased saanud veidi erineva nime: Puhh – Mõmm, Notsu – Põssa, Eesel Iiah – Eesel Eufemia, Kängu ja Ruu vastavalt Mamma ja Pisike, Öökull – Kull. Tiiger ja Jänes olid jäänud aga ka nime poolest samaks. Etenduse lõppedes võis täpsustavalt tõdeda, et ühtegi teist raamatut ega lugu peale „Karupoeg Puhhi” kasutatud ei oldudki. Laval ei ole mitte ühtegi tegelast ega ühtegi sündmust, mis ei pärineks Puhhi-raamatust. Ka etendust vaadanud laps ütles esimese asjana: „See oli ju „Karupoeg Puhh” – ainult miks neil nii imelikud nimed olid?” Samas tekib ka küsimus – kui laval nimetatakse karu järjepidevalt Mõmmiks ja Puhhi-nime ei kasutatagi, miks siis pealkirjaks on „Puhh”? Hilisem tekstianalüüs kinnitas sedasama – 90% etenduses kõlanud tekstist pärineb kas sõnasõnaliselt või samasisuliselt Alan Alexandre Milne’i raamatutest „Karupoeg Puhh” ja „Maja Puhhi Salu servas”.”

II

(Nukuteatri kontor. Kontor nagu iga teinegi. Pikk laud. Toolid. Ruumis on kaks inimest: Meelis Pai ja Vahur Keller. Teatri direktor Pai istub laua otsas ja nokitseb parema käe nimetissõrme küüne kallal. Kunstiline juht Keller kõnnib närviliselt mööda ruumi ja hoiab käes iPadi. Ta langetab selle aeglaselt. Nähtavale ilmub noore mehe nägu. Vähesed aastad teatris on sinna vedanud juba pikad vaod.)
KELLER: Mida!? No on kuradi … Ja me oleme seda žüriid hoidnud nagu kuradi …  kuradi  pilpa peal.
(KELLER valib kiirvalimises numbri.)
PAI: Mida sa teed?
KELLER: Räägin Seinaga.
PAI: Lükka telefon välja. Ja kõigile kommenteerimiskeeld. Telefoni vastu ei võta, kirjadele ei vasta. Internetis mitte piuksugi. Kõigil suu kinni… Homme on nõukogu koosolek.
KELLER: Kurat, see võib suureks minna?
PAI: Ei lähe. Loe seadust. Autorsuse presumptsioon … Seni, kuni keegi ei tõenda vastupidist, oleme meie lavastuse ainsad autorid. Ja tõendeid ei ole. Lavastus on maas. Tekstiraamatut välja ei anna …  ütleme, et teatril salvestust ei ole. Ja kui ka läheb kella külge, siis eitame kõike ja oleme solvunud.
KELLER: Ainult üks asi on sellega.
PAI: Misasi?
KELLER: Sellega on see probleem, et see on tõsi.
PAI: Tahad selle välja öelda? See on võimalik. Tunnistame, et on olnud. Kahetseme. Laseme ministeeriumi auditi peale. Maksame tagantjärele … Avalikkusele ütleme, et suured välismaa meelelahutuskorporatsioonid kurnavad väikest eesti kultuuripublikut või et juriidiline korrektsus lämmatab kultuuri. Või viime asja laiemaks, spinnime teised teatrid ja need trupid, kes lasteaedades mustalt teevad, ka sisse ning oleme päeva lõpuks puhastuse algatajad ja konkurente on ka vähem … Aga pikas perspektiivis tähendab see, et ma, kurat, ei tea, kuidas ma sellele teatrile enam üldse tekste saan.
KELLER: Ma kuu aega nuputasin seda skeemi! Terve kuradi kuu! Kõik oli täpselt välja timmitud. Kuu aega mõtlesin tegelaste nimesid välja. See trikk lavastuse nimega – et Puhh ei ole karu, vaid inspiratsioonipuhang … See kavalehe jutt näitlejate lapsepõlvemängude kohta … Ja üleüldse see (näitab sõrmedega jutumärke) improvisatsiooni ja rühmatöö idee ja kuidas turundus infot tükeldas nii … et kõigile jääks mulje, et tegemist on päris Puhhiga, aga justnagu poleks ka … kurat, see oli geniaalne! Ja emad olgu õnnelikud: said kaks korda odavamalt kui Lotte … Disney ju ei andnud neid kuradi õiguseid … Kui mind ei oleks, vahiksidki kõik ainult multikaid … mulle tuleks riiklik preemia anda!
PAI: „Shrek” läheb niigi kalliks … Oled sa kindel, et neil pole salvestust?
KELLER: Žüriil? Ei … Kui ongi, siis ega rohkem kui üht etendust ikka lindistatud. Ütleme, et see kokkulangevus originaaliga oli juhuslik improvisatsiooni tulemus. Ühekordne. Või et lapsepõlves loetud tekst oli kusagile näitleja alateadvusesse salvestunud … Miks see žürii meile niimoodi keerab? See Linder on mingi vanatüdrukust teatriuurija kindlasti … tahab mehele raudselt … Nii ütlengi!
PAI (näpib iPadi): Linder töötab lavakoolis. Vaevalt et ta omal algatusel …
KELLER: Kes selle taga on siis?
PAI: Teatriliit ega agentuur ei hakka seda jama endale kaela tõmbama, liiga palju seletamist. Lisaks veel korralik mainelaks ja kohtuasi – me räägime Disneyst ikkagi …
KELLER: Ministeeriumi poisid, need uued? Mis siis kui …
PAI: Rahu. Keegi ei puutu meid. Ilma meieta ei oleks neil oma kultuuripoliitika õigustuseks midagi öelda. Meie oleme nende viigileht, loomemajanduse ime, isemajandav eesti teater. Keegi ei lase avalikult pükse alla. Kui meid poleks … Iseasi, kui … See on keegi omadest.
KELLER: Omad? Puhh … või see … Mõmm vaevalt, tal on ju väga väike aru …
PAI: Kas see eesel Iia… mis eufemism see oli …?
KELLER: Eufemia!
PAI: Tema mossitab kogu aeg. Too ta siia.

III

(KELLER lohistab kõrvupidi sisse käsist ja jalust seotud tõrksa eesli ning surub ta laua äärde istuma.)
PAI (rõhutatud sõbralikkusega): Hommikust. Kuidas oleks ühe jutuga?
EESEL (süngelt): Hommikust. Kui see ülepea on mõni korralik hommik, milles ma küll kahtlen.
PAI (segaduses): Kes väljaspool truppi teab, et sa ei ole Eufemia?
EESEL (poriseb): Lihtsalt haletsusväärne. Jah, just seda see on: lihtsalt haletsusväärne. Aga kellele sa kurdad, kellele see korda läheb. Mitte kellelegi. Lihtsalt haletsusväärne ja muud ei midagi.
PAI (jäiselt): Mis on haletsusväärne? Mis lahti?
EESEL: Kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha.
KELLER (ärritunult): Misasja need mõned ei saa?
EESEL: Lulli lüüa. Tantsida ja laulu lüüa.
PAI (Kellerile): Millest ta räägib? Mängib lolli?
KELLER: Ta on kuradi kangekaelne. Kütab otse raamatust! Originaalteksti!
PAI: Näitab suhtumist?
EESEL (süngelt): Bon-hommi. See on üks prantsuse sõna ja tähendab bonhommi.
PAI (Kellerile): Vii ta minema. Too need karu ja siga siia. Seo nad lahti … Ja otsi mett või midagi …
(KELLER lohistab toriseva eesli tagasi laoruumi. Mõne hetke pärast kostab lava tagant karu laul.)
KARU: Pirukas, pirukas, pirukas hea, peal pole kärbest, kuid kärbsel on pea, mõistatan ära, kui teie ei tea.
(Ruumi siseneb õnnelik karu, suur moosipirukas peos, tema järel tirib KELLER üle kere värisevat põrsast.)
PAI (Kellerile): Miks sa talle piruka kätte andsid juba?
KARU (täis suuga): Mõistatan ära, kui teie ei tea: pirukas, pirukas, pirukas hea.
PAI (karule): Vaata, siin on purk mett … Kuidas oleks ühe…
KARU: Ahhaa … ei tea, kas teid peaksid ka luuletused huvitama? (Hakkab luuletust lugema.)
(PAI ohkab ja vaatab läbitungivalt Notsu poole. Too katab silmad ja püüab end veelgi väiksemaks teha.)
NOTSU (vaikselt, peaaegu nuttes): Tidilipomm …
KELLER (frustreerunult ja justkui vabandades): Mida ma teen … Nad ei allu! Nimed suutsin ümber õpetada, aga muidu ajavad ikka tuimalt oma raamatuteksti … (Vihasemalt) No see ei ole ju raske kolm etendust päevas improviseerida! Teilt ei nõutagi ju kunstitegemist … lihtsalt sõnade järjekorra vahetate ära … Kuradi muidusööja!
(KELLER lööb karul järelejäänud pirukatüki peost, haarab tal käpast ja Notsul kõrvast ning lohistab nad tagasi laoruumi. Karu kõõritab meepurgi poole ja mõmiseb. Siga tihub vaikselt nutta.)
(Lava tagant kostab piitsa plaksumist, südantlõhestavat sea- ja eeslikisa ja KELLERi hüsteeriliselt kiljuvat häält): „Küll ma teil, närakatel, laisklemise ära võõrutan! Ma teile näitan, küll te siis õpite publikut minu juurde meelitama!”
(Kusagil kaugemal laulab üks väga väikese aruga karu) „Meil tants käib ümber mooruspuu, uhuu, uhuu, uhuu!”
(PAI istub laua ääres ja vaatab süvenenult oma harali aetud sõrmi, justkui kontrolliks küünealuste puhtust.)

P.S. See kirjutis sündis improvisatsiooni tulemusena. Kõik kokkulangevused reaalsete isikute või sündmustega, teatri NO99 näidendiga „Esimene lugemine: Reformierakonna juhatuse koosolek”, Alan Alexandre Milne’i raamatutega „Karupoeg Puhh” ja „Maja Puhhi Salu servas” (vt „Täielik Puhh”, tõlkija Valter Rummel, värsid Harald Rajamets, Olympia, 2000) ning Aleksei Tolstoi muinasjutuga „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused” on juhuslikud.