Kadastiku vaekauss

Süü, see on see taak, see must pigi, mis jääb külge sellele, kes valib vale poole (sest ajaloo kirjutavad alati võitjad).

OLIVER ISSAK

Vanemuise „Head inimesed“, autor Mart Kadastik, lavastusdramaturg Ott Kilusk, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ain Mäeots, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Andres Mähar, Robert Annus, Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Lena Barbara Luhse, Ragne Pekarev, Margus Jaanovits ja Maarja Johanna Mägi. Esietendus 21. XI 2020 Sadamateatris.

„Kõik, mis minuga juhtub, saab ühel hetkel lavastuseks.“1 Mart Kadastiku debüütnäidend2 algab rahvaluule peavalitsuse uue peadirektori määramisega. Nii nagu Kadastikust 1983. aastal,3 nii saab ka Teedust noore mehena inimene tähtsal kohal. Inimene, kellel tuleb hakata valikuid tegema.

Isiklik lugu. Kuigi Kadastik ise nendib, et selgeid prototüüpe näidendis pole (ning ka kriitika on mõne erandiga ja vaid põgusate viidetega sellest hoidunud), on raske seda mitte märgata. Kunstilises võtmes, metatasandeid ning hüpertekste kombineerides, tegeleb Kadastik siiski oma isikliku loo, enda kogetud elu, dilemmade ja valikute mõtestamisega. Täpsemalt mitte valikute, vaid valiku: otsuse kirjutada 1980. aastatel (pseudonüümi all) mitmete dissidentide kohta üsna vängeid-kriitilisi artikleid.4

See tegu on määranud palju Kadastiku hilisemas elus ning eduka tippjuhi karjääri jäid need ilmunud sõnad alatiseks varjutama (ja varjutavad siiani). Kui 2016. aastal ilmunud elutööraamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ lahkab Kadastik seda perioodi ajaloolises võtmes (oma motiive ning konteksti avades), siis aasta hiljem valminud näidendis „Head inimesed“5 satub kõnealune dilemma laiemasse kunstilisse narratiivi-käsitlusse, hõlmates inimese ees seisvate valikute keerulist hüperbooli.

Teet: Meie tõeline mina – see ei muutu kunagi.

Juhan: Sa siis väidad nüüd, et ajal ei ole inimese teadvuse kujundamisel mingit rolli?

Teet: Ma väidan, et hea inimene on hea nii viieteistkümneselt kui ka viiekümneselt, mölakas on mölakas kogu elu.

Juhan: Inimesed ei ole ainult mölakad või heategijad.

Teet: Sõnad inimeste suus muutuvad, inimesed ei muutu. Sõnad elavad oma elu. Neist ei tasu välja teha.

Juhan: Kui sõnadest mitte välja teha, millest siis veel?

Teet: Südamest.

Kui Teet Holter on määratud rahvaluule peavalitsuse uue peadirektori ametikohale, hakkab ta asjalikult oma kohuseid täitma. Keskpärase mehena võlgneb ta edutamise oma äiapapa Gustavile, kes kõrgetes parteikoridorides „omadel“ silma peal hoiab ning Teetu järjest enam punakardinasse mässib. Üsna varsti avaneb Teedul võimalus pidada kõne keskkomitee pleenumil, ka uus võimupositsioon ajab käed kiiresti sügelema ning dissidentlike ilmingutega endisest kolleegist luuletaja leiab ennast lahkumisavalduse eest. See on muidugi tunduvalt meeldivam koht kui venelannast sekretäril Niinal, kes satub hoopis „šarmantse“ Teedu käte vahele.

Huvitav on seejuures tõik, et peaaegu kõik need seigad on Teeduga „lihtsalt juhtunud“. Näib, et peadirektori ametikoht tuleb talle pigem üllatusena (Teet tõdeb isegi, et koha oleks pidanud saama hoopis senine asetäitja, luuletaja Juhan) ning pleenumi ettekanne surutakse talle juba selgemalt peale (ikkagi peadirektor!). Hämmastav on seegi, et näidendit läbiv armuliin sekretär Niina ja Teedu vahel pole juhuslik, vaid ka Niina on Teedule kaela määritud, soovitatud, peale surutud. Lõppkokkuvõttes tundub isegi Teedu abikaasa viljatus siin kontekstis märgiline – Teet on üsna abitu mees, kes laseb ennast tuuleiilidel siia-sinna kõigutada. Olgem muidugi ausad, ta ei protesti ka. Pigem läheb ta kaasa, laseb ennast mõjutada, mõjutub ümbrusest. Aga otsuseid Teet kindlasti ei tee.

Rahvaluule peavalitsuse uus peadirektor Teet Holter (Karol Kuntsel) on üsna abitu mees, kes laseb ennast tuuleiilidel siia-sinna kõigutada.

Gabriela Urm

Otsustavus. Shakespeare’iliku pöördena satub Teedu teele Meeksi nõid (ja taas on kohtumine juhuslik – Teedu auto läheb koduteel katki), kes oma ametile (ja rollile) kohaselt kuulutab-kirjeldab (1980. aastate keskel) üsna mõeldamatuid tulevikusündmusi: Maradona „Jumala käsi“, Tšernobõli tuumakatastroof ja laulev revolutsioon ühes Nõukogude Liidu lagunemisega.

Tavapärase inimesena suhtub Teetki nõia utoopilistesse unistustesse paraja skepsisega. Ent esimeste sündmuste hargnedes (ja ennustuste täitudes) haistab ta oma võimalust ning ei jää enam tegevusetult ootama uute ennustuste täitumist. See on ka näidendi üks olulisemaid hetki – realiseerub Kadastiku alternatiivajalooline stsenaarium. Teet, kes seni on tegutsenud vastavalt tugevamate jõudude (peale)surumisele ning vältinud igasuguseid äärmusi (ning tõenäoliselt jätkaks senist rada elupäevade lõpuni), hakkab nõia ennustustest johtuvalt tegema otsuseid. Otsuseid, mis kannavad ta (oleviku taustal) üsna julgetesse äärmustesse: esmalt vastuseis parteiga, hiljem neoliberaalse maailmakorraga.

On oluline, et tänu sellele hetkele saab Teet hiljem näidendi lõpus oma endiselt kolleegilt küsida: „Juhan, kas sa teeksid täna midagi teisiti, kui teaksid, kuidas elu homme läheb?“. Sest see küsimus eeldab, et inimesel on olemas olnud valik.

Sisemine vaekauss. Valikuid tehakse enamasti lähtuvalt isiklikest printsiipidest, tunnetest, mõtetest, eesmärkidest. Valikute ees asetame alternatiivid oma sisemisele vaekausile ning langetame otsuse. Üks huvitavamaid aspekte Kadastiku näidendi juures ongi Teedu motivatsioon. Kui kõigil teistel tegelastel on üsna selged keskmed, millest lähtuvalt nad oma otsuseid teevad, siis Teedu puhul (sarnaselt Kadastiku enese tehtud otsusega) on seda märksa raskem leida.

Gustavile, Teedu äiapapale on selgelt oluline võim, veelgi enam aga võimu teine vend – raha. Nõukogudeaegsesse nomenklatuuri kuulumine tagas korteri ja mereäärse suvila, mida muidugi vaid „laenati“. Tuulte pöörises sai aga endisest tippkommunistist advokaat, kellele Teet saadab ühel ühisel istumisel üsna salvava (aga täpse) repliigi: „Sa oled alati valinud selle poole, mis on kasulikum. Sa ei teeni rahvast, härra äiapapa, sa teenid raha.“ Ja Gustav on selles ka üsna edukas.

Teedu töökaaslane, hingelt poeet Juhan (kes käib kogu aeg kampsunis), esindab aateid. Tema asub 1980. aastate lõpus süsteemi varemetel Teedu järel rahvaluule peavalitsuse peadirektori ametikohale, hoolimata varisevast süsteemist ning privileegide puudumisest. Juhanile on oluline valvata rahvaluule heakorra üle, hiljem jääda truuks oma loomingule. Ta ei astu parteisse, kuigi see tuleks talle kasuks, ta ei nõksuta põlvi võimu ees. Hiljem ei andu ka kapitalistlikule tootmisahelale ning jääb vaeseks vabakutseliseks poeediks.

Kolmas oluline tegelane näidendis, Teedu sekretär Niina toob näidendisse armastuse raske saatuse. Teedu armuke (ja mehe teadmata ka tema poja ema) vaeb oma otsuseid armastuse perspektiivis. Venemaale põgenemise ajendina kõlab küll russofoobne laine Eestis, aga tegelikult on selleks armastuse võimatus Teeduga (sest Teet on abielus) ning pingete kerkimine Teedu abikaasa ja tema vahel.

Raha, aated, armastus. Kadastiku näidend esitab üsna selgelt nende kolme märksõna, kolme domineeriva (sisemise) vaekausi personaliseeritud saatuse kahe süsteemi, kahe ajastu vahel. Kuigi nende sõnad, teod ja mõtted muutuvad, jääb olemus, kese, samaks. Raha suudab Gustav teenida mõlemal ajal, oma põhimõtetele jääb vaesusest ja viletsusest hoolimata Juhan ikkagi truuks ning armastuse keerdkäikudesse eksib Niina pidevalt, sõltumata ümbritsevast.

Süü. Kõige huvitavam on aga küsimus, mis ajendab Teetu ennast. Mille nimel ta tegutseb, millest lähtuvalt oma tegudele hinnanguid annab? Johtub, et mitmel korral näidendis tegutseb Teet „igaks juhuks“, tundes hirmu, kas sai kõik ikka „õigesti“ tehtud. Veelgi enam, talle tundub olevat oluline jääda lõpuks õigele poolele. Valida õige pool. Aga mida see tähendab, mida tähendab jääda (iseenda, kõrvalseisjate, ajaloo?) vaatest õigele poolele?

Teet: Kas teile määrati psühhiaatriline ekspertiis?

Meeksi nõid: Üks arst tuli, jah. Ütles, et ma heidaksin kušetile pikali.

Teet: Miks?

Meeksi nõid: Ta tahtis mulle hüpnoosi teha.

Teet: Sooh … Milleks seda veel?

Meeksi nõid: Ei tea. Mina võisin tema mõtteid ka ilma magamapanekuta lugeda. Ma arvan, et ta hakkas mind kartma.

Teet: Mida oli tal karta?

Meeksi nõid: Sedasama, mida kardate teie, seltsimees Holter. Süüd.

Teet: Süüd? Mina kardan ainult seda, mida ütleb mu naine, kui ma täna öösel koju jõuan. Ja sellepärast lõpetame selle ajuvaba jutu nüüd ükskord ära ja mina hakkan minema.

Süü, see on see taak, see must pigi, mis jääb külge sellele, kes valib vale poole (sest ajaloo kirjutavad alati võitjad). Teedu süü(tunne) paisub pärast otsuste langetama asumist järjest suuremaks. Ta hakkab tundma süüd isegi abstraktsemate, temast selgelt sõltumatute asjaolude ees (Estonia laevakatastroof, abikaasa kaksikraseduse katkemine – kuigi jah, seal on ka Teedu armukese väljailmumisel oma roll). Süü võimalikkus ahistab Teetu alates Meeksi nõiaga kohtumisest ehk hetkest, mil talle antakse võimalus (aga kes selle annab?) valida, võimalus otsustada.

See on (ka) teema, mis Kadastiku enesega on (järje)pidevalt kaasas käinud, tahtmatult tema elu varjutanud.6 Kuid kui pole valikuid, kas saab siis olla süüd? Ja kui valikud tekivad, kas saab ennast süüst vabastada, kas on võimalik teha „õigeid“ valikuid ning jääda süüst puhtaks, jääda alati õigele poolele? Mida need valikud endaga kaasa toovad? Mida tähendab pidevalt valida, pidevalt otsustada?

„Kui sa hakkad täna homse nimel tegema oma elus muudatusi, mis on vastuolus sinu enda olemusega – ja sellest sa tegelikult ei saa lahti, sest see on sinuga kogu aeg kaasas –, siis satud ummikusse, iseendaga vastuollu. Sa kaotad iseenda ära, kui sa hakkad elama homse nimel tänase arvel,“ räägib Kadastik oma näidendist Tartu Postimehes.7 Ja tõsi ta on: Teet nihkub süütundest (ja selle vältimisest) tiivustatuna ümbritsevast eemale, tema perspektiivid nihkuvad aina kaugemale tulevikku, kuniks ta ei elagi enam „siin“, vaid võitjate poolel tulevikus. Sarnaselt Macbethile lõpetab Teet teispoolsuses, olles ennast ümbritsevatele inimestele kamaluga kannatusi valmistanud.

Üritab siis ka Kadastik lõpuks öelda, et tal ei lasu süüd, kuna tal polnud valikut? Või kas poleks ta teisiti toimides (ja tulevikku arvestades) suutnud elada olevikus ning lõpetanud seal, kus tulevikku-ette-teadev Teet (ning seepärast ei saa teda hukka mõista)?

Igatahes on tegu tunduvalt huvitavama (ja läbikomponeerituma) näidendiga, kui esmapilgul paista võib. Lakoonilised ülevaated ja arvustused pole suutnud süüvida Kadastiku näidendi süvakihtidesse ning kontekstuaalne paigutus, mis võimaldab kõrvutada Teedu lugu Kadastiku looga, teevad sellest näidendist üsna huvitava materjali. Just näidendist, sest Vanemuise teatris lavale jõudnu pigem kahandab tekstis peituvaid varjundeid.

On, mille üle pead murda.

1 Elo Ellermaa, Ojasoo intervjuus AK-le: kõik, mis minuga juhtub, saab kord lavastuseks. – ERRi uuidsteportaal 10. VI 2016.

2 Arvustuse aluseks on Eesti Teatri Agentuuri arhiivis olev näidend, mida on lavastuse tarbeks omajagu kohendatud. Lavastuses esineb mitmeid tekstikärpeid, rohkem on ütlematajätmisi (ja sümboleid), oluline muutus on aga tegelaste omavaheliste konfliktide võimendamine. Just viimase tõttu näib olevat Kadastiku algsest ideedraama mõõtu (originaal)näidendist saanud keskpärane suhtedraama. Käesolevas arvustuses keskendungi Kadastiku algse (ja sisulisema) teksti lahtimõtestamisele.

3 24. veebruaril 1983 määrati Mart Kadastik 27aastaselt ajalehe Edasi (pea)toimetajaks.

4 Vt Juku-Kalle Raid (koost), Mart Kadastik kirjutab. Ema & Isa, Tallinn 2016.

5 Kadastik mainib Kuku raadio saates „Vanemuise veerand“ (04. XI 2020), et näidend valmis peaaegu täielikult juba 2017. aastal.

6 Viimati 2016. aasta veebruaris, kui Kadastikust pidi saama Tartu linna aukodanik. Kadastik loobus, kuna talle heideti ette süüd.

7 Raimu Hanson, Esietendub valusa naljaga lugu valikutest. – Tartu Postimees 20. XI 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht