Kohtumispaik la bella Napoli

Triin Sinissaar

Sotigui Kouyaté Peter Brooki lavastuse ?Tierno Bokar? nimiosalisena.

 

Napolis said veebruari lõpus kokku ida-euroopa draama, Peter Brook ja itaalia festivaliteater.

Euroopa on väiksemaks jäänud. Sellest saab aru, kui Rooma lennujaamas Helsingi lennuki pealt tulnult enam isegi passi ei küsita. Küllap vajab see mõte pisut harjumist nii meilt, uutelt tulijatelt, kui ka vanematelt euromaadelt nagu Itaalia.

Huvi üksteise tegemiste vastu on aga olemas: saamaks uute liikmesriikide dramaturgiaga tuttavaks, korraldati Napoli teatris Mercadante 7. ? 24. veebruarini teatrifestival ?a EST? (tõlkes ?Idas? või ?Itta?). Festivali kavasse kuulusid kuue Ida-Euroopa autori näidendi avalikud esitused, samuti arutelud, kohtumised erinevate tegijatega ja filmiprogramm. Eesti autorite tekstidest tõlkis Daniele Monticelli festivali tarbeks itaalia keelde Urmas Lennuki ?Rongid siin enam ei…?, Andrus Kiviräha ?Eesti matuse? ja Jaan Tätte ?Silla?. Viimane pidi algselt ka avalikule ettekandmisele tulema, kuid ootamatu eelarvekärpe tõttu tuli rahulduda autori tutvustuse ja tekstikatke avaldamisega festivali raamatus. Programmi kahanemisest hoolimata otsustasid allakirjutanu ning Eesti Näitemänguagentuuri dramaturg Anne-Ly Sova Napoli kolleege väisata.

 

 

 Peter Brooki uuslavastus

?Tierno Bokar?

 

 Vahetult enne festivali algust toimus Mercadante teatris veel üks rõõmustav sündmus, Peter Brooki lavastuse ?Tierno Bokar? külalisetendused. 80aastane Brook on vähemalt noorema põlvkonna jaoks piisavalt legendaarne tegelane, et tema lavastust vaatama minna tundus sama uskumatu nagu see, kui pärast oleks fuajees autogramme jaganud William Shakespeare ise. Itaalia publik võttis vanameistri vääriliselt vastu: saal oli rahvast pilgeni täis ning etenduse lõppedes aplodeerisid innukamad püsti seistes.

Nagu paljude Brooki lavastuste puhul, ulatuvad ka selle loo juured Aafrikasse. ?Tierno Bokar?, mis esietendus Pariisi teatris Bouffes du Nord, kus Brook on tegutsenud juba üle 30 aasta, on Amadou Hampaté Bâ raamatu põhjal valminud jutustus Malis tegutsenud sufi õpetajast Tierno Bokarist (1875 ? 1939), esitatuna tema õpilase silmade läbi. Näitemäng vastandab ja võrdleb islamistliku Aafrika ja prantsuse kolonistide väärtushinnanguid, otsib tõde ja püüab mõista inimliku olemuse tuuma.

Mitmerahvuseline, valdavalt mustanahaline trupp, kellest mitmed räägivad prantsuse keelt nauditavalt mahlaka asumaade aktsendiga, pakkus kadestamist väärt ühtset ansamblimängu. Lugu antakse edasi lihtsate vahenditega, siiralt, otsekoheselt, ilma ühegi üleliigse sõna või liigutuseta. Lavastus on eepiline, intensiivse lavalise tegevuse, tegelaste omavahelise suhtestumise ja dramaatilise konfliktiga harjunud vaatajale ehk pisut liigagi jutustav. Brook filosofeerib, illustreerib ja jutustab, mitte ei lase asjadel toimuda ? ometi võlub vaataja ära, laskmata tähelepanul hajuda.

Üks lavastuse trump on kahtlemata oskuslik atmosfääri loomine. Tunne, mis valdab inimest siis, kui istutakse vaikselt koos ja kiiret ei ole ja räägitakse jumalast ja tõest ja armastusest, kandub lavalt saali. Lavakujundus on soojatooniline, minimalistlik ja tinglik: pikad linased rüüd, paljaste jalgade kerged sammud ja aafriklaste pehme kõnemaneer loovad ereda pildi XX sajandi alguse Mali külast. Palju kasutati publikusse pöördumist, kuid erinevalt mitmetest varem nähtud lavastustest ei tekitanud see piinlikkust, pigem lõi lava ja saali ühtse hingamise tunde. Meile nii harjumuspärast ?neljandat seina? lihtsalt ei olnud olemas ? me olime ühises ruumis, näitleja vaatas sulle silma ja tundus, et igal hetkel võiksid ka sina ise oma sõna sekka öelda.

Suurepärase rolli teeb nimitegelasena Sotigui Kouyaté: pikk ja kõhn kuju, pehmed vaoshoitud liigutused, väike muie silmanurgas. ?On olemas kolm reaalsust: minu tõde, sinu tõde ja Tõde,? ütleb Bokar ühele oma õpilasele. Nagu hiljem selgub, prohvetlikult, sest just tõdede põrkumise tõttu sureb kunagine armastatud õpetaja lõpuks üksiku ja hüljatuna. Tierno Bokari lugu sisaldab mõtlemapanevaid vastandusi: ühelt poolt Bokari õpetused ning tema enda sisemine rahu ja ääretu südamlikkus, teiselt poolt tema osa usulisi doktriine puudutavates vaidlustes, mis viisid vägivalla ja verevalamiseni. Küsimus, kas teatud palvet tuleb lugeda 11 või 12 korda, põhjustas kohalike moslemite seas ägeda konflikti, mille prantsuse kolonistid kasutasid omakorda ära enda huvides. Kui vaidlused olid jõudnud haripunkti, leidis Bokar, olles kohtunud teise sufi õpetaja Sherif Hamallah?ga, endas hingejõudu seisukohta vahetada, kuid tema tegu jäi mõistmiseta ning tema lähedased ning järgijad ütlesid temast lahti.

Eraldi kiitust pälvib ?Tierno Bokari? muusikaline kujundus. Kaks muusikut, kes on üksiti ka näitlejad, on paigutatud lava paremasse serva. Nad kasutavad mitmeid akustilisi aafrika päritolu pille, sekkudes tegevusse kas heli, meloodia, sõna või liikumisega, pealetükkimatult, kohati vaevukuuldavalt, alati tundlikult ja täpselt. Ühtegi elektroonilist heli ei kasutatud ning etenduse mahedalt voolavas atmosfääris oleks see ka kujuteldamatu.

 

Festival ?a EST?

 

Kui ?Tierno Bokari? külalisetendusi anti Mercadante teatri suures saalis, mis loob oma punase sameti, kuldsete kaunistuste ja nelja rõdureaga tõeliselt muljetavaldava pildi klassikalisest itaalia teatrist, siis festivalisündmused leidsid aset sajakohalises alternatiivsaalis. Festivali meeleolu oli vaba ja mitteametlik, korraldus täpsuse ja korrektsusega harjunud eestlase jaoks ehk pisut liigagi itaaliapäraselt muretu. Publiku, eriti noore publiku huvi ürituse vastu oli märgatav ? etenduste ajal said rahvast täis ka trepid ja vahekäigud. Kuna lavastuste valmimise juurde olid kutsutud ka kõigi näitemängude autorid, kes jäid Napolisse mitmeks nädalaks, osaledes proovides ja hiljem aruteludes, andis ?a EST? hea võimaluse suhtluseks ja kontaktide loomiseks ka väljaspool ametlikku programmi.

Festivali kavasse kuulust kuus näitemängu ? Marius Iva?kevičiuse ?Malõ??, Jirí Pokorný ?Puhka rahus?, Michal Walczaki ?Liivakast?, Laura Sintija Černauskaitė ?Lucia jääl?, Ingmar Villquisti ?Helveri öö? ja János Háy ?Géza?. Kolme õnnestus näha. Lood olid lavale seatud festivali tarbeks ja käepäraste vahenditega, see tähendab, et tegemist oli millegi enamaga kui avalikud lugemised, kuid mitte ka päris täismahus lavastustega. Projektis osalesid nii kohalikud, Napoli näitlejad ja lavastajad, kui ka teiste Itaalia linnade trupid.

Kolme ida-euroopa näitemängu põhjal on ehk ennatlik kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid üks asi hakkas silma küll ? süngus, õieti isegi lootusetus. Mitte ükski kolmest loost ei olnud õnneliku lõpuga…

Leedulase Marius Iva?kevičiuse ?Malõ?i? tegevus toimub 1941. aastal, paralleelselt Leedus ja Siberis, käsitledes sõja ja küüditamise teemat, inimlikke suhteid ja inimeseks jäämist ekstreemsetes oludes. Iva?kevičius ise on noor autor, leedulaste päikesepoiss, kes on kogunud populaarsust nii proosa- kui näitekirjanikuna. ?Malõ?i? esmalavastus valmis tema enda käe all Vilniuse Oskars Kor?unovase teatris. Jirí Pokorný ?Puhka rahus? on äkiline ja karm lugu T?ehhimaal inimesi üle piiri läände smugeldavast jõugust, selles valitsevatest hundiseadustest ja lörriläinud parema elu võimalustest. Kui eelmised kaks peegeldavad ühiskondlikke probleeme laiemalt, siis Michal Walczaki ?Liivakast? toob inimese meie ette peopesal. Poiss ja tüdruk liivakastis. Vaimuka ja ladusa, ometi valusa ja mitut äratundmist pakkuva liivakastimängu jooksul käib autor läbi kõik ühe suhte etapid kokkusaamisest purunemiseni. Lõpus jääb kõlama lapselik, aga tegelikult lihtsalt inimlik küsimus: kust leida see võlur, kes saadaks korda ime, tooks ta minu juurde tagasi?

Festivali ?a EST? peakorraldajaks oli Roberta Carlotto, kunstilise ja kirjandusalase koordineerimisega tegeles Giovanni Papotto, keda festivali ?Talveöö unenägu? külalised võisid möödunud aasta lõpus kohata Tallinna Linnateatris, uue dramaturgia workshop?il.

 

Societas Raffaello Sanzio

 

Väljaspool festivaliprogrammi oli võimalus näha veel ühte külalisprojekti, mis oli Napolisse toodud koostöös Mercadantega, ettevalmistusena ühe juhtivama Itaalia teatrikompanii Societas Raffaello Sanzio külalisetendustele lavastusega ?B.#03 Berlin? näidati sellega seonduvat lühifilmikava ning samateemalist performance?it. Lavastaja Romeo Castellucci eestvedamisel on Societas Raffaello Sanzio algatanud pikemaajalise projekti nimega ?Endogeenne tragöödia?, mille raames toodi/tuuakse välja üksteist eraldi lavastust, mis on seotud mitmete Euroopa linnadega: ?C.#01 Cesena?, ?A.#02 Avignon?, ?B.#03 Berlin?, ?BR.#04 Bruxelles? jne. Koos lavastuste sünniga valminud lühifilmid ?piinavad? vaatajat kohati kakofoonilise heli, liikumise ja pildiga, need on sõnadeta vaatemängud, mis mängivad sünni ja surmaga ning mille lahutamatuks osaks on rituaalne vägivald ja sakraalsus.

Filmidest oli huvitavam kogemus oli 15-minutiline performance ?B.#03 Berlin? ainetel, mida esitati Galleria Toledo nimelise instituudihoone väikeses kabelis ja mis vääriks siinkohal lühikest kirjeldust. Etendusele lubati korraga 20 inimest, publik juhatati üle tühja siseõue kabelisse ning anti märku tagumise seina äärde seisma jääda. Tühi kabel, seljaga meie poole istub musta riietatud naine ja palvetab vaikselt. Varsti hakkame kuulma helisid tagaruumidest: sammud, midagi nihutatakse, uksepaugatus. Näeme läbi ukse, kuidas noor preester paneb tule põlema, toimetab oma tegemisi. Räägib kahe lapsega, saadab nad välisuksest välja, kuuleme läbi seina, kuidas lapsed naerdes ja lobisedes lahkuvad. Kõik jääb jälle vaikseks. Ilmub valges commedia dell?arte kostüümis näitleja, võtab ämbrist käntsaka liha, hakkab sellega põrandat pesema. Paistab, et naine jääb oma palvetamisega talle ette. Lõpetab põrandapesemise, väljub. Vaikus. Naine pöörab ringi ja karjatab: ?Ei! Ei! Mida põrgut te vahite?? Jahmunud publik juhatatakse ruumist välja ja enamik mõistab alles koridoris, et etendus saigi läbi.

Muljed lühietendusest on vastandlikud. Meisterlikult loodud atmosfäär alguses ja ootusärevus ? sest mis on elus veel erutavamat kui millegi ootamine? ? kahanesid igavuseks kujundlikus põrandapesemise episoodis, samas lõpuefekt seni nii turvaliselt seljaga meie poole istunud ja omamoodi dekoratsiooni osaks saanud ning siis äkki ohtlikuks, reaalseks ja lähedaseks muutunud kriiskava naise näol tõi tüki tervikuna jälle positiivsuse poole tagasi. Neist nappidest vilksatustest, mida Societas Raffaello Sanzio tööst õnnestus näha, võib eeldada, et publiku mugavusest ja tuimusest lahtiraputamine ongi trupi eesmärgiks.

Teatrireis sai teoks

Eesti Kultuurkapitali abiga.