Kliimakriisi selgitades: isiklikud vaatepunktid

„Õhud meie vahel“ on dokumentaalteater, mis vahendab inimesi, kes on iga päev sõna otseses mõttes kättpidi mullas ja keda mõjutab muutuv kliima kõige vahetumalt.

RIINA ORUAAS

Emajõe Suveteatri „Õhud meie vahel“, lavastaja Mihkel Kohava, lavastusdramaturg Kristiina Jalasto, kunstnik Mikk-Artur Ostrov, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Kymbali Williams, koreograaf Sofia Filippou. Laval Kymbali Williams, Maria Paiste, Sander Roosimägi, Einar Susi ja Sofia Filippou. Esietendus 21. VI Kambja vanas koolimajas.

Mihkel Kohava dokumentaalne rännak­lavastus „Õhud meie vahel“ Kambja vanas koolimajas sobitub ideaalselt Tartu 2024 kultuuripealinna programmiga, mille raames lavastus välja toodi. Kultuuripealinna juhttees „Ellujäämise kunstid“ avaldub Kohava lavastuses otseselt, rõhuga ellujäämisel sõna otseses mõttes.

Lavastus vahendab eri riikide inimeste kogemusi, kuidas muutuva kliimaga toime tulla, informandid on üldiselt valitud põllumajanduse vallast või vähemasti külakogukondadest. Eri riikide ja elualade inimeste lood toovad selgelt esile, kuivõrd sõltume veest, taimestikust, putukatest ja kuivõrd kriitilises seisus on põllumajandus ka siinsamas Eestis. Tänavu augustis on meid tabanud tormid ja uputused, nii et näiteid kliimakriisist, millele lavastus osutab, pole vaja kaugelt otsida, pealegi võib „Õhkude“ üheks peategelaseks pidadagi ettearvamatult käituvat vett.

„Õhud meie vahel“ on dokumentaalteater, mis vahendab inimesi, kes on iga päev sõna otseses mõttes kättpidi mullas ja keda mõjutab muutuv kliima kõige vahetumalt. Inimese ja keskkonna suhteid uurivad ka kultuuripealinna näitused kirjandusmuuseumis ja loodusmuuseumis („Metsavaimud masinas“) ning Maajaamas („Metsikud bitid“), kuid teevad seda mängulisematel, teaduslikumatel ja kujundlikumatel viisidel. Kohava lavastus on selles reas kindlasti kõige jutustavam ja didaktilisem, ent seda parimas mõttes: see on vahetu kogemuse jagamine, mille puhul kunstilised lahendused tähistavad võimalusi, kuidas probleemidega suhestuda. Kõik mainitud teosed tegelevad keskkonnaga kõige laiemas mõttes – keskkond kätkeb endas nii kultuurilist, looduslikku kui ka tehnoloogilist komponenti ja pole inimtegevusest eraldi.

Kambja vana, nõukogude aegne koolimaja avas end lavastuse keskkonnana aegamööda (kunstnik Mikk-Artur Ostrov). Mahajäetud, ilmetu, rõske ja pimeda hoone esimene korrus oli suviselt idüllilises ja Eesti haridusloos märgilises Kambjas kõike muud kui kutsuv. Hoone ise on kriitilises seisundis – mitte veel kokku kukkumas, kuid kindlasti ühest seisundist teise liikumas, õigemini lagunemas. Vahetult enne etendust võis siiski publiku hulgas kuulda, et vähemalt osal publikust on selle kooliga veel isiklik side.

Rännaklavastuse mõiste lavastuse tutvustuses on küll veidi eksitav, kuna seda kasutatakse üldiselt vabas õhus pikemat distantsi läbiva etenduse kirjeldamiseks, „Õhud meie vahel“ on koondatud aga ühte hoonesse. Hoone hariduslik külg paistis koridori aknalaudadele justkui vahetunnist unustatud õpikutest, lugemiseks avatud leheküljed olid ka intrigeerivalt temaatilised. Pikkades koridorides uude stseeni/klassi sisenemiseks märguande ootamine tuletas diskreetselt meelde, et oleme koolis. Lavastuse õpetlik-hariv sisu avaldus aga klassides, kus vahendati elavat sisu eri viisidel ja meediumites.

Lavastaja Kohava ja dramaturg Kristiina Jalasto olid leidnud piisava tasakaalu sisu edastamise ja kunstiliste vahendite vahel. Paralleelselt kuues toas toimunud stseene jälgis korraga väike grupp, igas ruumis oli vaid üks etendaja, ühes ainult videointervjuud ja ühes ruumiinstallatsioon fotode, päevikumärkmete ning audioklipiga (Maria Paiste). Just see ruum, kus vahendati isiklikku kogemust üleujutuse tõttu kriisikeskuseks muudetud Bangladeshi koolimajas, tõstis esile hariduse olulisuse kriisiaegadel. Hariduslikke paralleele jätkates võib öelda, et tegemist oli igati nüüdisaegse ja eri aineid lõimiva õpikäsitusega, kunstilisest aspektist oli etendajate erisugusest taustast tulenevalt nii performatiivsemaid kui ka jutustavamaid stseene, ka etendajate lähenemised varieerusid sisseelamisest (Sander Roosimägi) pajatamiseni (Einar Susi) ning selle kõrval nüüdiskoreograafiat (Sofia Filippou) ja võõritust (Kimbaly Williams).

Lavastuse isiklikkus ei seisnenud pelgalt üksikisikute lugude vahendamises, vaid faktis, et mõlema osapoole, nii informandi kui ka tema loo esitaja suhe materjali on nähtav. Kasutan teadlikult antropoloogilises tähenduses informandi, mitte prototüübi mõistet, kuna etendajad ei mängi lugude jutustajaid, vaid suhestuvad nendega isikupärasel viisil. Ka ei olnud informandid sugugi vaataja eest peidetud, vaid pöördusid ka ise video vahendusel vaataja poole ehk ühenduse Fridays for Future kaudu leitud inimesed pajatasid oma ellujäämise strateegiatest olukorras, kus senisel viisil maaharimine enam võimalik pole. Üks neist, kohalik maasikakasvataja Helen Kaskema selgitas näiteks üheselt, kui laastav on muutuv kliima eestlase jaoks nii armasale maasikahooajale.

Kõige isiklikumad stseenid olid kindlasti kahelt CPPMi lõpetajalt, kellest üks oli Sofia Filippou tantsimas ja jutustamas oma Kreeta oliivikasvatajast õe Maria lugu ja jagamas ehedat oliiviõli värske saiaga. Samuti CPPMi magistrant, Londoni, Ghana ja Eesti päritolu Kimbaly Williams esitas aga tõelise kultuuride lõimumise tulevärgi, kuna eesti keelt ja regilaulu õppinuna vahendas ta just keele ja isikupärase suhte kaudu Sierra Leone keskkonnaaktivisti Roseline Isata Mansaray lugu. Muusikaline, performatiivne ja keeleline mitmeskesisus oli ühtaegu nii võõritav kui ka puudutavalt personaalne.

Kui üldse saab kellegi puhul rääkida mängimisest, siis oli see Sander Roosimägi, kes kehastus palvetavaks Nigeeria kõrbeküla pastoriks Shede Halibaks, mis omandas tema tõlgenduses sügavalt rituaalse kvaliteedi. Sitsiilia kaktusekasvataja Michele Russo loo esitas noor sarmikas harrastusnäitleja Einar Susi, kelle jutustus küll käivitas elava kujutluspildi, kuid näitleja ja informandi paarikümne aastane vahe elukogemuses ei võimaldanud sellest stseenist leida teistega võrdväärset isikupärast tõlgendust.

See vormilt mitmekesine lavastus ei olnud siiski terviklikult kokku seotud. Nõutuks jätvalt lahtiseks jäi lavastuse lõpp. Viimase ruumina kogenud ilma etendajata, vaid ruumiinstallatsiooni ja audioklipina üles ehitatud stseenist lahkudes oleks oodanud veel mingit kokkuvõtet või väljajuhatust, selmet lihtsalt autoni jalutada. Kui lavastatud (ühine) lõpp ka oli, jäi see paraku märkamata.

Teine nõutus, mis lavastust vaadates saatis, pärines pigem kaasvaatajatelt. On tervitatav, et tänapäevases väljenduskeeles kunsti jõuab väiksematesse kohtadesse, samuti on tänavust pigem kommertsihõngulist teatrisuve arvestades märkimisväärne Kohava julgus väikeses külas postdramaatilist etenduskunsti viljeleda. Oli tajuda, et mitte kõik vaatajad ei olnud lavastuse avatud esteetikatega kaasas ja oleks etenduse tõlgendamisel rohkem tuge vajanud, mida nad fragmentaarsest teatrikeelest ei leidnud.

Laiemas pildis aga näitavad nii Kohava lavastus ja kultuuripealinna eespool mainitud näitused kui ka näiteks Lauri Lagle „Reis metsa lõppu“, et suhe loodusega on eesti kultuuris teisenenud. Tavateadvuses sageli romantiseeritud rahvuslik metsarahvakujutelm on asendumas kriitilisema, mitmeplaanilisema ja globaalsema lähenemisega.