Funk ja punk teatrilaval

Ivo Uukkivi on öelnud, et talle meeldib, kui rollid tulevad ise tema juurde ning on sünkroonis tema enda ja ümbritsevaga. Nüüd nii on.

GERDA KORDEMETS

Kinoteatri „Vihanemees.com“, autor Penelope Skinner, tõlkija ja lavastaja Paavo Piik, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Marta Pulk, helikujundaja Taavi-Peeter Liiv, valguskujundaja Revo Koplus. Mängivad Ivo Uukkivi ja Mart Nurk. Esietendus 9. XII 2019 Sakala 3 teatrimajas.

„Vihanemees.com“ on kõige mõtteid tekitavam ja segadusseajavam lavalugu, mida viimastest aastatest mäletan, ükskõik, millist teemaotsa pidi üritada sellest läbi närida. Võib-olla polekski kellegi järelkaemus tähtis, ka see siin mitte, kui tegemist poleks lõppenud aasta ühe olulisema lavastusega.

On raputavalt tähtis, et see Penelope Skinneri tekst Eesti üles leidis, ja nimelt nüüd, kui seal sisalduv puudutab meid meie ülilähimineviku kontekstis teravalt. On väga hea, et nimelt tundliku sotsiaalse närviga Paavo Piik võttis selle tõlkida ja lavastada ning et Roberti roll leidis üles just näitleja Ivo Uukkivi.

„Vihanemees.com“ võtab kokku kõik need vähem või rohkem naljaga tehtud läänemaailma meeste identiteeti lahkavad lavastused, mida oleme hiljuti Eestiski ridamisi laval näinud. Ongi käes. Aeg, kui kunagine nali, et kõige ahistatum liik on keskealine valgenahaline heteroseksuaalne mees, on tõeks saanud.

Google’isse eksinud. On üks mees, Robert, kellel enne oli vinge töökoht ja uhke auto. Aga siis juhtus midagi. Nüüd peab Robert töötama kaubanduskeskuses müügiassistendina. Juhtub, arvate teie. Küllap on meil kõigil mitu tuttavat, kellel on läinud isegi kehvemini. Müügiassistendi kesise palga eest peab Robert taluma, et aeg-ajalt saab ta sõimata, aga kutse-eetika eeldab, et ta ise peab säilitama rahu. Ja nii see koguneb, teate küll, see frustratsioon. Jah, me kõik võime rääkida lugusid sellest, mida frustratsioon on meiega teinud.

Ühel hommikul, kui Robert on otsustanud end kätte võtta – no peab ju kuidagi? – ja jooksma minna, on ilm vilets. Loomulikult tahab Robert netist järele vaadata, mis ilmast edasi saab. Ja juba ta märkabki guugeldades midagi … „Mis siis sellest?“ küsite teie. Me kõik laseme end aeg-ajalt ahvatleda. Aga selles ju asi ongi! Sel hommikul trehvab Robert Google’is millelegi, mis muudab kogu tema ülejäänud elu. Päriselt. Ta leiab eest Vihase Mehe, kellel on oma kodukas ning oma telekanal. Ja veel enne, kui vaene Robert arugi saab, on ta ülepeakaela mattunud oma uude avastusse, mille nimi on Meesõiguslaste Liikumine.

Kõik edasine, mis Robertiga juhtub, kutsub esile homeerilise naeru, aga on ka äärmiselt igapäevane, sest igaüks – vähemasti iga mees – oleks võinud samasse kohta välja guugeldada. Seejuures on see kõik lõpmatult ja ääretult kurb, sest näitab, kui hõlpsasti manipuleeritavad me oleme, iga päev, iga hetk, kui manipuleeritud me tegelikult juba olemegi.

Muide, pärast seda teatriskäiku on kasulik ja põnev ka vaatajal Google’isse eksida, sest selgub, et kõik, millest ses lavastuses juttu oli (kõik need absurdsused nagu „günetsentriline ühiskond“, „mägraemad“ ehk meesõiguslasi toetavad naisolevused jne) ja mida pidasid vaimukaks, kuigi täiesti jaburaks naljaks, on absoluutselt tõsi, maailmas juba ammugi olemas ja otsapidi Eestiski.

Ivo Uukkivi Robert on nii lihast ja luust, nii haiget saanud ja nii haavatav päris inimene.

Siim Vahur

Punane tablett. Võib näiteks guugeldades kätte saada, et teatud osa meesõiguslastest kõneleb „musta pilli“, teine aga „punase pilli“ võtmisest. Muidugi on teada, et vähemasti punane pärineb „Matrixist“ – kust siis veel? Neo pidi valima sinise ja punase tableti vahel. Ta valis punase ja hakkas nägema asju nii, nagu need tegelikult on.

Muidugi hakkab hoopis parem ka Robertil. Talle hakkab tõesti tunduma, et nüüd ta teab asju ja saab nendest aru. See ongi ju tegelikult imeliselt ilmselge: kui siiani kamandas maailma nais­õiguslus, siis nüüd on pendel teise otsa käinud ja …

Stopp. Punane tablett hakkab vist mõjuma, sest ühel hetkel tekib küsimus, kas lavastuses „Vihanemees.com“ räägitakse ikka üldse meestest. Äkki räägitakse selles hoopis rohkem naistest? Kellel on viimased paar sajandit olnud silme eest must ja palav soov tõestada, et nad on sama head kui mehed, et nad on isegi paremad?

Nii leian end ummikteelt number 1. Säh sulle siis punast pilli. Eksiradadele meelitab „Vihanemees.com“ kogu aeg. Kummaline, kuid kõik need ekslemised väärivad kogemist, kui ka omadega ummikusse jõutakse. Just nii ongi plaanitud, et inimene tuleks teatrisse, et ta naeraks (palju), tunneks ennast ära (natuke) ja jääks nähtu üle mõtlema (kauaks). Juba siis, kui me neid mõtteid mõtleme, on maailm parem paik. Rohkem polegi vaja.

Sa oleksid äärepealt lasknud oma ajud ära pesta. Lahendust, jah, praegu veel, ei ole olemas. Seda ei paku ka lavastuse tegijad. Nemad on suutnud jääda balansseerima õhkõrnal juuksekarval ega mõjuta vaataja mõtteid üheski suunas, kuigi ajuti võib see nii isegi näida.

Näiteks siis, kui sinimustvalge valimisplakati-esteetika järgi vormitud kõrvaltegelane Alan (Mart Nurk) räägib oma rahulikul ja eht-eestimehelikul moel meile väga tuttavaid, kuid täiesti ebaloogilisi asju, mis tema karisma jõul ja enesesisenduse toimel mõjuvad ühtäkki jumala loogilisena. Sa usud, sa tunned ära, sa lased end juba viia – ja siis, hetk hiljem, saad aru, et praegu, just praegu, oleksid äärepealt lasknud oma ajud ära pesta. Ja avastad siis, et tegelikult see ongi sinuga juba juhtunud. Ükskord varem. Võimalik, et eelmiste valimiste ajal. Võimalik, et üht libauudist uskuma jäädes. Võimalik, et horoskoopi lugedes. Enam seda küll ei juhtu. Nii me arvame.

Aga siis ahvatlevad nad vaataja naerma – lõppude lõpuks on „Vihanemees.com“ ju komöödia. Ohukomöödia. Tekst võimaldaks laia lõuaga irvitada Roberti üle või siis – vastupidi – kõikide teiste üle, ent õnneks selles lavastuses hinnanguid ei anta. Uukkivi Robert on nii lihast ja luust, nii haiget saanud ja nii haavatav päris inimene, et naerdakse tema vaimukuste üle, idiootlike situatsioonide üle, millesse ta satub, debiilsuste üle, mida ta laseb end uskuma panna, ent ei kordagi inimese üle.

Uukkivi on öelnud, et talle meeldib, kui rollid tulevad ise tema juurde ning on sünkroonis tema enda ja ümbritsevaga. Nüüd nii on. Teater – kunstlikult loodud maailm – on ühekorraga liigutav ja kohutavalt isiklik.

Isiklikkus ja diskreetne vormistus on need kaks, mis mind teatris puudutavad – mida aasta edasi, seda rohkem. Jääb mulje, et üle rambi ja südamesse pärale jõutakse peaaegu ilma välise pungestamiseta. Paavo Piigi taktitundeline lavastajatöö on elegantne ja funk: kõik püsib näitlejal, toetab ja painab teda.

Ma ei tea, mis mees Ivo Uukkivi on. See lõpmatult kurvasilmne igavene punkar Munk. Olin üks hullunuist, kes kunagi ammu viibis Nõmme kultuurimajas sel Velikije Luki legendaarsel kontserdil, kui Munk lavalt rahva kätele hüppas. Ma oleksin võinud surma saada. Tema oleks võinud surma saada.

Ta tegi seda jälle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht