Järjepidev Kordemets

Jaak Allik

Klišeesid ei saa välja naerda klišeeliku mängulaadiga. Tõstamaa Suveteatri „Vanameestesuvi”, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Piia-Berta Piir. Mängivad Andrus Vaarik, Laine Mägi, Indrek Ojari, Liis Laigna, Kersti Tombak ja Peeter Jakobi. Esietendus 3. VIII Tõstamaa rahvamajas. Gerda Kordemets on väga järjekindel ehk nagu moodne öelda, „jätkusuutlik” inimene. Olnud näitejuhina tegev Ilmar Raagi mängufilmi „Klass” juures, produtseeris ning osaliselt ka lavastas ta selle filmi kuueosalise järje „Klass: elu pärast” ning lõpuks ilmutas ka raamatud „Klass. Ilmar Raagi filmi „Klass” ainetel” ja „Klass: elu pärast. ERRi sarja põhjal“. Lavastanud 2011. aastal Tõstamaa mõisahoones omakirjutatud näitemängu „Pruutide kool” Laine Mäe ja Andrus Vaariku osalemisel, kirjutas ja lavastas ta järgmisel aastal samade näitlejate kaastegemisel näitemängu „Surm, sünd ja laulatus”. Avaldanud koos Anne Tuulinguga Sulev Nõmmiku elule pühendatud raamatu „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame””, kirjutas ta selle ainetel näidendi „Vanameestesuvi” ning lavastas selle jällegi Tõstamaal, taas Andrus Vaariku ja Laine Mäega peaosades.

Maitsekohaselt võib sellist tegevust nimetada kivist vee väljapigistamiseks või uueks supiks samadest kontidest, aga ka põhjalikuks süüvimiseks materjali ja mõttekaasluseks „oma” näitlejatega ning truuduseks ühele paigale. Tõstamaa vald, mis on seekordse suvelavastuse produtsent, näitab ka sellel suvel selgesti, et 1400 elanikuga omavalitsus on täiesti elujõuline, tubli keskkooli ning aktiivse ettevõtluse ja kultuurieluga. Selliseid valdu, mida ähvardab isamaalik regionaal-ja hariduspoliitika (ehk keskkooli sulgemine ja valdade sundliitmine), leidub Eesti igas otsas (näiteks Avinurme, Värska, Tõrva, Karksi-Nuia) ning on tore ja vajalik, kui pealinlaste seast leitakse selliseid, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes patrioote, nagu seda on Kordemets.
Tunnistan, et mulle igatahes selline vaimne ja geograafiline püsikindlus meeldib, nagu meeldisid ka Kordemetsa eelmiste suvede lavastused ning haarav raamat Sulev Nõmmikust. Mis puutub „Vanameestesuvesse”, siis selle tööga on lavastaja seadnud endale keeruka ülesande: avada populaarse näitleja elutraagika nõukogudeaegse Eesti väikelinna (1969) ning haltuuramaigulise estraadibrigaadi olme taustal. Autori ja lavastaja valitud žanri tuleks vist nimeta tragifarsiks, mis on aga üks raskemaid ja salakavalamaid lavažanre. Farss võib hakata kergesti domineerima, mistõttu on loosse põimitud tõsisemal teemal ning soovitud tragismil üsnagi raske jõuda vaataja hinge.
Nii on suuresti juhtunud ka kõnealuse looga, kus Andrus Vaariku detailirohkele ja psühholoogiliselt täpsele mängule ning Timo Steineri muusika toetusele vaatamata upuvad peaosalise ponnistused teda ümbritsevate tüüpide klišeelikkusse ning tegevuskäikude banaalsusse. Loomulikult on võimalik aru saada, et autori kavatsus ongi olnud rõhutada ümbruskonna labasusega kangelase üksindust ja selle kaudu ka suurust, kuid lavastajana peaks ta teadma, et nagu ei saa igavust laval mängida igavalt, nii ei saa ka klišeesid välja naerda klišeeliku mängulaadiga. See, et peategelase Eimari suhe oma lavapartneri Verdiga (Indrek Ojari) tuletab vägagi meelde Neil Simoni „päikesepoiste” vahekorda, on veel pool häda. Hullem on see, et uskumatult naiivne ning kuulsustele haiglaselt ligi litsuv kultuurimaja juhataja Lehte (Liis Laigna) ja trupi esinäitlejasse kogu elu armunud olnud vanapiigast klaverisaatja Dotti (Kersti Tombak) oleksid nagu maha kirjutatud mõnest nõukaaegsest halvast filmist või odavast estraadisketšist. Mõnevõrra omapärasem on Maria teatrist Ameerikasse põgenenud ja sealt millegipärast vabatahtlikult Eestisse naasnud tantsupensionäride paar Helmi (Laine Mägi) ja Afanassi (Peeter Jakobi), kuid ka nendega pole autor osanud midagi originaalsemat peale hakata kui lasta daamil armuda Eimarisse ja härral ennast surnuks juua.
Kordemetsa eelmised, kaugemat minevikku käsitlenud näitemängud tundusid olevat elu- ja ajastutruud ning kindlasti mitte seepärast, et ükski hindaja ei saa ju noid aegu enam mäletada. Seekordne oopus, vaatamata tõepäraste detailide rohkusele, ei meenuta aga allakirjutanule nõukogudeaegset Eesti väikelinna kultuurielu ja julgen arvata, et ka mitte filharmoonia estraadibrigaadi tegelikku lavatagust, vaid pigem selle mingit sekundaar­set paroodiat, mistõttu on tegijate headel kavatsustel raske maksvusele pääseda.
Unustatud oleks nagu ka see, et Nõmmiku ja tema nimekate kolleegide meeletu populaarsus ei põhinenud mitte küündimatul haltuural, mille järele lõhnab lavastuses pakutav „kirev kava”, vaid siiski nõukogude tegelikkuse pihta käinud jämedamal või peenemal satiiril. Paraku on lavastaja ning kunstnik Piia-Berta Piir raskendanud estraadinumbrite retseptsiooni ka nende asetamisega tülleesriide taha lavasügavikus, lastes samal ajal prožektoritel publikule näkku tulistada. See võte venitab etendust tühja ja vähendab võimalike naerukohtade mõju. Žanrilise ebamäärasuse tõttu mängitakse ka palaganistseene psühholoogilise realismi võtmes ning need kipuvad sisemiselt venima, mistõttu on publik juba üsna väsinud, et võtta tõsimeeli vastu lavastuse traagilist finaali, kus juba teispoolsusest esitatakse tõotuslaul muusikalist „Mees La Manchast”, kusjuures Andrus Vaariku ja Georg Otsa ande mõningast erisust arvestades oleks piisanud kindlasti vaid ühest salmist.
Nõukogudeaegsete kunstimeistrite vastuoluline elu ja looming pole realistlikus võtmes tegelikult veel saanudki meie tänapäevase kirjanduse ja lavakunsti aineseks, ammutada oleks sealt aga palju. Tahaks loota, et Gerda Kordemets ei lase ennast heidutada esimese katse mittetäielikust õnnestumisest ja jätkab järjepidevaid uuringuid sellel alal.