Kirjelda minu päikeseloojangut

Ons armastus sama olevikuline ja ainuline nagu näkkav kala või hüpe jääkülma vette või andeka teatrilavastuse ahne jälgimine just tänasel etendusel?

PILLE-RIIN PURJE

Endla teatri „Jõgi“, autor Jez Butterworth, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikalised kujundajad Vootele Ruusmaa, Sänni Noormets ja Taago Tubin. Mängivad Märt Avandi, Jane Napp, Carita Vaikjärv ja Sänni Noormets. Esietendus 11. IX Endla teatri Küünis.

Kuidas kirjeldada jõge? Seda ühte ja sama jõge, millesse ei saa astuda kaks korda? Kuidas kirjeldada Jez Butterworthi draamat „Jõgi“, Taago Tubina lavastust Endla Küünis? Seda ühte ja sama lavastust, mille ainsatki etendust ei saa vaadata kaks korda?

Olen näinud „Jõe“ esietendust 11. septembril ja kuuendat etendust 1. oktoobril. Olidki sedavõrd erisugused, kui eeldab põhjani läbikomponeeritud, aga ometi põhjatut saladust usaldav lavastajateater. Igal hetkel täpne sisuline ülesanne käivitab näitlejaid ärksale partnerlusele, üksteise hingetõmmete rütmi kuulatatakse pingsalt, kuid pingevabalt; intonatsioone püütakse õhust, reageeritakse keha ja hingega, paindlikult ja vahetult.

Jez Butterworthi kirjapandud lavaõhustikes aimub unenäolisust, meelepetet, irratsionaalset ohutaju. Kirjanik heidab otsivaid valguskiiri lähisuhete hämaralale, salatud hingesoppidesse. Taago Tubin on varem lavastanud sama autori näidendid „Ööhaigur“ (Ugala 2012, mängiti Olustvere mõisa reheküünis) ja „Äärelinna bluus“ (Ugala 2015). „Jõgi“ tundub neist kolmest mõjusaim, ka tekstina.

Täpselt paneb terviku hingama Kaspar Jancise stsenograafia Margus Vaiguri valguskujunduses, eheduse ja saladuse sujuv kokkusõlmimine. Harilik hallide seintega suvemaja, veekraan ja elektripliit, laud ja taburetid – aga ruum teiseneb, seina- ja põrandapragudest immitsevates valgusejoontes voolaks kui jõgi, seina kohale kerkib ärevat jäist ööudu. Väike pilt seinal nähtamatuks kraabitud, pildi peegelduseks valguseruuduke põrandal kui lootuse tähis. Ja muidugi poolläbipaistmatu ukseklaas, millest läbi kumamas punases kleidis viirastus viiuliga, armukadedusele kehutav minevik või hoopistükkis tulevik. Helikujunduse sugestiivsus kuulub Tubina lavastuste süsteemi.

Repertuaariteatri püsitrupi üks põhivõlusid on võimalus ava(sta)da näitlejaid arengus pikema aja vältel. See areng eeldab lavastaja ja näitleja vastastikust valmisolekut ja loomulikult usaldust. „Jõgi“ on Taago Tubina kolmas koostöö Märt Avandiga, eelnesid Duncan Macmillani „Kopsud“ (Endla 2016, püsib mängukavas) ning Martin Alguse „Sätendav pimedus” (Ugala 2017). Praegune kolmas koostöö avab näitlejas uusi tahke. Mees on rohmakam, suisa rässakam, tume-ohtlikum, jõulisem, brutaalsem kui Avandi ükski varasem roll.

Teisiti mõjub Mehe naelutav pilk, eriti aga tema käed. Avandi krampuvad sõrmed on olnud silmatorkavad tihtilugu, ent žestid väljendanud pigem kaitsetust või närveldavat enesekaitset. Seekord sõrmed haaravad ja haarduvad, kompavad ja krahmavad kalkuleeritud vilumusega, ka ekstaasihetkedel, naisi lõpuseid pidi pihus hoides. Fanaatilise õngitseja käed. Kontrollifriigi käed. Noatundlikud käed. Avastseenis püügivarustust kontrollides snaipri käed: esietendusel enesekindlad ja ökonoomsed, kuuendal etendusel elevusest närvitsema kippuvad liigutused.

Põnev on jälgida, kuidas Märt Avandi Mees oma kalale keskendub, pühendub.

Priit Loog

Erineb ka häälekasutus, järsud ja kärsitud iilid, heitlikud meelemuutused peegelduvad häälekõlas. Ähvarduse ja kahtlustuste kontrastiks ilmuvad häälde ootamatud kergusesööstud, omapärane korduv häälitsus „hah“: kord imestav, kord võidurõõmutsev, kord põlastav või osatav, napp ja kärme nagu kala sulpsatus jões. Kui Mees vastikusega kirjeldab oma onu, kes „rautas neiukesi“, kui ta imiteerib onu rämenaeru, tunneme ses ära „Tujurikkuja“ ühe tuumteema: ülitundlikkuse, allergia labasuse suhtes. Ja ometi sugeneb kahtlus, kas pole Mehele miski onust külge hakanud?

Naine (Jane Napp) ja Teine naine (Carita Vaikjärv) viibivad Mehe mõjuväljas, kaitstes oma sõltumatust, kord valmis andudes õngekonksu neelama, kord kirglikult vastu rapsides.

Vaikjärv ja Avandi mängivad puudutavalt intiimse armastusdueti-duelli Tubina lavastuses „Kopsud“, mida oleks põnev taas vaadata just praegu, võrdluses „Jõega“, kus mõlemad näitlejad avanevad-sulguvad hoopis teiste loomustena. Carita Vaikjärve Teine naine on uudse uljuse, jultunud rõõmuga mängitud roll, oma silmavaate ja naeruga nii „pilves“ kui ka pilvitu ilmaga vaba hing, looduslik, püüdmatu, eluahne ja terve vaistuga.

Jane Napi Naine on rafineeritum ja komplitseeritum, Mehele ärritavam partner, tulisem vastane. Ebakindel ja provotseeriv samaaegselt. Südikas, vastuhakkav, valvas, õrn. Teeskluseski ülimalt aus. „Kirjelda minu päikeseloojangut,“ nõuab see Naine Mehelt. Üsnagi ultimatiivselt. Kuidas ja kas üldse on võimalik sellele vastata? Aga võib-olla just sellises nõudmises peitubki armastus, see egoismi ja kompromissituse sassis õngenöör? Ent hämmingut või koguni kõhedust tekitab hoopis tõik, et Mees kirjeldabki. Ludinal. Ilma et ta seejuures laotuse poole pilkugi viskaks. Sest augustikuu päikeseloojangu kirjeldus on Mehel veres, sõnad varrukast tõmmata, see kõik on tema püügivarustuses varuks. Sest kordumatu kordub. Päikeseloojang. Kuuta öö. Meriforellipüük. Kala rookimine ja isuäratav kalaroog. Naine. Teine naine. Kolmas naine.

Kas tõesti kordub? Ah et kui siiski prooviks kirjeldada kahte stseeni lavastusest, kahe etenduse mõjuväljas?

Olgu siis. Teine stseen neist kahest. Mees joonistab naist. Teist naist (Carita Vaikjärv). Olles noaga teritanud kaks pliiatsit, punase ja musta, nagu ühe armastusromaani pealkirjas. Seda romaani laval ei loeta, Naisel on pooleli üks teine raamat, Mehel söödaks üks luulekogu. Virginia Woolfi ja Ted Hughesi loomingu kaasamine kujutlusilma avardab Butterworthi interpretatsiooni veelgi.

Mees on süüdanud plekkvannis seitse küünalt. Otsekui tähistaks taas oma seitsmendat sünnipäeva, sest siis püüdis ta oma elu esimese kala. Püüdis ja kaotas. Ja vaatas esimest korda tõtt oma peegelpildiga jõe pinnal.

TEINE NAINE: Sa ei vaatagi mind.

MEES: Sest ma ei joonista sind.

TEINE NAINE: Mida sa joonistad siis?

MEES: Joonistan sinu peegelpilti.

Ja hallide kaantega joonistusvihuga ainsa korra läbi õhu vuhistades surmab Mees mängleva, ülbe hooletusega seitse küünlaleeki. Teine naine aga viskab kustunud küünalde keskele kivi. Ühe erilise kujuga, saladusest tiine saamislooga kivi, mille kohta Mees nii veendunult, tõotusekaaluga lausub: „Ma ei ole seda mitte kellelegi näidanud.“

Veepritsmed, leegita küünlad, kivi, mille Mees tagasi esmakordsusse mässib.

Ja esimene stseen neist kahest. Remark sedastab: „MEES paneb muusika mängima. Võtab noa ja roogib kala ära. Paneb kala ahju.“

Ega ei vaata ju saalis kella, et kui kaua see kala roaks rookimise rituaal kestab. Ei raatsiks pilku sekundi murdosakski langetada. Kestku aga! Põnev on jälgida, kuidas Märt Avandi Mees oma kalale keskendub, pühendub. Leidub teatris sihukesi õndsaid hetki, mil see päris-päris tegevus muutub lavalises kontsentratsioonis sõrendatuks, kujund­likuks. Hõbesoomuseid lendab Mehe noa alt. Tore oli moment, kui sidrun kukkus laualt ja veeres otsustavalt saali poole, kuni Mees napsas ta kinni viimasel viivul lava servast, kostitades esirida kuratliku pilguga: mida teie siin nüüd lootsite!

Mulle meenus Aarne Üksküla Adama struudlitaina ettevalmistamine ahjupanekuks lavastuses „Neli aastaaega“ (autor Arnold Wesker, lavastaja Lembit Peterson, Noorsooteater 1980). Taina üleloomulikult õhukeseks rullimine ja venitamine muutus Üksküla tundlike käte vahel erootiliseks. Kala verine sisikond Avandi sõrmede vahel samuti, ehkki täiesti teisiti, pahe- ja pahaendelisemalt.

Tõsi, kogu seda askeldamist on võimalik vastu võtta ka n-ö köögiolustikuliselt, mida kinnitab publiku reaktsioongi, sest kui Mees puändina varrukaga lauda nühkis, naersid (pere)naised saalis äratundmisrõõmuga. Aga eks see laiene kogu näitemängule: saladuse maht, isegi žanr jääb vaataja määrata või väärata. Kellele triller, kellele armusuhte­keeris, kellele must komöödia, kellele üksilduse koolmekoht jões, millest läbi sumada. Igatahes ei võimutse äng, vaid mäng.

„Jõe“ kahe etenduse võrdluses olid partnerluse pool- ja veerandtoonid märgatavalt täiustunud. 1. oktoobril sekkus mängu ainukordne juhus, mida ei raatsi jätta kirjeldamata. Oli pingeline tülihetk, mil Naine viskab Meest luuleraamatuga. Hoogsalt lendas raamat lavalt maha, libises sujuvalt musta vahe-eesriide taha, mänguruumist ja -raamist täiesti välja! Avandi Mees seda ei märganud, ta otsis luulekogu kaua, vargsi kasvava üllatunud abitusega. Jane Napi Naine lasi Mehel mõnuga praadida, kuni viimaks läks hoogsal sammul ja tõi ise raamatu tagasi, viskas veel kord demonstratiivselt Mehe jalge ette: säh sulle! Jõujooned olid igati rollide väärilised, mõlema sisemust sai lugeda ridade vahelt nagu luuletust. Prognoosimatu lavahetk on tänuväärne partnerluse proovikivi.

Tulemata ei jää ka Kolmas naine, õige nooruke (Sänni Noormets), kelle helge usaldav olek toob võpatusega meelde korduva tekstikoha, kuis tuppa oli tulnud üks lind, pisike punarind. Kas see väike lind jäi ellu, ei saa me teada. Ja ei saa olla kindlad selleski, kas Mees teab. Aga kahtlus jääb.

Ons armastus samavõrd olevikuline ja ainuline nagu näkkav kala või hüpe jääkülma vette või andeka teatrilavastuse ahne jälgimine just tänasel etendusel? Kas läheduselootus on nagu meriforellipüük kuuta ööl? Isekalt abitu ja täitumatuks määratud soovunelm, et teine inimene kirjeldaks minu päikeseloojangut?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht