Ja hauakaevaja haamer taob vastu tema kolpa …

PILLE-RIIN PURJE

„Üks pealuu Connemaras”: kergus ei ole siin pealiskaudsuse sünonüüm ega sügavuse vastand. Rakvere teatri „Üks pealuu Connemaras”, autor Martin McDonagh, tõlkija Külli Seppa, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik. Mängivad Hannes Kaljujärv, Ines Aru, Imre Õunapuu ja Velvo Väli. Esietendus 13. VI Uuskülas Tooma talus. „Hamlet: Kui kaua võib inimene mullas olla, enne kui ta ära kõduneb? Hauakaevaja: Tõtt-öelda, kui ta ei ole juba enne surma kõdu, siis ta peab vastu oma kaheksa või üheksa aastat.” William Shakespeare’i surematust dialoogist on möödunud mõned sajandid. Connemara kalmistul kaevatakse kadunukesed välja seitse ja pool aastat pärast matmist, näib, et nad ei ole „vastu pidanud”, ju siis olid kõdud juba enne. Mine võta kinni, kas nemad seal Connemaras, olgu veel elus või juba hauas, lugesid Shakespeare’i „Hamleti” rida realt läbi? Kuulub see näitemäng neil kohustusliku koolihariduse hulka, mispuhul lugemisest arvatavasti mööda hiiliti?

Igatahes Rakvere teatri suvelavastuse „Üks pealuu Connemaras” peategelane, hauakaevaja Mick Dowd, näikse „Hamletist” teadvat nii mõndagi. Kuis saakski see Hannes Kaljujärve kehastuses olla teisiti: kes kord ise Hamletit mänginud (Mati Undi lavastus Vanemuises 1997), seda saadab ka iiri hauakaevaja võllahuumoris ning igavikutajus taani printsi vari. Lavastaja Üllar Saaremäest rääkimata: tema loomingus kummitab Martin McDonaghi Connemara / Leenane’i triloogia sees või kohal veel üks kolmainsus – nimiosa Roman Baskini „Hamletis” (projektiteatris Kell Kümme 2013), Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (Saaremäe lavastus Ugalas 2014) ning „Üks pealuu Connemaras”. Kõikjal käepärast pealuud, millega mängida vaimset vaimukat kurni. Oma mentaalsuselt ja musta huumori kraadilt meenutab „Üks pealuu Connemaras” ka Rünno Saaremäe näidendit „Jaanituli”.

Uuskülla Tooma tallu sõites ei osanud oodata nõnda kergelt voolavat, vabalt hingavat komöödiat. Mõistagi annaks McDonaghit lavastada hoopis ängipõhisemalt, teravamalt, räigemalt, aga Üllar Saaremäe on teadlikult valinud teise tee, kelmikama distantseerituse ja kompromissitu, seejuures elutarga mängurõõmu. Kavalehel motoks kuulus lause Samuel Becketti näidendist „Godot’d oodates”: „Nad sünnitavad haua kohal, siis säratab hetkeks päev ja pärast valitseb jälle igavene öö.” Lavastuses nad tantsisklevad haua kohal. Elutants kuristiku veerel ei pühi minema tragöödiatunnetust, vastupidi, tumedama öö aimus pääseb mõjule tasahaaval. Ka näidendi kriminaalne liin joonistub välja peaaegu muuseas, aga nüansitäpselt. Kergus ei ole siin pealiskaudsuse sünonüüm ega sügavuse vastand. Mängukergus on aus abivahend loo vahetumaks vastuvõtuks, sest naljakatest inimestest ongi võimalikum hoolida.

