Klassiku saatus

Ivar Põllu

Näitlejateatri austajatele on Linnateatri uuslavastus tõeline maiuspala, ideeteatri pooldajad jäävad aga nälga. ?Tõde ja õigus. Teine osa? on ilmselt esimene lavastus eesti teatri ajaloos, mis saab esimesed preemiad juba esietendusel: lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Iir Hermeliin ning näitlejad Elisabet Tamm, Argo Aadli ja Aarne Üksküla pärjati kolleegipreemiatega Linnateatri sünnipäeval, mille eeskavaks oli ka ?Tõde ja õigus?.

Tammsaare romaanid on enamuses mitte ainult eesti kirjanduse, vaid ka teatri klassika ning seda tõlgendades peab justkui alati midagi uut ütlema. Võib-olla ei peagi, aga nii on see kujunenud. Tammsaare puhul on silmapaistev pretsedent seegi, et pea igaks uueks lavastuseks tehakse uus dramatiseering, mis rõhutab lavastaja uut panust, uut lähenemist. See tähendab, et kui lavastatakse, siis ikka selleks, et midagi öelda või end näidata ? Tammsaare ülesvõtmine on ikka (kas või eel-) tähelepanu äratanud. Tammsaare on eesti teatri seinaleht, kus on nii autahvel, taidlusvõistluse pildid, kuid ka ?Herilane?. Linnateatri viimast Tammsaare-tööd võib julgesti soovitada ?Au tööle!? ossa, lõpptulemus demonstreerib lavastaja hiilgavat käsitööoskust (heas mõttes!) ja teatri võimast näitlejapotentsiaali.

Millega Nüganeni lavastus tegeleb? Kui Linnateatri kodulehekülge uskuda, siis on kõnekas üksi ka fakt, et Nüganen on Linnateatris Tammsaare lavastanud ning seal mängib palju häid näitlejaid (sest igasugune tutvustus puudub ? samas, lugu teavad ju kõik, eks). Mis näitlejatesse puutub, siis selles osas on järeldus õige. Kõik, kellele dramatiseering võimaluse annab, on teinud suured rollid. Eelkõige tõuseb esile Rain Simmul, kes hoiab tegelaskuju ehedana nii koomikas kui traagikas, olles nii erinev tavalisest suurnäitleja Simmulist. Võib-olla on põhjuseks ka see, et ta mängib vene keeles, kus stambid iseenesest ei avaldu? Argo Aadli, Elisabet Tamm, Andres Raag ja paljud teised teevad samuti head rollid, kuid dramatiseeringu piires. Ramilda ja Indreku suhtele on küll ruumi antud, kuid see paigutub ?kooli tsirkuse? vahele nii õnnetult, et liini finaalis (Ramilda surm) puudub traagika. Või oligi see niimoodi mõeldud? Indreku ja Tiina suhe on aga vaid markeeritud, samuti Indreku ja Molli tõmbumised ja tõukumised.

Igatahes on kirjutamine lavastamise ajal, millest Nüganen siinsamas Sirbis rääkis, eelkõige kolmandale vaatusele nõrgestavalt mõjunud. Lavastus vohab oma tegelaskujudes ja Tammsaare sõna lahtimängimises kaks ja pool vaatust, publik naudib puänteeritud stseene ja peenelt väljajoonistuvaid tüüpe, siis tuleb aeg otsad kokku tõmmata ? ning see on tehtud kuidagi kiirustades, tehnilise nipitamise, emotsioonide peal mängimise ja äralõikega. Nii jätab väärikas ja tundide viisi huvitav lavastus kokkuvõttes lõpetamata mulje, sest misanstseenilised jõuvõtted ning näitlejatehnika pole lõpust tagasi vaadates olnud mitte idee, vaid huvitavate kohandumiste tootmise rakenduses. Ka lavakujundus ammendub teise vaatuse lõpuks, muutudes viimaseks poolteisttunniks kujundlikuks ruumiks, mis pole enam tegevuses kõnekas. Niisiis on lavastus näitlejateatri austajatele tõeline maiuspala, ideeteatri pooldajad jäävad aga nälga.

Teemad ja kujundid on muidugi olemas ja üldistusteks arendatud. Läbivaks kujundiks on ?Mauruse kool kui kogu maailm?, millele viitab ka kavaleht (täpsemalt, kavalehes väidetule on laval kerge vasteid leida). Selle maailma on loonud Maurus, kes end ka Jehoovaks nimetab ja pidevalt (tammsaarelikult paradoksaalselt?) juute sõimab (lätlasi ka). Aarne Üksküla Maurus on küll traditsioonitruult jehoovalike tunnustega, kuid käitub arutult, lapsikult, nagu Winnebago indiaanlaste trickster? ist maailmalooja ja reisimees Vembuvana, st õhtumaisele tõsisele loojatrafaretile üpris vastukäivalt. Enamasti tundub Mauruse trikitamine kohatu ja arusaamatu, tegelaskuju loogikale vastukäiv, ent päris arusaadav see olema ei peagi. Kui lavastus on Indreku arengulugu, asetub kõik paika.

Indrek tuleb Mauruse kooli nagu laps ning põhimõtteliselt on terve esimene vaatus sellest, kuidas ta ikka kuidagi aru ei saa, mismoodi käib maailma (st kooli) elu (kes sellest ikka aru saab, see käib ju Vembuvana reeglite järgi). Esimese vaatuse jooksul hakkab ta eristama sõnu ja teise vaatuse ajal kuuleb ta juba korduvalt ?suurte inimeste jutust? välja sõna ?armastus?, kolmanda vaatuse ajal lisandub tuttavatele sõnadele ?surm?. Lavastuse lõpuks omandab ta ?keele? (kuuleb ja kogeb kordamööda sõnu ja selle taga erinevaid reaalsusi), veendub keele ?valelikkuses? ja ?vastukäivuses? (Maurus ise valetab kõige rohkem; jumal on olemas, aga Ramilda sureb) ja lahkub ?vanemate? juurest (Maurus ajab usust taganeja koolist minema). Õpetajate keelte- ja tegevuste ja õpetusmeetodite segadik toetab samuti maailma, kirju kera kujundit.

Niisiis kokkuvõttes hea kaup ? tühjavõitu on ju ainult lõpp, alates Indreku jumalasalgamisest ja üliinimeseks saamisest, suurem osa ajast on väga huvitav vaadata.

Püha õhtusöömaaja laua pidev ekspluateerimine aga on selles niigi selges märgisüsteemis kohatu ? pealegi, mis Lunastaja siis Maurus ikka on? Maurus on Vembuvana, kes lõi maailma, mille reeglid kehtivad teistele, kuid mitte talle; ja kus ei eksisteeri absoluutseid väärtusi ega reegleid, ei absoluutset tõde ega absoluutset õigust. Ja kus ka jumal Vembuvana ise lüüa saab. Selles mõttes on Nüganeni lavastus uudne.

Tallinna Linnateater mängib Anton Hansen Tammsaare ?Tõde ja õigust?: kolm vaatust, viis ja pool tundi tehakse head teatrit, kõik tuleb hästi välja, kuid lõpuks tekib tühi tunne ja küsimus, kas ma lasin selle, milleks see lavastus tehtud oli, kõrvust mööda. Tammsaare-nimeline rahvateater mängib Rünno Saaremäe ?Jaanituld?: kolm vaatust, kaks ja pool tundi tehakse põlve otsas lihtsat teatrit ja lõpus saan aru, et taheti ka midagi öelda, ehkki ei tulnud päris välja.

Kas vahepealset varianti pole?