IETM – teatrijuhtide suurüritus Bratislavas

Madli Pesti

Kas rahalaristaja ja keskkonnasaastaja või inspireeriv kontaktilooja?Aprilli lõpus kohtusid Slovakkia pealinnas Bratislavas kaasaegsete etenduskunstide võrgustiku IETM liikmed. IETM loodi 1981. aastal Euroopa etenduskunstide asutuste ühendusena, kuid on nüüdseks laienenud üle maailma. Bratislavas oli lisaks eurooplastele kohal mänedžere-produtsente Brasiiliast Kambodžani ja Kongost Togoni. IETMil on üle 400 liikme 45 riigis, Eestist on võrgustiku liige Sõltumatu Tantsu Ühendus. Võrgustiku eesmärgiks  on kontaktide loomine ja ideede vahetamine loojate ja produtseerijate vahel ning see tundub vähemalt esmakordsel vaatlusel ka ööpäev läbi intensiivselt toimuvat. IETMi liikmed saavad eri linnades kokku regulaarselt kaks korda aastas, Bratislavas oli delegaate kohal 461.

Osalesin üritusel kui kriitik ja salvestasin töögruppide arutelusid. IETMi üritusega samal ajal toimus slovakkia teatrite ülevaatefestival. Osa etendusi anti ning  sündmuse peastaap asus Slovakkia eelmisel aastal avatud kafkalikku labürinti meenutavas rahvusteatris. Teatri ehitamise lugu on üpris kurioosne ning meenutab meie Kumu saagat. Hoonet projekteeris neli arhitekti 20 aastat, inspiratsiooni saadi Londoni rahvusteatri hoonest. Kui aga meie Kumu on arhitektuurselt õnnestunud ning Londoni teater küll kõle, aga mõnusa jõevaatega ja terrasside-kohvikuteraamatupoega, siis slovakid on tõesti õnnetud:  nende rahvusteater meenutab väliselt hiiglaslikku haiglat. Hoone ümber laiuvad ühes küljes parklad ja teises, jõepoolses küljes on praegu kõrghoonete ehitustanner. Teatri ette pidi tulema park, kuid kortermajad toovad linnale rohkem sisse. Teatrimajas endas on aga võimatu liikuda ilma ära eksimata, keskmiselt juhtus see külastajatega kaks korda päevas.

Kaks korda aastas korraldataval suurel rahvusvahelisel üritusel on mitu kasutegurit. Võrgustiku  liikmetele jaoks on see oluline koht, kus luua uusi kontakte, kohata vanu sõpru ning vahetada ideid. Tundub, et aruteludekohtumiste tulemusena sünnibki uusi kunstiprojekte või leitakse ka oma ideedele kaasprodutsenterahastajaid. Neli päeva kestval festivalil tegutsevad päev läbi töögrupid, igal on oma juht ja ettekannete pidajad. Osa võtab tavaliselt mitukümmend inimest, kes on teemaga otseselt seotud, ning tulised arutelud on kerged tekkima. Informeerimine ja ideede genereerimine on siin esmatähtis. Osalesin töögrupis, kus keskseks teemaks oli etenduskunstide säästev areng. Kultuuris ja kunstides on see ülemaailmselt järjest olulisem teema. Ka IETM käib ajaga kaasas: ökoloogilisus nii kunsti sisus kui vormis oli võrgustiku üritusel arutluse all küll esmakordselt (Eestiski pole me maha jäänud, haakuvate teemadega on aastate jooksul tegelenud Von Krahli Akadeemia),  kuid esinesid teatrite juhid, kellele keskkonnasäästlikkus on oluline ning kes on ka vastavateemalisi kunstiprojekte ellu viinud. Pikemalt tutvustati Belgia Kaaitheateri selle aasta jaanuaris korraldatud Burning Ice Festival’i (Põleva Jää festival), kus said kokku teadlased ja kunstnikud.

Nädala jooksul tegeleti maakera säästvate teemadega, eesmärgiks luua ja tutvustada innovaatilisi lahendusi, mis tulevikus jõuaksid teadusesse, haridusse, majandusse  ning lõpuks poliitiliste otsustenigi. Festivalil näidati installatsioone, fotosid, videoid. Programm sisaldas arutelusid, loenguid, kohtumisi poliitikutega, dokumentaalfilme, etendusi (vt lähemalt www.kaaitheater.be). Töögrupis haarati teemast kohe kinni. Arutelul tuli välja, et kui Austraalias olid suured metsatulekahjud, siis otsustas valitsus keskkonnakahjude korvamiseks võtta raha  kultuuri eelarvest. Küsiti, kas mitte keskkonnateemad ei võta raha kunstidelt ära, selle asemel et panustataks ökoloogilise kunsti arengusse. Kaaitheateri esindaja aga leidis, et selles seisnebki etenduskunstide väljakutse: teha koostööd teadlaste ja kunstnikega ning panustada keskkonnateemadesse sedavõrd, et rahastajad mõistaksid selle olulisust ning suunaksid kaasaegsetesse kunstidesse enam vahendeid.  Ka paradoksidest ei vaadatud kõrvale: sain teada, et IETMi kohtumisega sarnane rahvusvaheline üritus tekitab ühe tonni süsihappegaasi. Suurima protsendi (69%) keskkonnakahjust hõlmab osalejate kohalelennutamine, 5% annab festivalil esinevate teatrite energiakulu, 2% etendusega kaasnev prügi. Ühes teises töögrupis tutvustati endistesse tehasehoonetesse ehitatud etendusasutusi Bratislavas, Prahas ja Krakówis. Energilise ettekandega  esines endine Berliini Schaubühne juht Jochen Sandig, kes on Berliinis mitu vana hoonet ellu äratanud. Hetkel tegeleb ta üle-eelmisel aastal avatud suurejoonelise kultuurimajaga Radialsystem, mis on ehitatud endisse pumbajaama jõe ääres eraannetaja kümme miljoni euro eest. Ülimalt  mõnusa atmosfääriga maja majandatakse kavalal viisil: 25% ajast toimuvad majas kommertsüritused, peamiselt konverentsid, vastuvõtud jms ning sel viisil saab 75% ajast anda tantsu- ja teatrietendusi ning kontserte. Radialsystem asub kunagise Berliini müüri ääres seni üsna vähe atraktiivses linnaosas. Jochen Sandig  rõhutab, et Radialsystemi tegevuse tõttu on ümbuskonnas kinnisvarahinnad tõusnud ning eesmärgiks on muuta linnaosa ka uueks kultuuri tõmbepiirkonnaks. Sandig lõpetab oma ettekande edu valemiga: „Ära jookse publikul sabas, vaid publikust ees. Ära tekita publikus tunnet, et sa vajad neid. Nemad vajavad sind”.

Aruteludest ehk kõige teravamaks läks viimasel pärastlõunal toimunud üldkogu koosolek, mis oli pealkirjastatud „Kui poliitiline  peaks IETM olema?” Selgituseks, IETM pole otseselt lobiorganisatsioon, kuid viimastel aastatel on ka valitsusasutustes ja seadusandluses hakatud rohkem kaasa rääkima. IETMi peakorter asub Brüsselis ning võrgustiku juhtidel on eesmärk nõuda Euroopa parlamendi tasemel kultuurile ja etenduskunstidele rohkem tähelepanu ja rahastamist. Üldkogul aga pidas ettekande Iisraeli ajakirjanik ja poliitiline aktivist, kes oli oma riigi suhtes  ülikriitiline. Ta selgitas, kui valesti on Iisrael käitunud Palestiina konfliktis ning kuidas ta ei mõista lääneriikide leebust Iisraeli suhtes. Ta kutsus üles IETMi liikmeid boikoteerima Iisraeli: mitte sõita sinna külalisetendusi andma, mitte kutsuda oma festivalidele külalisi Iisraelist. Põhjuseks just Iisraeli-Palestiina konflikt. Selline mahlakas üleskutse tekitas aga tormilist vastureaktsiooni.

