Francisco Hinojosa sõnum 20. märtsi rahvusvaheliseks lasteteatripäevaks

Ilma kogemuseta, kui välja arvata lapsepõlve sagedased teatriskäigud, lavastasin seitsmeteistaastasena koos sõprade ja klassikaaslastega ühe näidendi. Mängisime seda mitteametlikult keskkoolis ja avalikult väljaspool kooli sobivates kohades. Näidendi pealkiri on „Kostüümiproov“ ning sisuks sõltuvusteema. Peamiselt on seal juttu, nagu pealkirjastki näha, lavaproovidest. Teksti tegi minu isa, kelle loomupärast näitlejakutsumust olid vorminud talle noorukieas ette juhtunud heategevuslikud näitemängud. Ei mu isa ega mina jätkanud teatriteed, kuigi minust sai järjekindel näidendite lugeja ja vaataja.

Ilmselt jätkus mul huvi, et kohtuda draamaga taas: nii mõnedki mu lasteraamatud on 20 ja rohkema aasta kestel kohandatud lavalaudadele. Algusaegadel, kui tegemist oli ametlike truppidega, palusin saata neil endale dramatiseeringu koopia ja andsin oma nõusoleku. Mida aeg edasi, seda enam tahtsin anda vabad käed neile, kes mõistavad vormida jutustusest draama ja oskavad selle nimel kärpeid teha. Olen aeg-ajalt käinud neid lavastusi vaatamas. Mõnikord uurin nende kohta ajakirjanduse või kodulehtede kaudu. Vahel austatakse kirjutatud teksti rohkem, teinekord käsitatakse seda kui uusteose loomeimpulssi. Kõige sagedamini on lavastatud minu lugu „Maailma kõige halvem tädi“, kas siis monoloogina, marionettide või varjunukkudega, alates näidendi ettelugemisest kooliteatris kuni täismahuliste lastelavastusteni. Ühe teatri direktor rääkis mulle kunagi, et pidid kord noore publiku raevupuhangu käest päästma peategelast mänginud näitlejanna, kelles vaatajad nägid saatana kehastust – laste kollektiivses kujutluses olid segunenud tõsielu ja väljamõeldis.

Laval hästi räägitud lugu köidab noore vaataja meeli ja justkui muudab teda. Pärast teatrietendust näib maailm teistsugune: etendus on seda puudutanud ja lubanud kiigata pealispinna alla. Kui vaatajad tunnevad ennast lavategelastes ja situatsioonides ära, valdab neid sageli katarsis. Erinevalt üksildasest lugemisest sünnib otse meie silme all midagi, mida saame sedamaid jagada. Me pole enam ainutunnistajad. Lugu saab elavaks meie kujutlusest väljaspool ja teeb meist kummalisel kombel peategelased, sest usaldame lavakarakteritele oma tunded ja hirmud, soovid ja pettumused. Kui kõik need laval kohtuvad, sulanduvad ettekujutlus, muusika, tants, laul, poeesia, mängud, maagia ja trikid harmooniliselt kõigi teatrikunsti vahenditega: kostüümide, valguse, lavakujunduse, grimmi ja rekvisiitidega. Kultuuripärandi, kirjanduse ja teatrikunsti toetamisega aitame oma laste kujutlusmaailma avardada ja neil elu mõtet leida!

Francisco Hinojosa (sünd Méxicos 1954. aastal) on mehhiko lastekirjanduse meelisautoreid. Kohe pärast kirjandusõpinguid hakkas ta luulet avaldama, seejärel lastele jutustusi ja romaane kirjutama. 1984. aastal võitis tema „Vanadaam, kes õgis inimesi“ IBBY auhinna. Kümme tema raamatut on avaldatud inglise keeles. Mehhiko kultuuri ja kunsti nõukogu valis Hinojosa tänavu laste- ja noorsookirjanduse eestkõnelejaks ja saadikuks Mehhikos.

20. märtsil tähistatakse üle maailma rahvusvahelist laste- ja noorteteatripäeva. ASSITEJ Eesti Keskus jagab pidupäeva hüüdlauset „Vii laps juba täna teatrisse!“.

Tõlkinud Katrin Nielsen