Kolme õe unistus täiuslikust elust kaob, asemele trügib jõhker maailm

Enn Siimer

Dekoratsioonid on langenud, jäänud vaid kõle ratsionaalsuse skelett. „Kolm õde”: Irina – Kadri Lepp, Olga – Liina Olmaru, Maša – Triinu Meriste.

 „Kolme õe” lavastus Ugalas algab ebatavaliselt ja irriteerivalt. Peeter Tammearu on lavastusele lisanud proloogi, kus näeme, kuidas õdede isa polkovnik Prozorovi kirst majast välja kantakse. Kuigi isa on juba ammu surnud, kangastub see pilt ilmselt õdedele vaimusilmas. Midagi olulist on siit ilmast jäädavalt kadunud. Selline algus on paljulubav ja häälestab vaatama traditsioonilise näidendi uudset lahendust.

Tšehhov on eesti teatri jaoks alati olnud tähenduslik autor. Kõikide tema näidendite ja mittenäidendite lavastuste üleslugemine võtaks palju ruumi. Kuid Tšehhov on tähenduslik ka Ugalale ja selle näitlejatele, millest annab aimu kavalehe mitmel leheküljel üles loetud nimekiri tänase „Kolme õe” trupi näitlejate kokkupuudetest Tšehhovi loominguga. See on muljetavaldav.

Tammearu on end kohe pärast Ugalasse tagasitulekut näidanud võimeka suurlavastuste meistrina. Meelde tulevad tema õnnestumised „Niskamäe” saaga, „Nipernaadi” ja „Aarete saarega”. „Kolm õde” on samuti suurlavastus, seda enam, et lavastaja ise on seda kavalehel rõhutanud.

Tšehhov autorina äratab aukartust. Kui juba tema poole pöörduda, siis peab lavastajal olema kindel ettekujutus, mida ta tahab maailmale öelda. Niisama, lihtsalt ärategemine siin kõne alla ei tule. Kuid see ettekujutus, teiste sõnadega kontseptsioon, ei pea olema sugugi lineaarselt väljendatav. Teater sellepärast ongi huvitav, et ei sarnane kirjanduse, ka näitekirjandusega. Siin kannab autori ja lavastaja mõtet näitleja – elav inimene. Kõigi oma väljendusvõimalustega. Pooltoonide ja vihjete, detailide ja pausidega. Kuid see lavastaja kontseptsioon peab sütitama kogu trupi sisemise laenguga, andma motiivi, mis sunnib näitlejad endast kõik välja panema.

Näitlejatele on Tšehhov alati olnud tänuväärne materjal. Tema tekst ei ole literatuurne, vastused ja tähendused tuleb leida ise. See annab näitlejale vabaduse täita sõnu ja pause oma isikuga. Lavastuse proloog tõstab tuurid üles ja annab vaatajale esimese tõuke tegevuse mõtestamiseks. 

Mul on väga hea meel, et lavastaja on kavalehel oma pöördumisele lisanud  mahuka tsitaadi Reet Neimari loengust Tšehhovi näidendite kohta. Mitte ainult sellepärast, et see hiljaaegu meie seast lahkunud Reeta meelde tuletab, vaid just seepärast, et tema sõnad annavad Tšehhovi (ja ka Tammearu lavastuse) mõistmisele olulise kammertooni. Meil Reedaga oli tollases Peterburi teatrikoolis sama õpetaja, kes Tšehhovist kõneldes suunas meid ühe täiesti tundmatu autori poole. Analüüsides tema komöödiate maailma, kirjutas ta ühes kolmandajärgulises provintsiväljaandes sellest, et Tšehhovi maailm asub justkui kahe suure ajastu piiril: vana, inimväärne ja romantiline aeg kaob näppude vahelt kui liiv, uus, merkantiilne ja ratsionaalne pole aga veel kinnistunud, on vaid üksikute tegelaste mõtetes. Nostalgia vana kadumise ja hirm uue saabumise ees. Reet Neimar räägib saabuvast jõhkrusest, tõusiklikust uhkusest ja silmapiiri ahtusest.

Kas pole see ülimalt aktuaalne ja iseloomulik tänasele päevale? Küllap oleme selles mõttes meiegi kahe ajastu piiril, Laulva revolutsiooni aegsed unistused  vabadusest ja iseseisvusest on täitunud, kuid jõhkra kontrastina haarab meid järjest rohkem oma võimusesse raha- ja võimumängude maailma vastuoluline ja kaugeltki mitte romantiline pööris. Dekoratsioonid on langenud, jäänud vaid kõle ratsionaalsuse skelett. Just nii nagu selle „Kolme õe” kolmandas vaatuses. Loo proloog on selles mõttes lausa suurepärane. See elu siin on kaotanud koos Isa surmaga kõiki ühendava mõtte ja inimliku toe. Finaalis on vaid tellingud, karkass, millesse kellelgi pole usku ja mida keegi ei armasta. 

Paljudel kesk-ja vanemaealistel on hästi meeles Adolf Šapiro üle 30 aasta tagasi lavastatud „Kolm õde” toonases Eesti Draamateatris. Ning mitte ainult hästi meeles. Šapiro lavastus lausa tuletab end meelde Tammearu lavastuse foonil. Miks nii? Olenemata sellest, kas Tammearu on seda tahtnud või mitte, on nende kahe lavastuse vahel mingi kummaline side. Kas see Tammearu lavastusele just kasuks tuleb, on omaette küsimus. Tänases lavastuses on mitmeid misanstseene, mis tuletavad tahtmatult meelde Šapiro lavastust. Viitan siinkohal ainult ühele näitele.

Meelis Rämmeld mängib parun Tusen­bachi tegelikult värskelt ja hästi. Elamuslikult mängib Kadri Lepp ka Irinat. Kuid miks peab nende lahkumisstseen olema samas helistikus, nagu oli seda Mari Lille ja Juhan Viidingu mängitud episood, ja sarnanema sellega ka misanstseenilise lahenduse poolest? Samasuguseid paralleele Jüri Järvetiga leidsin ka Andres Tabuni muidu huvitavalt mängitud Tšebutõkinis. Nüansid on erinevad, kuid põhitoon on sama.

On see taotluslik? Sellisel juhul ei mõista ma hästi taotluse eesmärki. Kuid hetki, mil tabasin end nähtut võrdlemast eelnevaga, oli veelgi.

Draamateatri lavastus oli omas ajas väga konkreetse ja täpse sihiasetusega, labasuse ja tõusikluse pealetungi kehastuseks sai õdede harmoonilisse ellu tunginud Nataša ja tema Bobiku muutumine „maailma nabaks”. Ühiskondlik seisak, stagnatsioon, samastus väikekodaliku rahuoluga. Labasus mattis enda alla õdede kaunid püüdlused ja unistused. Viimases vaatuses täitsid Bobiku pildid kogu lavakarbi, õhku hingamiseks enam polnudki.

Lavakujunduslikult on siin lausa vastupidi. Näidendi esimest lavastust meenutav kaunis dekoratsioon (vaata illustratsiooni kavalehel) kaob lõpuks täielikult, järele jäävad vaid kõledad mittemidagiütlevad tellingud, millele on riputatud mõningad pildid. Mõte töötab. Mõlemal juhul kaob õdede unistus täiuslikust elust järjest kaugemale, maad võtab  jõhker maailm. 

Ka Ugalas on Nataša (Carita Vaikjärv) väiklane ja maitsetu, kuid siin on hoopiski labasem Tarvo Vridolini räigete värvidega esitatud Kulõgin. Lavastaja tahaks nagu öelda, et mitte see – üksikud tegelased – pole põhiline. Asi ei ole Natašas ega Kulõginis, ka mitte Soljonõis (Tanel Ingilt nauditav, rollitäpne esitlus). Mis on siis aga põhiline, mis õdede kauni maailma lagundab, miks tahavad nad siit ära, Moskvasse? On siin vihje provintsliku väikelinna miljööle või endassesulgunud teatriõhustikule? Vaevalt küll. Ei leia lavastuslikku vastet  kujunduslikult tabavale (kunstnik Jaanus Laagriküll) lahendusele tänapäevaste ehituskonstruktsioonide näol, mis lõpuvaatuseks on kõik muu välja tõrjunud.

Kuid ometi on siin tabavaid lavastuslikke detaile, eeskätt alguses. Tundub, nagu oleks lavastuse esimene pool märksa nüansirikkam kui teine. Kolm õde mängivad siin nauditavalt ühtses võtmes. Algul, vähemalt esimeses vaatuses, juhib Triinu Meriste Maša nähtamatul moel kogu mängu. Paraku ei kanna ta seda liidrirolli lõpuni. Maša ja Veršinini (Indrek Sammul) vastastikused tunded on huvitavad algul, nende tekkimise ja süvenemise aegu, hiljem jääb sellest vaid Maša projektsioon, Veršinin näib aga ebakindel.

Kõige tundelisem ja avatum on Irina (Kadri Lepp). Nii see peabki olema. Kuid ka tema siiruses ja lapsemeelsuses on rohkem vaoshoitust kui toonases Mari Lille kangelases. Seegi näib olevat taotluslik, nagu ka see, et näitleja on vanemaks grimeeritud. 

Liina Olmaru Olga hoiab end tagaplaanile, vaid hetkiti võime aimata, mis toimub tema hinges. Neid hetki reedavad tabavalt leitud näitlejamängulised detailid, näiteks see, et ta kipub oma koolipaberitega laval kõndides neid kaotama. Just taolised, kordumatud detailid annavad rollile elulisuse, mida ootaks teistegi tegelaste juures. Omaette väikese meistritöö teeb Arvo Raimo semstvovalitsuse valvuri Feraponti osas. Siin on kõik paigas ja küllap just seetõttu ka huvitav: kõnekad on nii kõnnak, hääletoon kui pausid. Paraku leidub teiste tegelaste juures selliseid detaile vähevõitu.

 

 

P. S. See pani mõtlema veel ühele tänasele kiirustamisi tehtud lavastuste puudusele. Tihtilugu puudub neis sisemine rütmistruktuur. Rütm annab selgroo, annab kindla ülesehituse, millele saab rajada ükskõik millise sisu. Rütm hoiab lavastust koos, hoiab vormis.

Väljapaistvaid lavastusi või ka head kunsti üldse eristab rütmilise struktuuri olemasolu. Šapiro lavastust meenutades kangastub lavalise tegevuse rütmiline seaduspära. Igal tegelasel võis küll olla oma rütm, kuid ka tervik hingas ühtlaselt, mis aitas hoida karakterite ja ka misanstseenide struktuuri. Miks näeb tänases teatris seda nii harva?

Veel kord Šapiro lavastust meenutades: kuidas esitas Juhan Viiding oma lahkumismonoloogi – viidates ümbritsevale loodusele, haaras ta äkitselt, sõnulseletamatu põhjuseta pingi alla unustatud šampusepudeli ja žongleeris sellega. Detail?! Kuid milline!