Näitlejate krutskid klapivad

Kadi Herkül nendib oma kärmes vastukajas ERRi kultuuriportaalis: „Lugu jookseb, nalja saab, aga laval partneri repliiki naervaid näitlejaid ma ei taha tegelikult näha. Kuigi see on ju nii armsalt inimlik.” Tunnistan, et mina vaatlesin küll hea meelega näitlejate kvarteti nakatavaid vempe, partnerite süstemaatilist õrritamist improvisatoorsete repliikidega ja naerumuigeid, mis sekundi murdosaga tõsiseks pingestusid. Näitlejate krutskid klappisid rollide siseilmaga kenasti kokku, nii ei valgunud sundimatu vabadus üle kallaste. „Hamleti” parafraase toonitati mõnuga, iseäranis Kaljujärve – Dowdi ja Imre Õunapuu – Mairtini jauramises ühest rämedast surmajuhtumist, kus analoogia Ophelia uppumise („kui inimene läheb vee juurde …”) ja ristiinimese kombel matmise teemaga jultunult sarkastiline. Küllap on hullamisel piirid, aga mängurõõmus peitub oma väärtus, elusa päeva sära, kallaku õues pealegi vihma, hei hoo, tulgu rajuilm.

„Üks pealuu Connemaras” alguses luuakse ajamärgiks helisild Saaremäe lavastusega „Leenane’i kaunitar” (Rakvere teatris 2011, mängukavas tänini): raadios kõlab sünnipäevalaul Mag Folanile, kes juba mulda sängitatud. Kõik mahub ühte hingetõmbesse: sünnipäev ja matus, tervituslaul ja labidat ihuv hauakaevaja. Varsti koputab Micki uksele Maryjohnny Rafferty ja kuigi vaataja mäletab, et Ines Aru mängis ka Mag Folanit, puudub Aru uues rollis vähimgi vihje Magi reinkarnatsioonile. Maryjohnny on nähtus omaette, näib sihuke malbeke, tsipa süüdimatu vanaema, aga eks ta vargsi vaatle ja omasoodu järelda, salakavalusekuradike hüpleb silmanurgas, soe häälekõla võib hanguda külmaks. Lisaks klõmakale vajab vitaalne Maryjohnny seltsi ja mängukaaslast, keda oma elu-uudishimus, sekka ka kõditavas morbiidsuse-apluses, jälgida ning jõudumööda provotseerida. Palju see kaval vanamemm taipab ja palju sohki teeb, pole elumängurluses sama läbinähtav kui bingos.

Hannes Kaljujärv hoiab Mick Dowdi kõigutamatut sisimat saladust. Selle teadmise, mis ja miks tema naisega päriselt juhtus, viib leskmees endaga hauda kaasa ja välja ei kaeva seda ükski surelik. Kaljujärvele omane intensiivne sissepoolepööratus ei kao kuhugi, aga ta lavaelu mustpunakat karva juustega iirlasena on vaba Indrek Paasi intellektuaalsest süükoormast või Vargamäe Andrese süngest talupojataagast. Lavastuse kergusemõõtme võtab Kaljujärv rõõmuga enda kanda ja pingevabalt vedada, laskmata vallatuste varjus kaotsi minna Dowdi tõsisel, äkilisel, plahvatusohtlikul loomusel. Et taas naaseda tumevarjundiga narrimängu. Tantsima puhkemisi on erinevad lavastajad sportliku Kaljujärve rollidesse susanud ta lavatee algusest peale, ikka ja jälle, kaugeltki mitte alati pole neis nõtkeis sooritustes sisulist katet ega näitleja siseveendumust. Aga oo õhulisi hüppeid üle tõkete maa ja põrgu vahel – too tants elu ja surma noateral, mida tantsides Dowd koos noore õpipoisiga luid-konte vasardab, sündis 19. juuni etendusel küll vinge „siin ma tantsin ja teisiti ma ei või” äratundmisega. Lisades väikse paroodia-knihvi tantsuteatri aadressil. Nii muutus kohutav tegevus kujundlikuks, lendlevaks arveteklaarimiseks nii mineviku kui ka tulevikuga: hauakaevaja haamer kopsab vastu su kolu – kena täispööre küll, kui meil ainult oleks nutti seda taibata …

McDonaghi läbivad tüübid

Noor näitleja Imre Õunapuu saab esimese läbiva rolliga tõhusa koolituse, kehtestades end nimelt Hannes Kaljujärve partnerina. Mairtin Hanlon on tänuväärne roll, üks McDonaghi näidendite läbivaid tüüpe, kelles rumalus ja enesekindlus kentsakaks känkraks kleepunud. Sama masti vennike on Mait Jooritsa Ray Dooley „Leenane’i kaunitaris”. Tore on Õunapuu juntsulik häälekasutus ja imestav miimika. Muheda lavastusliku lisavõttena kõlab tema esituses põhjalik jõululaul, millele Kaljujärv sõnu ette öeldes kaasa joriseb. Mairtin lõõritab kui lõokene, ometi pole ime, et ta kooriproovist minema löödi. Mairtini jobususes näeb puhtsüdamlikku lapsemeelsust, aga ka sõgedust: musta huumori üks kõrghetki poisi napakas, suisa blasfeemiline mäng kolpadega. Kohavaim saab tähendusrikkaks esimese vaatuse teise pildi mängimisel õues, kuhu rajatud ehe rohtukasvanud kalmistu, ühtaegu õdusalt ja lohutult laokil, kallakil ristide, kääbaste ja mullaga. Panoraami tõmbab laiaks politseinik jalgrattal, vile suul vingumas.

Velvo Väli on mänginud kolm värvikat rolli läbi Leenane’i triloogia kolme osa, ükski neist ei kordu väljendusvahendites. Rahustava südamlikkusega eristub „Leenane’i kaunitari” Pato Dooley, üks väheseid tegelasi McDonaghi loodud „Euroopa mõrvarite mekas”, kes suutnud säilitada terve mõistuse ja kannatliku headuse. Vastakam vend oli Coleman Connor, kelles kahtlev ebalus vaheldus raevusööstudega, näiteks kui kritiseeriti ta soengut, et „nagu purjus tite juuksed” („Connemara. Üksildane lääs”). Uskumatult saamatu ja ebaadekvaatselt karjäärihimuline võmm Thomas Hanlon on oma noorema venna Mairtiniga rumaluses peaaegu samaväärne, alatuses aga paraja edumaaga. Mõlema venna sahmimistes näeb kuhjaga väikesi jaburaid tegevusi, Velvo Välil rattakummide kallal nokitsemisest kummikinda rebestamiseni; vaimukas nali on Thomase jahmuv-juhm ja täitsa ebateadlik ristilöödud Jeesuse poos. Miski ei viita selle Tom Hanloni lavaelus tulevasele enesetapule, aga võib-olla sooritas ta järves järjekordset juurdlust. Vendade Hanlonite elu on nagu rikkis atraktsioon, lõputu jõnksuline tiirutamine auklikus liugtorus.

Nähtamatu, aga hoomatava tegelasena uitab ligiduses isa Welsh, keda Üllar Saaremäe mängis Jaanus Rohumaa lavastuses „Connemara. Üksildane lääs“ (Rakvere teater, 1999). Huvitav, kuivõrd teisiti siseneks näitleja samasse rolli nüüd, kui viisteist aastat elukogemust juures? Uuslavastuse kavalehel on tsitaate Leenane’i triloogia tegelaste ühisosast. Läbivaks märksõnaks saatuslik järv, kuhu Mick Dowd vaikselt libistab väljakaevatute luud-kondid; samasse järve kaovad elavad. Meenub Juhan Viidingu luuletus „Jääpõrgu”: „kus miljard elu / vaikselt vette poetub / kas on sääl külm / ei maksa küsida”. Teisalt haakub põhjatu järv Vaino Vahingu „Suvekooli” absurdse tiigitunnetusega.

„Üks kolp Connemaras” jätab, tänu musta komöödia talumatule kergusele, õhku ja hinge mõnegi küsiva saladuse. Ehk see paik siiski kulub jumala jurisdiktsiooni alla? „Aeglane pimedus. Krutsifiksile jääb valgus viivuks kauem peale.” See on „Connemara. Üksildane lääs” lõpuremark. Mõtlik, hoidev, vaikne valgus peatub krutsifiksil – või kumab krutsifiksi seest – lavastuse „Üks pealuu Connemaras” lõpetuseks. Andes hingamisepausi. Enne kui puhkeb reibas käteplagin, mis summutab vihmarabina.