Etenduse analüüs kui võrrand mitme tundmatuga

Kristel Nõlvak

Sellise pealkirja all toimus 2. aprillil Tartu ülikoolis Eesti Teatriuurijate Ühenduse ning Tartu ülikooli teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetooli korraldatud teaduskonverents, kus võeti vaatluse alla etenduse analüüsi meetodid ja nende rakendusvõimalused eesti teatris tegelesid etenduse analüüsi probleemidega. ?Etenduse analüüsi meetodid ja nende rakendamine? oli ka teema, mille raames äsja lõppenud kolmeaastase teadusgrandi toel Tartu ülikooli teatriteaduse eriala kraadiõppurid professor Luule Epneri juhtimisel. Konverentsi ettekanded olid valdavalt üldteoreetilise suunitlusega, ilma eelneva kokkuleppeta kujunes aga näidete pagasiks pea kõigile Tiit Ojasoo lavastus ?Julia?. Ilmselt mitte nii suur üllatus, kui arvestada, et tegemist on lavastusega, mis oli äsja tituleeritud aasta parimaks. Pealegi, tiheda tõlgendusväljaga teatritekst tõusnud uurijate huviorbiiti juba palju varem.

Millest konverentsil räägiti? Suurimaks tundmatuks, mille lähema tundmaõppimise ja seletamise vajadust rõhutati, osutus keha. Kõik näitleja keha vaataja poolt tunnetamise ja tajumisega seotud küsimused, vaataja enda kehaline taju intellektipõhise vastuvõtu asemel/kõrval jms, mis kokkuvõtvalt paigutub fenomenoloogia mõiste alla. Teatrifenomenoloogia kui semiootika kõrval etenduse analüüsis aina enam populaarsust koguv meetod näib osutuvat ka eesti lavastuste vastuvõtul möödapääsmatuks. Kaheksast ettekandest kolmes tegeldi otseselt fenomenoloogiliste, teatrietenduse kui omaette maailma loomise ja kogemise protsessiga seotud küsimustega. Luule Epner võttis vaatluse alla võimaluse käsitleda etendustervikut fiktsionaalse maailmana, teooria, mis seni on leidnud kasutust peamiselt kirjandusteaduses. Fiktsionaalne maailm kui loodud-maailm, mis teatri puhul luuakse igal etendusel, siin ja praegu. See maailmaehitus käib mängu kaudu ja lavamaailm on ontoloogilises plaanis kirjeldatav kaksikstruktuurina:  ?võnkuvana? fiktsionaalse-reaalse vahemikus, ilma et kunagi saavutataks äärmisi otspunkte.

Kehast, tajust ja näitlemisest vaataja positsioonilt rääkisid Juta Vallikivi ja Sirle Põdersoo, rõhutades vajadust arvestada etenduse vastuvõtul vaataja kogemuse aistingulise tasandiga ehk kehalisusega seni domineeriva intellektualistliku käsitluse kõrval. Nii nagu näitleja keha ei saa eirata, ei vabane ka vaataja teatris oma kehast ning esmane, aistinguline vastuvõtutasand loob aluse ka hilisemate emotsionaalsete ja intellektuaalsete tõlgenduste sünniks. Tähtis pole ainult lavastaja sõnum, vaid ka see, mis laval ON ja kuidas seda on võimalik kogeda. Näitleja näitab laval ennast ja näitab vaatajale ka vaatajat ennast, järgides teadlikult spontaanse tavakäitumise joonist (Schechneri ?korduvalt käitutud? käitumine), seejuures peegeldab näitleja vaataja subjektiivset kehalist enesetaju. Põdersoo nimetas Ojasoo ?Juliat? muuhulgas n-ö praktiliseks näitlemise fenomenoloogiaks.

Siinkirjutaja vaatles veidi lähemalt katarsist, kasutades selle olemuse tabamiseks karje ja vakatuse kujundit. Katarsis, mis võib mõjuda kui lahvatav puhastustuleleek või kainestav löök kõhtu, asub eeldatavalt keeleliselt struktureeritud maailma piiridest väljaspool, olles meeleülese hetkena võrreldav ka zen-budismi sator?iga. ?Julia? lavastuse lõppu saab siinjuures vaadelda kui kōan?i lahendust.

Anneli Saro omakorda tõlgendas ?Julia? lavastuse lõppu kui unenäost ärkamist ja käsitles kogu lavastust unenäopoeetikale tuginedes. Meetod, mis keskendub unenäo ja teatri poeetilistele sarnasustele ja peaks unenägude nägemise/kogemise kaudu avama igale inimesele värava (post)modernistliku kunsti paremaks mõistmiseks, osutus ?Julia? puhul mitmes mõttes viljakaks. Freudi poolt välja töötatud une-töö mehhanismid nagu tihendamine, nihkumine, kohanemine unenäo väljendusvahenditega ja teistkordne töötlus võivad olla head abivahendid ?Julia? mitmekihilise lavategevuse mõtestamiseks.

Konverentsil tõusid üles ka küsimused, mis vaevavad kogu maailma teatrit. ?Mida teha Shakespeare?iga? ? küsis Maris Peters ja osutas oma ettekandes mitmetele olulistele probleemidele, mis Shakespeare?i lavastuste analüüsiga seotud ning millest tegelikult pole pääsu ka eesti teatrirahval. Kui pikka aega on olnud kogu Shakespeare?i kriitika maailmas tekstikeskne, ning alles hiljaaegu on jõutud taastõdemuseni, et laval esitamiseks loodud Shakespeare?i näidendeid tuleb analüüsida ka laval, nende loomulikus keskkonnas, siis kerkib samas üles küsimus: milline lavakeskkond on loomulik? Kindlasti ei saa ühegi lavastuse puhul välistada konkreetset kultuurikonteksti, milles need sünnivad, kuid sealjuures peaks hea etenduse analüüs heitma valgust Shakespeare?i näidenditele ka nende ajaloolises kontekstis.

Etenduse kirjeldus kui üks analüüsi vorme oli Enn Siimeri ettekande teemaks. Olukorras, kus eesti teatrikriitikas kirjeldus kui üks etenduse jäädvustamise ja analüüsimise vorme sisuliselt puudub, tõstis Siimer esile kirjelduse vajalikkust igasuguse analüüsi eelastena. Ka kirjeldus võib olla interpretatsioon, sisaldada vähemal või suuremal määral autori subjektiivseid hoiakuid, kuid päris ilma kirjeldava pooleta võib teatrikriitika ühel hetkel muutuda laialivalguvaks ja hämaraks abstraktsiooniks, millest lõppkokkuvõttes ei saa abi keegi.

Konverentsi lõpetas Ester Võsu sobiva teemaasetusega, mis viis kuulajad teatrietenduse piiridest väljapoole. Vaadeldes võrdlevalt teatri- ja kultuurietenduse analüüsi probleeme, kaardistas ta ühelt poolt teatriuurijate võimalused laiendada oma territooriumi uurimisobjekti teatrisaalist väljapoole asetamise kaudu. Sellega kaasneb võimalus hõlvata metadistsiplinaarne positsioon teiste kultuuri uurivate distsipliinide suhtes ja pakkuda neile oma teooriaid ja meetodeid. Kirjeldades näitena etenduse (performance) mõistet peaasjalikult antropoloogilises tähenduses, leidis Võsu, et kultuurietenduse analüüsi teoreetilis-metodoloogilised probleemid sarnanevad paljuski teatrietenduse analüüsi omadega ning koostöö teatriteadlaste ja kultuuri uurijate vahel võimaldaks määratleda nii objekti kui metakeelt selgemalt.