Inimesed lahinguväljal ehk Karmid pildid tegelikkusest

Enn Mälgand

Karusoo kunst on kirglik, mässav, metafüüsiline ja halastamatu.

?Misjonäride? Rahutuvi ? surmatuvi? rakveree Teater

Dokumentaalprojekt ?Misjonärid?, autor-lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Jaagup Roomet, laulud seadnud Märt Avandi, liikumise seadnud Laine Mägi. Mängivad Hannes Prikk, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Martin Leemets, Eduard Salmistu, Margus Stalte, Märt Avandi jt. Esietendus Rakvere teatris 24. märtsil.

?Vaimustuse või hingelise maksimumi seisundis hakkab inimene looma märke: tantsima, laulma, rütmiliselt liikuma. Märk on meie elementaarse väljenduse pärisosa, mitte argine loomulikkus,? on öelnud teatrimees J. Grotowski. See kehtib täiel määral ka Merle Karusoo uuslavastuse ?Misjonärid? kohta. Lavastuse mõjukaimad allhoovused kanduvad vaatajani märgiahelana, mille lülideks on vihkamise, vale ja vägivalla valusalt karmid akordid.

Võtnud oma lavastuse formaalseks aluseks Afganistani sõja sündmused ning laiendades näidendi kõlapinda Iraagi teemaga, on autor ja lavastaja Merle Karusoo leidnud kujutatavale paralleele ka XIX sajandil Ameerika mandril peetud vallutussõjast indiaanlaste kultuuri ja tsivilisatsiooni hävitamisel valgete inimeste poolt. Need maailma eri paigus aset leidnud sündmused on lavale seatuna üllatavalt sarnased. Alateadlikult nendesse süüvides leiad, et tegemist oleks nagu ?korrastatud süsteemiga? ehk tavaga: valge kolonisaator ja anastaja ühelt poolt ja vallutatav ehk kohalik etnos teiselt poolt, mõlemal omad õigused ja eesmärgid.

 

Kui sina ei tapa, siis tapetakse sind ennast

 

Eelöeldu on Karusoo lavastuse lähtealus, mille eetiline ja psühhoanalüütiline lahkamine mikrotasandil viib lõpuks tervikpildi tekkimiseni inimkäitumise väärastunud vormidest. Üksikjuhtumite jada jookseb jõena suurde Hädamerre, mille kallastel hukkuvad inimesed ja hävivad inimkäte loodud väärtused.

Rakvere teatris esietendunud Merle Karusoo ?Misjonärid? on lühikese ajaga tõusnud teatripubliku huviorbiiti. Põhjusi selleks näib olevat mitu. Näidendi dokumentaalne taust on lubanud kaasata ettevalmistustöösse vahetult Afganistani sõjast osavõtnuid, kellega tehtud intervjuud ja kelle kirjad on aidanud luua lavastusele tõest põhja. Lisaks kuuele Rakvere teatri näitlejale on etendusse kaasatud Virumaa poistekoori poisse, kes etendavad  n-ö Ajaloolise Mälu rolli, esindades vabadusvõitlust pidavaid indiaani hõimlasi.  Suurte meeste kanda on suured teod: olla NLi vägede sõdurid, kes on käsu korras saadetud nõukogulaste ?piiratud väekontingendi? (tolleaegne propagandistlik väljend ? E. M.) koosseisus võitlema afgaanide vastu. Sõda kestis kümme aastat. Hukkus üle 15 000 NLi sõduri, nende hulgas 15 eestlast, tapeti 1,2 miljonit afganistanlast.

Näidend keskendub nende mälestustele ja mõtetele, kes pääsesid sellest põrgukatlast eluga. Väljend ?eluga pääsesid? ei ole päris korrektne, on mõneti tinglik ja meelevaldne. Laval toimuv kinnitab seda. Karusoo läheb kõigis oma püüdlustes ehk selguse huvides sõjakoleduste keskmesse, näidates, et see, mis toimus, polnud mingi erandolukord või vahejuhtum, vaid sõjas igapäevane julmus, totaalne kaos ja häving sadadele tuhandetele inimestele.

Eespool oli juttu  lavastuse märkidest, mis toovad üksikult võetuna aheliku ehk sõja koletusliku olemuse nähtavale. Erilise väljenduslikkusega tõuseb esile Snaiper (Tarvo Sõmer), kes oma ?tööst? sõjatandril pajatab suurepärase detailirohkuse ja ehtsusega. Piltlikkuse huvides nüansse jutu sees paika seades ning neid miimikaga toetades loob Sõmer ehk liigagi ?ilusa ja õlitatud? loo basmat?ide tapmisest. Sõjamehelik eneseõigustus tükib tahtmatult esiplaanile, ehkki ollakse nõukogude propaganda kohaselt ?õiglasel ja rahumeelsel missioonil? agressori poole peal. Sõduril on ju lihtne, ent samas ammendav vastus olemas: kui sina ei tapa, siis tapetakse sind ennast. Seda ?õiglast missiooni? täidavad etenduses Miinipildur (Hannes Prikk), Kuulipildur (Velvo Väli), Vaatleja (Eduard Salmistu) ja Leitnant (Margus Stalte). Igaühel on oma lugu jutustada, kõigil neil on side koduga ning suur igatsus sellest põrgust ükskord tervena pääseda.

 

Rahutuvi toetab sõjalisi

ambitsioone?

 

Misjonäride tegevusele ideoloogilise ja sõjalise tausta ning õigustuse andmiseks on keskne koht kõikjal oma tiibu laotaval Rahutuvil (Märt Avandi). Pinnalisel lähenemisel tuvi rollile võib esialgu jääda Rahutuvist mulje kui agressoriliini moraalsest tugevdajast, sest varem kogetud poliitiline pila on nii mõnigi kord  põhjendanud sõjapidamist vajadusega kaitsta rahu. Selline impertinentne hoiak oli ju NLi ametlik riiklik poliitika, mida küüniliselt püüti tõestada kogu maailmale kui õiglast ja vajalikku sammu. Karusoo kogemus ja leidlikkus neis asjus üllatab meeldivalt: ?Misjonäride? Rahutuvis näen ma peenelt maskeerunud paljastajat, kelle kommentaarideks on tuntud riigimeeste suust võetud sõnad, mis transformeeruvad lavastuses uues kvaliteedis. Ehk teisisõnu, misjonäridele peale surutud närused teod saavad Rahutuvi õhkõrna toetuse osaliseks. Seegi on üks osa lavastusse sisse põimitud manipulatsioonist, mis ?kollektiivse alateadvuse? kaudu aitab lavastuse tervikpilti kujundada. Siit edasi kulgeb tee juba freudistliku kujutluse juurde inimisiksusest, kelle tegusid püütakse lahti mõtestada unenägude ja lapsepõlvemälestuste fragmentide kaudu. On ju Karusoo tekstidki suures osas kokku pandud intervjuudest meestega, kes sõjas käinud. Sõjasündmuste julma argipäeva tagant näeme laval ju ka inimesi oma üldisemate mõtete ja arusaamadega. Saame teada sedagi, et sõjakoledused jätsid parandamatu jälje noorte meeste psühhikasse, sandistades nad nii vaimselt kui kehaliselt.

Hermeneutiliselt lavastust vaadeldes kogeme, et toimunut saame kõige paremini mõista ikkagi asju seestpoolt nähes ja tajudes. Suurim oht lavastusele on alati olnud terviku tabamata jäämises võib juhtuda. Seda eriti sellises mitmeplaanilises ja laiahaardelises teatritöös nagu  ?Misjonärid?. Lavastuse teise osa keskel on hetki, kui hetkelisi mõttetühikuid asub täitma arglikult sisse poetuv paatoslikkus. Lavastuse tugev energiaväli ei luba sellel tühikäigul kaua kulgeda, tempokuse eest hoolitsevad hea treenitusega kooripoisid. Nende hulgast väärib  kiidusõnu Martin Leemets, kellele on usaldatud Rahva Ustava Poja roll. Ka on kooripoisid helikujunduses vokaalselt tegevuses. Lahingulisi pingeolukordi aitavad kenasti matkida tinglikud mobiilsed  ?lahingumasinad? (kunstnik Jaagup Roomet), mis tulevad lavastuse tempokusele igati kasuks.

Merle Karusoo kunst on kirglik, mässav, metafüüsiline ja halastamatu. Ikka selleks, et jõuda tõe juurtele võimalikult ligidale. Paljastades nõukogulikku messianismi, toob Karusoo selgust ka selle all kannatavate rahvaste saatusesse. Oli ju sõdagi väikerahvastele mitmekordne katsumus ja ?suure venna? räige üleoleku talumine.

Arhetüüpse maailmatunnetusega saab küll seletada vägivalda ja inimese osa selles, kuid ?ajastu vaimu? kohalolekuta kaoks vahetu ning elav side toimunuga. Konkreetsuse kadumine annaks kõigepealt hoobi toimunu aktuaalsusele ning taandaks kogu hävitustöö väheoluliseks vahejuhtumiks ajaloo mõttelisel äärealal. Liikudes ühe lokaalse vägivallakolde juurest teise juurde (Iraak!)  ning tunnetades paralleeli indiaanihõimude enesekaitse aktsioonidega, on ?Misjonärid? võtnud enda kanda ulatusliku sündmuste aheliku. Sealt vaatab vastu paljugi tuttavat, ent samas ka kunsti läbi end ilmutavat  uudset ja senitundmatut.