Kirstumeistri epiloog

Sven Karja

Seekord polnud tegu raisatud teatriõhtuga, kuid see polnud ka parim, mis vene teatril pakkuda.

Valeri Barinov ? vaid üks märk puidusel laval.

Anton T?ehhov, ?Rotschildi viiul?. Lavastaja Kama Ginkas, kunstnik Sergei Barhin. Osades Valeri Barinov, Igor Jasulovit?, Arina Nesterova, Aleksei Dubrovski. Moskva Noorsooteatri külalisetendused Tallinnas Vene Kultuurikeskuses 1. ja 2. VI.

Venemaa teatrite, nii tipptegijate kui halturt?ikutest antrepriiside külalisetendused siinmail mööduvad viimasel ajal tavapubliku jaoks märkamatult: Eesti press sellekohast teavet ei anna. Tõsi, läinud nädalal Tallinnas külalenud Kama Ginkase lavastust vaatama olid tulnud küll mitmed Eesti teatriinimesed, kuid Vene Kultuurikeskuse saalis nägi ka tühje kohti.

Ometi oli seekord tegu omamaiseski teatrikontekstis tõesti kõrgeid aumärke kogunud taiesega: tänase Vene teatri ühe tippnime Kama Ginkase läinud aastal esietendunud T?ehhovi novelli ?Rotschildi viiul? versioon pälvis sel aastal (2004. aasta töö eest) ?Kuldse maski? parima lavastuse preemia ning Sergei Barhin kunstnikupreemia (meie mõistes siis teatriliidu aastapreemiad), samuti tunnustati peaosalise Valeri Barinovi tööd Stanislavski preemiaga. Ääremärkusena olgu mainitud, et kohale oli saabunud siiski ka Tallinna linnapea, kes 1. VI etendusele pidas vajalikuks lisada ka oma, küll piinlikult puterdava, etteaste.

Ei saa midagi parata, aga kõrged preemiad ja aunimetused eriti vene kontekstis teevad pigem ettevaatlikuks. Pealegi pole aastad vennad üheski riigis ja alati jääb võimalus, et tänavune laureaat kukuks tuleval aastal hoobilt autsaiderite sekka. Olgu siis kohe öeldud, et seekord polnud tegu raisatud õhtuga. Samas ei suuda keegi mind uskuma panna, et nähtu esindaks parimat, mis vene teatril hetkel pakkuda.

?Rotschildi viiul? on Ginkase T?ehhovi triloogia koondnimetusega ?Elu on imeline. T?ehhovi põhjal? viimane osa. Vahelduseks lugematutele T?ehhovi näidendite uustõlgendustele on Ginkas niisiis leidnud end kõnetavad teemad klassiku novellidest. Ka triloogia kaht esimest osa ?Must munk? ja ?Daam koerakesega? on mõne aasta eest Tallinnas nähtud. Ilmsesti meenub neist esimeses järjekorras originaalne ruumikasutus: mängiti Vene Draamateatri rõdul, näitlejate selja taga haigutamas saali tume sügavik. ?Rotschildi viiul? pöördub tagasi traditsioonilise teatriruumi poole. Lava on täidetud heleheledates toonides puiduga: (surnu)kirstud, suur paat, selle süllevõetav koopia, redel, jändrik tüvi, lihtsalt lahtisi kaikaid (kunstnik Sergei Barhin on kujundanud kõik triloogia osad). 

Tsükli viimase osa juhtmotiiv on loogiline: surm. T?ehhovi kümneleheküljelises novellis saame kaasa elada kalgi olekuga kirstutegija Jakovi eluloojangule ja ?silmade avanemisele?. Tuleb välja, et kõik siin elus, nii suhted lähedastega kui töö ja muud tegemised, on välja kukkunud kuidagi valesti, juhuslikult, näruselt. Erinevalt mõnestki teisest T?ehhovi kangelasest jõuab aga Jakov enne oma armetu vegetatsiooni lõppemist kõige selle teadvustamiseni. Samuti oma elu esimese ülla teoni, viiuli (ainsa eseme, mis Jakovi armetus elus on märkinud midagi poeetilisemat) kinkimiseni vanale juudile.

