Kaks viimast loorberilehte

Endla teatri lavastuses „Nagu süldikeeduvesi“ näeb tegelasi elu äärealadelt mitte ainult geograafilises, vaid eelkõige sotsiaalses mõttes.

RIINA ORUAAS

Endla teatri „Nagu süldikeeduvesi“, autor Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Liina Unt, laulude autorid Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Peeter Tammearu, Sten Karpov, Tambet Seling, Karin Tammaru, Fatme Helge Leevald, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg ja Sander Rebane. Esietendus 1. VIII Endla teatri suures saalis.

Endla teatri selle suve lavastuse „Nagu süldikeeduvesi“ põhjal otsustades on Ott Kilusk näitekirjanikuna tumemeelne mees ka komöödia autorina. Nagu Vanemuise teatri eelmise suve lavastuses „Kirvetüü“, näeb ka augusti alguses Endlas esietendunud „Süldikeeduvees“ tegelasi elu äärealadelt mitte ainult geograafilises, vaid eelkõige sotsiaalses mõttes. Nende elu on troostitu ja perspektiivitu, nad on igati luuserid.

Vähe sellest, et tegevus toimub sotsiaalsel piirialal, kus mõne tegelase mahakoksamine pole suurem asi sündmus, avatud on ka elu ja surmavalla piir. Lavamaailmas toimetavad ka surnute vaimud, kes lõpuks nn elus tegelastest suurt ei erinegi. Tutvustuses nimetatakse lavastust kulinaarseks düstoopiaks, mis on autorite sõnul inspireeritud koroonaaja ühiskonna sulgemisest. Endassesulgumine seda maailma tõepoolest iseloomustab, ent muud paralleelid maailmas viiruse tõttu toimuvaga on hapramad.

„Nagu süldikeeduvee“ tegevus toimub mingis Vaeste-Patuste alevis. Ühes lobudikus, kortermajas või milleski selletaolises, on aeg seisma jäänud ja aastakümneid vana horoskoop kõlbab endiselt lugeda. On see küla, alev või linn, ei oma tähtsust, ega ka see mitte, millal sündmused aset leiavad. Esimesele pilgule avaneski harva nähtav kummastav lavamaailm, mis andis lootust näha mitmetasandilist lugu.

Näidendi pealkiri viitab mehhiko kirjaniku Laura Esquiveli romaanile „Nagu šokolaadi keeduvesi“ (1989, eesti keeles 1994), klassikateosele pehmekaaneliste naistekate žanrist, kus elu, surm ja armastus käivad toidu, selle lõhnade, maitsete ja maagilise mõju kaudu. Kiluski näidend Kaili Viidase lavastuses on mõneti selle romaani blasfeemiline variant, jäljendamata seda kuidagi süžees või tegelaskonnas. Saanud teiselt poolt inspiratsiooni Peeter Kardi „Kehva aja kokaraamatust“, on „Nagu süldikeeduvesi“ jämekoomiline olupilt, kus inimese kõige tähtsamad kehaosad on kõht ja sellest allpool asuvad organid. Loos tehakse süüa ja kõneldakse toidust, kuid üldiselt käivad kõik asjad, armastusega eesotsas, pigem tagumiku kaudu.

Keha oma füsioloogilisuses, kus seede­protsess varjutab maitse­elamused, on selle lavastuse üks peategelasi. „Nagu süldikeeduvesi“ on lugu saatusest ja identiteedist, kuid allakäigu, mitte edu lugu nagu Tartu Uue teatri „Praktiline Eesti ajalugu“. Maitseelamusi selles söögi-joogi, nende valmistamis- ja väljutamisprotsessi kaudu jutustatud loos õigupoolest polegi, küll aga mahlakaid detaile süldi, vürtsikilu, kes teab millest kokku küpsetatud pätsakute ja käärima läinud moosist aetud puskari ajamise kohta.

Ehkki tegelaskond paistab oma toodangust mõnu tundvat, jäävad vaatajale mingid kihid siiski vihjeliseks. Kunagi sai koduse jõuluaegse rahvusliku toidu valmistamise hoos süldi-, vorsti- ja pasteeditegu selle iseäraliku lõhnabuketi tõttu naljaga äkatööstuseks ristitud. Samasugust äkatööstust näeb ka „Süldi­keeduvees“, kuid puudub miski, mis selle ängistuselõhna saali kannaks, otseselt või kujundina. Tekst on ise samasugune kompott kõikvõimalikest koostisosadest – toidust, esoteerikast, maagiast ja sotsiaalpornost –, et töötab oma temaatikale päris hästi kaasa, kuid ei tõuse sellest ka palju kõrgemale.

Oluline komponent seda sorti toitudes on loorber ja kui kõigi meelest juhm poiss Paul (Ott Raidmets) seda tooma saadetakse, kujuneb see miniatuurseks kangelasretkeks meeste maailmast naiste omasse ning tagasi tuuakse see saak õrnalt hoides. Need kaks viimast loorberilehte – üks naiste-, teine meeste­toitude tarvis –, on selles äkatööstuses justkui haruldane lootusekiir. Mida loota ja kust, ei selgu, sest seda ei tea tegelased isegi, aga on kindlalt pähe võtnud korraldada pidu. Nad on oma armetu, igast otsast vana ja kulunud eksistentsiga leppinud.

Kulumisvõtte peal toimib ka Kiluski näidend. Teksti koomika on üles ehitatud kordamise kordamisele, kulunud naljade üha uuesti üleütlemisele, nii nagu kummitus Eino (Nils Mattias Steinberg) reageerib järjekindla lootusega iga kord, kui keegi „einoh“ juhtub kohmama. Tekst on iseenesest vaimukas ja kutsub ka arvustajat kalambuuritsema, kuid paraku jääb kulunud nali selleks, mis ta on. Sama võtte kordamisel on puudu mingi vint, seesama ilge süldikeedulõhn, mis asjale õige elu sisse annaks.

See viimane, ülekeeratud vint on olemas siiski lavastuse ühes komponendis, muusikas. Tegelaste eneseavamissoolodest on Felix Kütt mingi muusikalise kübaratrikiga teinud lavastuse parima osa. Poeetilises mõttes kõige nürimad laadateatrilaulukesed on Postmodern Jukeboxiga sarnanevas stiilis meloodiatega ülendatud lausa muusikaliväärseks. Vahelaulude osas tuleb siiralt tõdeda: need on nii halvad, et on juba väga head.

Nagu öeldud, on lavastuse peategelane keha. Eesti sõnateatris ei kohta rolli keha kaudu loomist, sõna otseses mõttes ümberkehastumist just piisavalt tihti, kuid selle lavastuse tegelaskond koosneb mõne võimendatud joonega edasi antud kehalistest karakteritest, millest nii mõnigi on loodud näitleja tüüpilistest rollidest hoopis erinevate vahenditega. Sten Karpovi joodikust endine jõumees Leo põmmutab nii füüsiliselt kui ka verbaalselt, Peeter Tammearu segase elukäiguga kõigeteadja Lembit hoiab mingit saladust. Erilise transformatsiooni teeb aga läbi käsitöösõbrast Ilja (Tambet Seling), kelle ümbersünd tema muusikalises etteastes on lavastuse üks nauditavamaid hetki. Sander Rebase jõhkardist Rainer jõuab end küll vaevalt kehtestada, kui juba maha lüüakse.

Naistegelaste Selma (Karin Tammaru), Alma (Fatme Helge Leevald) ja Vilma (Ireen Kennik) trio on pigem paljulubavad karikatuurid, kellel on igaühel oma traumad. Ka nende läbikukkumised elus pulbitsevad ihulisusest, kuid eri viisil: selleks on nooruspõlves vägistamine, allakäiv keha või joodikust mees. Kohati jääb puudu elunäinud naistele omasest mahlakusest ja ka Vilma tehnikuminaljad kuluvad üsna kiiresti ära, ehkki naiste lood annavad aimu traagilisemast saatusest kui meeste oma.

Huvitavat kehalisust leiab isegi kummituste rollidest. Nils Mattias Steinbergi ja Kleer Maibaumi elu ja surma piiril hulkuvad Heino ja Agnessa sulanduvad ülejäänud maailma nii sujuvalt, et nende teispoolsus pole sugugi ilmne. Naljade repertuaar pärineb neil aga pigem kurtuaassest ja itaalia komöödia traditsioonist, serenaadide ajal sooritatakse ka üks pesuehtne ööpoti-lazzi. Loo kõige armetum tegelane on kindlasti hüljatud poiss Paul, kelle ainsad mängukaaslased, surnud loomad, aitavad tal lõpuks maagilise metamorfoosi kaudu kõigist kõrgemale tõusta ja seega ka lahkuda.

Kogu masendusest hoolimata on lavastuse lõpp lootusrikas: igaüks leiab omale kaaslase või elule eesmärgi nagu Paul. Eksistentsiaalne eraldatus ei kao siiski kuhugi. Lavastuse üks jaburamaid ja ühtlasi tabavamaid stseene on peolauad, kus iga tegelane arvab, et tähistatakse just tema püha, kuigi midagi ühist neil tähtpäevadel pole. Kiluski ja Viidase tandem on Endla lavale toonud pahupidise olupildi, mis pakub suvise meelelahutuse kõrval ka võimalusi toredateks üldistusteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht