Kas kunstilised kompromissid on vältimatud?

Riigi rahaline toetus erateatritele on palju väiksem, kui võiks eeldada erateatrite uuslavastuste ja etenduste arvu ning teatrikülastuste hulga järgi Eesti teatripildis.

TAMBET KAUGEMA

Eesti Teatriliidu välja antavas kogumikus „Teatrielu 2015“ ilmus artikkel „Otsides teatrivälja tasakaalupunkti“. Selle autor, teatrikeskuse Vaba Lava juhatuse liige Kristiina Reidolv juhib seal tähelepanu sellele, et riigi rahaline toetus erateatritele on palju väiksem, kui võiks eeldada erateatrite uuslavastuste ja etenduste arvu ning teatrikülastuste hulga järgi Eesti teatripildis. Reidolvi kõrval kogunesid Sirbi vestlusringi sellel teemal arutlema Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Hillar Sein ja teatrinõunik Katre Väli.

Eesti teatriväljalt leiab nelja omandivormiga etendusasutusi: avaõiguslik rahvusooper, riigi ja kohaliku osalusega sihtasutused, kohalike omavalitsuste teatrid ning erateatrid. Kui palju on üht või teist tüüpi teatreid?

Hillar Sein: Kaheksa teatrit on omandivormilt sihtasutused, millest kaks on loodud üheskoos kohalike omavalitsustega – Rakvere teater koos Rakvere linnaga ning Endla teater koos Pärnu linna ja Paikuse vallaga –, kuus aga üksnes riigi osalusel. Ainsa avaõigusliku teatri, rahvusooperi Estonia rahastamine käib otse riigikogu otsusega. Kohaliku omavalitsuse teatreid on kolm: Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater ja Viljandi Nukuteater. Erateatrite täpset arvu ei oska öelda, sest kuigi seaduses on ette nähtud, et teatri asutamisel tuleb kultuuriministeeriumile sellest teada anda, ei ole sellist nimekirja kunagi koostatud.

Kristiina Reidolv: 2015. aasta statistikas on kirjas 36 eraetendusasutust, aga ilmselt on neid rohkem, üle 40. Erateatrid ja nende tegutsemisvormid võivad olla väga erisugused: on maja ja trupiga erateatrid; ainult majaga erateatrid, kus truppi pole, aga administratsioon ja tehniline meeskond on olemas; produtsenditeatrid jpm.

Katre Väli: Mulluses statistikas kajastus üheksa erateatrit, kes olid teinud aastas vaid ühe lavastuse. Kerkib küsimus, kas ühe projektiga ühendus on teater või mitte.

Sein: Praeguse kõikehõlmava määratluse kohaselt on isegi Tallink etendusasutus: laevadel korraldatakse mitu korda päevas show’sid, reklaami tehakse ja pileteid müüakse – kõik tingimused on täidetud. Hea, et nad pole veel tulnud ministeeriumilt selle tarvis raha küsima. Kultuuriministeeriumil on keeruline hinnata, kas inimeste kooslus, kui nende põhitöö on mõnes muus valdkonnas, kuid kes on tulnud kokku ja annavad etendusi, kvalifitseerub etendusasutuseks. Professionaalsuse mõiste ei ole selgelt paika pandud ja järjest keerulisem on seda nüüd teha.

Raivo Põldmaa: Minu arusaam Eesti teatrimaastikust on olnud kogu aeg hoopis teistsugune. Lähtun sisulisest ja töökorralduslikust poolest, mitte juriidilisest omandivormist. Minu arust on Eestis laias laastus kahte liiki teatreid: repertuaariteatrid ja projektiteatrid. Mõistagi on neil ühisalasid. Repertuaariteatridki teevad aeg-ajalt projekte: näiteks teatrite suvelavastused või see, kuidas Tallinna Linnateater tegi koos Von Krahli teatriga mullu lavastuse „Vanamees ja meri“. Või ka vastupidi, teatrid, näiteks R.A.A.A.M, keda ollakse harjutud pidama projektiteatriks, toimivad teise nurga alt vaadates tegelikult repertuaariteatri kombel: repertuaaris on mingi hulk lavastusi, ent nad haldavad neid teistmoodi, ei mängi kuu jooksul kogu repertuaari läbi, vaid esitavad seda pikema aja kestel plokkidena. Teatrimaastiku jaotus repertuaariteatriteks ja projektiteatriteks asetab üldpildi hästi paika.

Erateatreid ja -truppe tekib praegu nagu kukeseeni pärast terashalli sügisvihma. Kas selles vallas käib ületootmine ja -pakkumine või nii peabki olema, et ühed tulevad ja teised kaovad ning üldpilt on segane?

Reidolv: Teatriajalugu uurides olen märganud, et erateatreid sünnib eriti palju kas majanduskriisi või -buumi aegadel. 1990. aastate alguse Eesti iseseisvuse taastamise ajal, kui muutus ühiskondlik formatsioon, majandus oli kriisis ja teatrite külastatavus langes poole võrra, tuli peale erateatrite esimene laine. Teine laine vallandus 2000. aastate alguse majandustõusuga, kolmas aga 2008. aasta kriisiga. Kui on kriis, satub tööjõuturule palju töötuid näitlejaid, kes asutavad oma erialal jätka­miseks uusi truppe. Majandusbuumi ajal on aga nõudlus nii suur, et kõik rabavad kõigest väest.

Väli: Viimaste aastate projektlavastuste puhul pole küsimus töötutes näitlejates, pigem kasutatakse ära suurt nõudlust. Tihti on nii, et leitakse hea tekst, kutsutakse kuulsad näitlejad Eesti Draamateatrist või Tallinna Linnateatrist ning tehaksegi suveprojekt valmis.

Sein: Eestis on ettevõtlusvabadus: igaüks, kes võtab pähe, et ta tahab teha teatri, võib selle ka teha. Etendusasutuste kohta on olemas definitsioon, mis on nüüdseks ajale jalgu jäänud, ent seda, mis on lavastus, pole seaduses keegi defineerinud. Pakkumine – eriti üksikprojektide osas – on suur, nii nagu ka nõudlus.

Reidolv: Seda tuleb ju siiski tunnistada, et etenduskunstide maastik on praegu dünaamilises muutumises. Üha enam repertuaariteatrite näitlejaid otsustab vabakutselise staatuse kasuks, ning seda mitte töötuks jäämise tõttu, vaid seepärast, et neile meeldib teistsugune töövorm. Eesti Näitlejate Liidu liikmetest on ligi pool vabakutselised.

Väli: Seda ei saa küll väita, et näitlejad lahkuvad massiliselt repertuaariteatritest – võib-olla kaks-kolm igast suuremast teatrist. Vabakutseliste ridu täiendavad ka seriaalinäitlejad, kellest osa pole näitlemist õppinud ega olnud ühegi teatriga seotud.

Sein: Sihtasutuse vormis tegutsevates teatrites töötab üle 200 näitleja. Isegi kui mõnikümmend näitlejat on viimastel aastatel hakanud vabakutseliseks, siis sihtasutuse töökorraldus ei pruugi olla tingimata äramineku põhjus, vaid see võib olla ka isiklikku laadi. Kõik pole nii mustvalge.

Reidolv: Nii või teisiti, mis põhjusel ka vabakutseliseks hakatakse, on selge see, et neid tuleb aina juurde. Iseasi, kas sellest saab järeldada, et meil koolitatakse liiga palju näitlejaid. Inglismaal või Ameerikas on konkurents palju-palju karmim. Püramiidi põhi peabki olema lai, et saaksid kasvada ka kõrged tipud.

Põldmaa: Elu ja amet on õpetanud mind vaatama suurt pilti. Mina näen Eesti teatrit ühtse süsteemina. Juriidiliselt võib teatreid muidugi liigitada, aga sisuliselt on see üks eesti teater, millel on üks publik, mis jaotub igal õhtul etenduste vahel. Inimesel ei ole eriti vahet, kas lavastust mängib Tallinna Linnateater, R.A.A.A.M või Eesti Draamateater – publik vaatab eesti teatrit. Teatriliigid on nii läbi põimunud. Repertuaariteatrid teevad ju palju soodustusi ja tulevad vastu oma näitlejatele-lavastajatele, et nad saaksid osaleda teiste teatrite lavastustes, filmides, telesaadetes jm. See kõik teeb võimalikuks ka projektiteatrite eduka tegevuse. Kui näitlejanna osaleb sellises projektis, nagu oli Vaba Lava „sugu: N“, ei saaks ta võib-olla seda teha, kui tal ei oleks stabiilset aastaringset töökohta kuskil mujal, või vähemalt ei saaks ta osaleda seal sellistel tingimustel. Seetõttu tuleb vaadata kõike koos. Teatris on kogu aeg mingi liikumine: teatriorganism heidab osa kõrvale ning nende kõrvaleheidetute ja -astunute baasil formeerub jälle midagi uut.

Sein: Nagu on öelnud Rein Oja: meil pole liiga palju näitlejaid, vaid väljundeid on vähe.

Kuidas on Eesti teatriväli jaotatud eri liiki teatrite vahel ning milline on erateatrite osakaal?

Reidolv: Analüüsisin Eesti Teatri Agentuuri kogutud 2015. aasta teatristatistikat. Kuivõrd mind huvitas just erateatrite osakaal, tõmbasin piirjoone, millest ühele poole jäid erateatrid ja teisele poole ülejäänud kolme omandivormiga teatrid. Agentuuri andmetel on erateatrid toonud lavale 56% uuslavastustest, andnud 40% etendustest ning nende vaatajad moodustavad kogu teatripublikust üle 26%. Aastate lõikes need andmed pisut kõiguvad, ent suurusjärgu peaks see kätte näitama küll.

Väli: Märkimisväärselt tõstab erateatrite osakaalu selles statistikas asjaolu, et erateatrite alla on arvatud ka ühendused, mis toovad aastas välja vaid ühe lavastusprojekti. Samuti on nende seas mitmesuguseid asutusi ja institutsioone, näiteks Tammsaare sünnipaik Albu vald, mida saab vaid tinglikult nimetada teatriks. Erateatrite maastik on kui lõputu väli.

Kas kvantitatiivse statistika kõrval on ka mingeid kvalitatiivseid näitajaid, mille alusel saab tuua esile erateatrite osakaalu üldises teatripildis?

Reidolv: Kui teatriliit andis 2015. aasta tegevuse eest tänavu märtsi välja aastaauhinnad, siis selgus, et 33% nominentidest ja laureaatidest oli seotud erateatritega. Sealjuures tuleb arvestada, et erateatrid ei osale balleti- ja muusikateatri kategoorias ning ka haldustöötajaid neil üldjuhul pole. On olnud aastaid, kui see protsent on olnud veelgi suurem.

Põldmaa: Nominentide-laureaatide valik, kuigi seda teevad sõltumatud žüriid, on siiski väga subjektiivne. Kindlasti on teatri aastaauhinnad suur tunnustus, kuid nende auhindadega tõstetakse esile pigem isikuid, mitte institutsioone. Võtta saadud auhinnad teatrite rahastamisel kuidagi aluseks oleks kummaline.

Sein: Mul tekkis kohe küsimus, mida see erateatrite protsent näitab? Oletame, et näitleja, kes on 20 aastat töötanud Eesti Draamateatris ning hakanud äsja vabakutseliseks, pälvib erateatris tehtu eest auhinna. Kas see peaks kuidagi tõestama erateatrite tugevust, ehkki kunstniku kujunemistee on läbi käidud repertuaariteatris? Pigem tõstab see erateatrite tunnustamise protsenti.

Väli: Oma kõnealuses artiklis väidad, et erateatrites on kunstiline tase kõrgem ning sealt tuleb eesti teatri innovatsioon. Kas nimetatud protsent on sellele väitele piisav tõestus? Ma tõesti ei ole nõus stereotüübiga, et repertuaariteatrites tehakse vana ja iganenud teatrit ning erateatritest tuleb uuenduslikkus ja kõrge kunstiline tase. Teatris on kunstilise taseme hindamine äärmiselt subjektiivne tegevus, mida niimoodi võrdlemise teel ei saagi minu meelest mõõta.

Reidolv: Kui nüüd täpne olla, siis ei väida ma otseselt kuskil, et repertuaariteatrites tehakse iganenud teatrit, vaid toon hoopis välja erateatrite kvalitatiivse ja kvantitatiivse panuse etenduskunstide valdkonda. Seejuures, kui on olemas teatri aastaauhindade žüriid, kes lõpuks jõuavad konsensusele ja selgitavad välja aasta parimad, siis parema mõõtmismeetodi puudumisel võib minu arvates analüüsida ka nominentide ja laureaatide nimistut. Vastasel juhul me umbusaldame teatriliidu sõltumatute žüriide tegevust ja teatrikunsti väärtustamise pikaajalist traditsiooni.

 

Kui suur on riigi rahaline toetus erateatritele ja millise osa moodustab see kõigi teatrite kogutoetusest?

Reidolv: Kogu etenduskunstide valdkonnale eraldati 2015. aastal üle 45,4 miljoni euro. Sisaldab see teatrite tegevustoetust, halduskulude toetust, investeeringuid teatrihooneisse ning Eesti Teatri Agentuuri tegevuse rahastamist, programme jms. Kultuuriministeeriumilt sai toetust 15 erateatrit kokku 1,7 miljoni euro ulatuses. Kogu etenduskunstide valdkonna toetusest langes erateatritele alla 4%. 2014. aastal oli see 5% ja niisamuti on ka tänavu. 2015. aastal jaotas kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital toetusi natuke üle 1,7 miljoni euro. Kuivõrd kultuurkapitalilt saavad toetust ka riigi sihtasutused (suuremate toetusesaajate seas olid Nukuteater ja Rakvere teater, samuti eraldati toetusi Vanemuisele jt), siis oli kõigil erateatritel mullu võimalus konkureerida riigitoetusele nii kultuuriministeeriumi kui ka kultuurkapitali kaudu maksimaalselt umbes kolme miljoni euro ulatuses.

Paraku on kunstiline tase otseselt seotud rahaga: palju sõltub sellest, kui palju on teatril raha lavastuste väljatoomiseks. Kui anda erateatrile suure lavastuse väljatoomiseks kultuurkapitali kaudu 3000 eurot, siis on keeruline konkureerida repertuaariteatrite mitmekümneid kordi suurema eelarvega lavastustega. Publiku ja kriitikute silmis ollakse aga kõik võrdsed, sõltumata toetuse suurusest.

Sein: Ma ei ole nõus väitega, et teatrite kunstilise taseme eeldused loob ainult rahastus. Teatris saab olla kas ideede puudus või andevaesus. Minimaalse eelarvega on loodud väga kunstiväärtuslikke lavastusi.

Reidolv: Kui see on nii, et kunstiline tase ei sõltu rahast, siis võiks kultuuriministeerium öelda ka repertuaariteatritele, et olge lihtsalt andekad, ja kasutada seda raha mujal. Erateatritel ei ole võimalik suuresti vaid piletitulule toetudes kutsuda tööle tipplavastajaid – olgu välismaalt või Eestist –, samuti nimekaid lavastuskunstnikke ja näitlejaid. Kui lavastuse eelarve on 3000 eurot, siis on kunstilised kompromissid vältimatud.

Põldmaa: Olen käinud paljudes riikides vaatamas, kuidas teatriasjad on seal korraldatud, ja nähtu põhjal võin väita, et Eestis on teater hästi rahastatud. Raha vähesuse üle kurta muidugi võib, aga minu arust on praegu vaja rääkida pigem sellest, kuidas seda paremini ja õilsamalt jaotada. Võib-olla tasub edaspidi kaaluda seda, et etenduskunstide kogutoetusest läheb mingi kindel osa, näiteks 10%, väiketeatritele ning 90% suurtele institutsioonidele. Aga üldpildi põhjal saab öelda, et proportsionaalselt teiste riikidega võrreldes on Eestis teater rahastatud ja korraldatud hästi. Olukorda teatrite rahastamisel aitaks veelgi korrastada AITA-l (arvestuslik inimtööaasta – toim) põhineva jaotuse kasutamine, pinged kaoksid kohe.

Reidolv: Teatritele välja arvutatud AITAd näitavadki, et erateatrid on alarahastatud. Ma ei oska öelda, miks ministeerium on viimasel ajal loobunud AITA-süsteemist, mille eesmärk on kohelda teatreid võrdselt ja õiglaselt ning mis on olnud alati ka teatrite katusorganisatsiooni Eesti Etendusasutuste Liidu eelistatud ja soositud printsiip.

Missugused kohustused kaasnevad riikliku toetusega eri liiki teatrite puhul?

Sein: Erateatritel ja repertuaariteatritel on erisugused eesmärgid ja kohustused. Erateatrid loovad mitmekesisust, repertuaariteatrid aga peale mitmekesisuse n-ö mahtu ja massi. Riigi osalusel asutatud kaheksa sihtasutust tegutsevad laiali üle Eesti: Tallinna kõrval on Tartu, Pärnu, Rakvere ja Viljandi ning teatrilinnade lähipiirkonnad etenduskunstidest osasaamisega kindlustatud. Repertuaari­teatrid mängivad publikule „hällist hauani“, annavad etendusi nii lastele kui ka eakatele. Nende teatrite ühe kuu mängukavas on korraga rohkem lavastusi, kui mõni erateater mängib kolme-nelja hooaja kestel kokku. Sihtasutuste valmisolek ongi see, mis palju maksab. Repertuaariteatris tuleb hoida tööl sadakond inimeste, et teater oleks suuteline mängima kuus 11–17 eriilmelist lavastust ja tooma hooajal lavale kümme uuslavastust. Erateatritele pole riik seadnud mingisuguseid kohustusi. Antakse toetus: tehke, möllake.

Mind teeb murelikuks erateatrites ja osalt ka ajakirjanduses leviv halvustav suhtumine sihtasutusena tegutsevatesse repertuaariteatritesse, kus selle tagajärjel on hakatud häbenema lavastusi, mis mingil juhul häbenemist ei vääri. Selline vastandumine ei tee head.

Reidolv: Mulle tundub, et just kultuuriministeeriumi viimase aja rahastuspõhimõtted külvavad seda vastandumist. Üle pika aja juhtus just sel aastal nii, et toetuste eraldamisel ei koheldud kõiki teatreid võrdselt: riigi sihtasutustel ja avaõiguslikul organisatsioonil toetused kasvasid, erateatritel aga mitte. Ometi on kultuuripoliitika põhialuste dokumendis „Kultuur 2020“ öeldud, et teatrit toetatakse omandivormist sõltumata. Võib-olla ei peaks kultuuriministeerium nii teravalt silmas pidama teatrite omandivormi, vaid toetama kogu etenduskunstide valdkonda.

Väli: See lõik dokumendis „Kultuur 2020“ jätkub nii, et projektiteatreid ja üksiklavastusi toetab kultuurkapital. Seda ka tehakse.

Sein: Kultuuriministeerium toetab ka teatriga tegelevaid MTÜsid, OÜsid ja erasihtasutusi, seega omandivormist sõltumata – see tingimus on täidetud. Küll aga võime jäädagi lõputult vaidlema, kas igaüks, kes tahab teha aastas ühe lavastuse, peab saama kultuuriministeeriumilt raha või on selleks olemas kultuurkapital.

Reidolv: Küsimus ei ole selles, kes raha annab. Pigem on küsimus selles, miks on erateatrite toetus aastas kokku vaid 1,7 miljonit, kuigi nende osakaal teatripildis on palju suurem.

Sein: Ei saa ühte patta panna meelelahutuslikku monolavastust, mille lavastuskulu on väike, aga millega võib anda aastas kas või 100 etendust, ning suurt ooperilavastust, mille lavaletoomine on kümneid kordi kallim.

Põldmaa: Eesti teater on nii väike, et kui keegi on oma andekuse või muude omaduste tõttu seda väärt, siis ta ka pääseb rambivalgusesse. Kui ta seda ei taha, on iseasi. Seda ei ole ka, et süsteem oleks nii suletud, et keegi ei pääse löögile. Riiklik toetus on korralikud tegijad ikka üles leidnud. Kui ollakse väärt ja selle nimel pingutatakse, siis jõuab mingil kujul riiklik toetus – kas või kultuurkapitali kaudu – ikka pärale.

Miks on teatrite toetamisel kohalike omavalitsuste ja erakapitali osatähtsus nii väike? Kuidas olukorda parandada?

Reidolv: Tunnistan, käsi südamel, et Eestis on teatrite rahastamine suures osas riigi õlgadel. Selle eest ollakse ka tänulikud. Aga ilmselt tuleks otsida võimalusi, mismoodi saaks kaasata teatrisse rohkem omavalitsuste raha ning millised maksusoodustused tooksid sinna eraraha, nii et koormus kultuuriministeeriumi õlgadel kahaneks.

Põldmaa: Riik teeb oma töö teatrite rahastamisel korralikult ära, ent kohalike omavalitsuste panus on kasin. Tallinna Linnateater ja Kuressaare Linnateater on siin vähesed erandid, kusjuures ka Tallinna osa on päris väike, võrreldes sellega, mis see olla võiks. Soomes on suutnud munitsipaalvõim ja riigivõim omavahel kokku leppida: 40% riigilt, 40% kohalikult omavalitsuselt ja 20% teenivad teatrid ise. Selline on Soome teatrite puhul üsna tavapärane suhe. Kaugemate maakondade ja väiksemate omavalitsuste teatreid toetab riik aga veelgi rohkem. Eestis on omavalitsuste panus puudu. Meil teenivad teatrid ise selle osa, mis võiks tulla kohalikelt omavalitsustelt, või nuruvad seda riigilt.

Seadusandlikult ei ole võib-olla tõesti loodud head alust erakapitali kaasamiseks, aga kui vaadata kas või teatrite kavalehti, siis leiab sealt päris palju heade pikaajaliste toetajate logosid. Mullu tegin teatriagentuurile ettepaneku, et nende statistikas võiks olla välja toodud ka teatrite sponsortoetuste kogumaht aastas. Loodetavasti hakatakse ka sellist statistikat koguma. Kui võtta kokku eratoetajate panus kõigi etendusasutuste tegevusse, siis usun, et see summa ei pruugigi jääda väga kaugele miljonist eurost. Eraraha, mis liigub ilma igasuguste riiklike soodustusteta teatrite juurde, on ikkagi märkimisväärne. Aga nagu väikeses ühiskonnas ikka, on see seotud tutvuste ja/või toetajate sügava teatrihuviga.

Sein: Ei tasu unistada, et lähemal ajal hakkavad erasektorist tulema teatrisse suured rahasummad. Eraraha puhul, mis teatrite rahastamisele märkimisväärset mõju avaldaks, ei räägi me kümnetest, vaid sadadest tuhandetest eurodest. Vähe tõenäoline on ka see, et omavalitsused panevad senisest jõulisemalt õla alla. Kui omavalitsusel pole raha, et talvel tee lumest puhtaks lükata, siis teatri toetamiseks ei jätku seda hoopiski.

Nii mõneski eluvaldkonnas on riik delegeerinud osa oma kohustusi erasektorile. Kas ka teatrivaldkonnas võiksid erateatrid võtta mõnel pool ja mingil moel üle riigi sihtasutuste töö?

Reidolv: Mulle tundub see mõistlik: erateatrites ollakse efektiivsemad, tulemuslikumad ja optimaalsemad. Eesti Etendusasutuste Liidu juubelil rääkis õiguskantsler Ülle Madise, et riik peabki hakkama varsti natuke koomale tõmbama, sest elanikkond vananeb ja väheneb ning pole enam võimalik endisel määral kulutada. Tuleb hakata otsima kokkuhoidu, kuidas praegu riigi osutatavaid teenuseid odavamalt sisse osta.

Väli: Kas erateatrid tõesti on valmis tegema repertuaariteatritega samas mahus lastelavastusi, käima pidevalt ringreisidel, kolima oma tegevuse Viljandisse või Pärnusse? Ja millel põhineb veendumus, et kui eraetendusasutus peab aastas tooma lavale kümme uuslavastust, palkama selleks keskmiselt 11-liikmelise näitetrupi, andma kuus kuni 50 etendust, siis sama mahu juures tuleb see kõik praegusest odavam?

Sein: Pigem oli see mõeldud vist nii, et teeme olemasoleva sihtasutuse pilbasteks ja jagame sama raha laiali mitme erateatri vahel, kes peavad siis kamba peale andma aastas 250–300 etendust – kui võtta aluseks praegune maakonnateater.

Kui erateater toob 20 000 euroga välja suvelavastuse, siis tekibki tunne, et ollakse kohutavalt efektiivne, sest lihtsustatud arvutus näitab, et repertuaariteatris võib lavastus maksta koguni 200 000 eurot. Ollakse kümme korda efektiivsem! Unustatakse aga ära, et repertuaariteater mängib oma toetuse eest peale kümne uuslavastuse ka kõiki muid repertuaaris lavastusi. Seetõttu pole selline lihtsustav arvutustehe – toetussumma jagatud uuslavastuste arvuga – korrektne.

Põldmaa: Kui on mingid teemad, mis vajavad teatris lisakäsitlust ning mida repertuaariteatrid pole ette võtnud, siis muidugi võib riik tellida seda projektiteatritelt, aga see ei pea tähendama suurte teatrite kinnipanemist ja laialiajamist. Asi, millest vähe räägitakse, aga mis on Eesti ühiskonnas oluline, on sotsiaalne hõive. Suured repertuaariteatrid pakuvad päris palju töökohti – ja need töö­kohad on väga spetsiifilised, mis tähendab seda, et kui need ära kaotada, tekib juurde suur hulk töötuid. See kõik on ka tööhõive küsimus, mitte ainult kunstnikele palga maksmine. Paljudele näitlejatele vabakutselise põli ei sobi ja töökoha kaotamisega võib lõppeda ka tema karjäär.

Teatrikriitik Ott Karulin on kirjutanud, et teatrite rahastamisel on kaks stsenaariumi: põlistav või jagav.* Jagava stsenaariumi korral kaasneks G8 ehk suurte repertuaariteatrite puhul kohustus jagada mingis mahus oma toetust erateatrite ja vabakutselistega: teha hooajal üks-kaks ühislavastust, jagada teatrimaja, tehnikat. Kas sellisel ettepanekul võib olla jumet?

Reidolv: Riigiteatrid võiksid tõesti olla erateatrite koostööprojektide suhtes avatumad. Hea näide on „Eesti Vabariik 100“ teatriprogramm, kus eri suurusega teatrid loositi paaridesse ja teevad kenasti koostööd. Repertuaariteatrid võiksid hoida oma uksed rohkem lahti: haarata kaasa vabakutselisi lavastajaid ja näitlejaid, lubada oma majja vabatruppe ja erateatreid.

Sein: Mul on küll täiesti vastupidine kogemus. Sihtasutuste kunstilised juhid otsivad kõikjalt häid lavastajaid, kellel oleks väärt ideid: tulge ainult ja tehke. Repertuaariteatrite peale kokku on palgal umbkaudu viis lavastajat, seega kutsutaksegi enamasti lavastaja väljastpoolt teatrimaja. Neile tullakse võimalust mööda alati vastu. Nad ei pea kasutama ainult selle teatri truppi, vaid võivad kutsuda osalisi ka mujalt, ehkki see tekitab vahel pingeid.

Reidolv: Vaba Lava loomise üks põhjusi oligi see, et paljudel erateatritel ja vabatruppidel on küll ideid, ent puuduvad nende teostamiseks vahendid: nii raha kui ka ruumid, kus proove teha ja etendusi anda, samuti tehnika. Repertuaariteatrilt saali rentida on erateatrile sageli liiga kallis. Kõik aga ei mahu Vaba Lava katuse alla. Abi oleks sellestki, kui väiketeatrid saaksid odavamalt kasutada suurte teatrite saale, rentida tehnikat jm. Rohkem võiks ressursse omavahel jagada.

Sein: Koostöö sünnib siis, kui on väärt idee ja koostöösoov. Juba praegu on palju näiteid, kuidas repertuaariteatrid ja erateatrid on ühiselt asju ette võtnud. Laskem sellel rahulikult ja loomuldasa areneda, siis on ka tulemus parem. Tahan, et teatrite rahastamises oleks võimalikult palju vabadust ja vähe sundi.

Põldmaa: Ka mulle tundub, et sellisest sunnitud ja punnitatud koostööst ei pruugi sündida kunsti, mida inimesed vaadata tahavad. Isegi kahte suurt repertuaariteatrit on päris keeruline panna koos töötama. Usun, et teater on elus organism ja kooslused formeeruvad ise, kui on olemas väärt idee.

* Ott Karulin, Eesti teatri G8. – Sirp 18. IX 2014.