 

Sentimentaalne ja ?liiga selge? Ginkas

 

Lavastuse vormiks oli ?vana hea? metafooriteater: üks kujund kasvas ?eeskujulikult? teisest välja. Omavahel kombineerudes moodustasid lavametafooride ansamblid kauneid metafoorikristalle, millest moodustusid erinevad hierarhilised pea- ja allsüsteemid. Keskne printsiip oli ?klassikaline? kontrastide kokkuliitmine. Teesile järgnegu antitees, ülevale madal, kõrgele poeesiale naturalistlik igapäevaproosa. Säärastes pöördsuhetes on näiteks lavapildi lootustandva, millekski kujuneva ehitusplatsi assotsiatsioon ja läbiv surma, hääbumise temaatika. Või viiuli asemel ?mängitav? rohmakas kahemehesaag. Diskreetne viiulimuusika ja ümberkukkuvate kaigaste brutaalne kolin. Õrnalt sülle võetav paadimudel ja teravalt sisselõikuv taipamine: oleks ikka lodjad mööda jõge sõitma pannud, mis see kõik sisse oleks toonud!

Lavastuse lõpp on Jakovi viimaste hingetõmmete täpne ekvivalent. Rütm väsib ja aeglustub, valgused muutuvad tuhmiks. Finaali viiuliga ringi karglev juut võiks olla ka Jakovi elu viimaseks nägemuspildiks.

Samaks on jäänud triloogia eelmisteski osades käibel proosateksti organiseerimisprintsiip: T?ehhovi tekst kasutatakse ära peaaegu täies mahus, kusjuures lisaks dialoogidele esitavad näitlejad ka ülejäänud teksti, jäädes seejuures sageli endast rääkima ?kolmandas isikus?. Moodustub omapärane ?koor?, mille osalised kord kõnelevad ?enda nimel?, kord kommenteerivad enda või partnerite mõtteid, kord hoopis tegevuse üldist kulgu.

Nii et kuigi kõik neli näitlejat on igati tasemel ja Valeri Barinov mängib Jakovit igati jõuliselt, on siiski tegu põhimõttelise ?lavastajateatriga?. Näitleja on vaid üks märk selles loos, mida lavastaja tahab meile praegu ette mängida.  Tema otsustada on, mida rõhutada ja millest üle libiseda.

 Vene kriitikud on täheldanud, et enamasti teravama pintslilöögiga Ginkas on seekord tunduvalt sentimentaalsem. Võimalik. Aga samavõrd osutab ka triloogia kolmas osa antud laadi ammendatusele. Eelmisest kahest lavastusest meelde jäänud lavakujundite originaalsust ja tegelaste dramaatilist energeetikat antakse seekord kõvasti kitsimalt. Kurb tõdeda, aga suures osas täidavad pooleteisttunnist lavastust ?hea teatri stambid? ja püüdlik atmosfääri-mängimine. Viimase hajuv-õhuline tundetoon hakkab ühel hetkel töötama iseenda vastu, hajudes mingisse sumbuursesse ebamäärasesse kaalutusse. Rohkem kui triloogia iseseisva teosena, mõjub ?Rotschildi viiul? selle natuke venitatud epiloogina, mis enam varem nähtule palju juurde ei anna.  

Veel kord, mingil juhul ei taha ma eelnevaga mõista anda, et kõlavate nimede all pakuti mingit pehkinud pahna. Seda mitte, pigem fikseeris see erakordselt andeka lavastaja hetkeotsingute seisu, ühe konkreetse etapi loogilise, kuigi pisut luitunud  faasi. Faasi, kus kõik on natuke liiga ?selge? ja ?kätteõpitud?. Usutavasti siis ka etapi, mis eelneb uuele jõukogumisele.