Tundus, et valdav osa teatridirektoreistprodutsentidest olid ühel meelel, et jah, IETM võiks olla senisest poliitilisem (pidades silmas selgemaid seisukohti ja nõudmisi), kuid oldi ka kindlad, et boikott ei muudaks midagi. Tuleb just nimelt käia Iisraelis (ja mujal konfliktikolletes) ning edastada rahusõnum kunsti kaudu.  Kunst kui poliitiline relv, mitte vastutusest kõrvalehiilimine ja boikott. Teine väga oluline aspekt sellistel kohtumistel on mõju kohalikule teatrielule. Päeviti toimuvad arutelud ja üritused, kuid kõik õhtud on täidetud kohaliku teatriga. Slovakkias pakuti vaatamiseks ligi 30 etendust, millest nägin üheksat. Kuna kohale sõidab 400 direktorit-produtsenti üle ilma, võib arvata, et nii mõnigi leiab oma kodusele festivalile kutsumiseks  mõne põneva lavastuse. Slovakkia teatrist ei teadnud ma varem ei head ega halba ning nähtud üheksa etenduse põhjal ka suuri üldistusi teha ei saa. Kaks üldisemat, Eestist erinevat tendentsi jäi aga silma. Oli üllatav, et üheksast lavastusest viis olid mõneti sarnased. Neid saab nimetada kontseptuaalseks tegevus- või tantsukunstiks, vähese või peaaegu ilma tekstita, ilma kindlate tegelasteta kulgeva loota, kus olulised on  visuaalsed märgid ja atmosfäär – ühesõnaga, postdramaatiline teater. Kõige silma- (ehk kõrva-)torkavamaks oli nende etenduste heliline taust. Ma ei tea, kas Slovakkias tegutseb eriti oluline elektroonilise ja tehnoloogilise muusika koolkond, kuid huvitaval kombel oli nende etenduste muusikaliseks taustaks originaalmuusika, mis oli jõuline, kriipiv, tehnoloogiline, sürrealistlik.

Paar näidet. SKRAT Company „Dead Souls”  meenutas kohati Mati Undi „Sügisballi”, teemaks inimeste üksindus suurlinnas. Väike lava oli täidetud mööbliga, mis oli asetatud ühtvõi teistpidi viltu. Voodi oli viltu, lamp oli viltu, vann oli viltu, tassid laua peal olid viltu. Sõnatu tegevus näitas inimesi liikumas, magamas, pesemas, telekat vaatamas, kohati üksteisega suhtlemas. Oskuslik valgus- ja videorežii lõid unenäolise atmosfääri (paneelmajade fassaade projitseeriti külmkapile, lambivarjule jm); tehnitsistlik muusika aitas võõrandatusele kaasa. Kummalisemaid lavastusi oli Debris Company „Orthopoeticum” – pealkirigi osutab, et tegemist on ortopeedia ja poeesia kokkusulatamisega ning täpselt nii sürrealistlik, nagu see kõlab, etendus oligi. Multimediaalne etendus oli küll ebaühtlane: põnevale sulamile fotost, videost, keha liikumisest, muusikast ja visuaalist oli algusse ja lõppu külge poogitud üsna  haakumatu traditsiooniline kaasaegne tants toolidega kahe mehe ja kahe naise esituses. Teiseks hakkasid Slovakkias nähtud etendustel silma võimsad, hea tehnikaga meestantsijad.

Kaks nähtud etendust võiks liigitada n-ö puhta tantsu kategooriasse: slovaki meestantsijad Brüsselist Les Slovaks Dance Collective ja nende „Opening Night” ning Tšehhis elava slovaki Jaro Viňarsky „Paisyn”. Mõlemas lavastuses on laval neli-viis virtuoosse tehnikaga  meest; neid iseloomustab energia, mängulisus, vaimukus. Tantsijad valdavad rütmi, tempot ja ruumi, etendused on ääretult dünaamilised. Mõlemas lavastuses mängib olulist rolli muusika ning tegeldakse kontakti, kommunikatsiooni ja füüsilisusega. Lavastust „Opening Night” olin ma juhuslikult varem näinud Barcelona tantsuteatris Mercat de les Florsis, kuid ei imestanud, kui kuulsin, et Les Slovaks sai ka kõigi Bratislava kohtumisel osalenute  lemmikuks. IETMi kohtumise ilmselt kõige suurem kasu ongi lugematud kontaktid produtsentide-teatridirektorite vahel. Kindlasti sai päevade-ööde jooksul jagatud ideedest nii mõnigi kindlama vormi, rahastuse ja koostööettepaneku. Oluline on ka kohaliku kultuurielu elavdamine ja teatri tutvustamine suurele rahvusvahelisele publikule.

Skeptilisi hääli kogu ürituse suhtes oli kuulda Eestistki, kuid tuleb arvestada, et  kui mõni teatrimaja on oma isikliku võrgustiku aastatega välja töötanud, siis ei tohi halvustada neid, kes sellistest üritustest kasu saavad (ja need ei ole ainult nurgatagused algajad etendusasutused). Mulle ei paista IETM ainult rahalaristajana (kuigi korraldamine pole odav lõbu), vaid hea võimalusena kohtuda erialainimestega kogu maailmast ning korraldajamaale ainulaadse võimalusena oma kultuuri esitleda. Näis, kuidas tuleb pärast Bratislava  sujuvat korraldust toime järgmine – kultuuripealinn Vilnius oktoobris.