Konservikarpi suletud elud

Nagu Tšehhovi näidendite puhul ikka, iseloomustab ka Tallinna Linnateatri „Vanjat“ unistuste ja argipäeva konflikt.

MADLI PESTI

Tallinna Linnateatri „Vanja“, autor Anton Tšehhov, tõlkija Ernst Raudsepp, lavastaja ja adaptsiooni autor Māra Ķimele, kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Reet Aus, helikujundaja Lauri Urb, valguskujundaja Margus Sepman. Mängivad Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Annika Rohtväli. Esietendus 3. X Hobuveskis.

Tunnustatud läti lavastaja Māra Ķimele lavastab esmakordselt Tallinna Linnateatris: on võtnud teha Anton Tšehhovi „Onu Vanja“. See Tšehhovi näidend on tihedamale teatriskäijale muidugi hästi teada: minu teatrimälus on Kaarin Raidi Ugala-lavastus Olustvere lossis (2002) ja Lembit Petersoni Theatrumi-lavastus Katariina kirikus (2012). Nüüd on lisandunud numbrimaagiliselt sobivalt 2020. aastal ja samuti ebaharilikus etenduspaigas, Hobuveskis, Māra Ķimele versioon. Tallinna Linnateatri lavastuse kõrval on teatrisõbral praegu võimalik osa saada veel teisestki „Onu Vanjast“: Eili Neuhausi Rakvere teatri lavastus reisib mööda Eestit.

Ķimele on Eestis ka varem lavastanud. Mina mäletan pigem uudsete lavastuslike lahendustega Henrik Ibseni „Hedda Gablerit“ Von Krahli teatris Viljandi kultuuriakadeemia VIII lennu näitlejatega 2011. aastal.

Mida on Ķimele teinud „Onu Vanjaga“ Tallinna Linnateatris? Klassika põhjal loodud lavastusi vaatama minnes huvitab mind esmalt lavastaja tõlgendus. Ķimele on Tšehhovi tekstist ise loonud dramaturgilise adaptatsiooni, mis on oma kompaktsuses ja loogilisuses üpriski õnnestunud. Originaalteksti on lühendatud, tegelasi vähendatud, kuid tuum on jäänud. Kui Tšehhov kirjutas oma näidendi üheksale, siis Ķimele on saanud hakkama viie tegelasega, lisaks minimaalse sõnalise osaga majapidajanna.

Ķimele lavastajakreedost saame aimu 2018. aasta intervjuust ajakirjale Teater. Muusika. Kino: „Mulle meeldivad askeetlikud lavastused, kus režissööri kohalolu pole tunda. Oluline on, et lavastaja oskaks dešifreerida näidendit ja ehitada selle üles nii mõtteliselt kui ka vormiliselt ja et näitlejad oskaksid tegutseda rollis.“1 Teisal ütleb lavastaja: „Lavastus kujuneb ja kasvab nagu elus organism. Ta kasvab ise, tal on omad reeglid ja ma üldse ei taha mingeid oma asju sinna vahele suruda.“2 Need avaldused on avastuslikud ka Tallinna Linnateatri uuslavastuse seisukohalt. „Vanja“ kohta ütlebki Ķimele, et ta pole sellele kontseptuaalselt lähenenud.3

Kontseptuaalsus ilmneb aga selles, milline lavastus Hobuveskis välja näeb (kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Reet Aus). Nimelt toimetavad tegelased mõisa asemel tänapäevases põllumajandusettevõttes: Sonja (Kristiin Räägel) ja Vanja (Simo Andre Kadastu) soolavad värskeid kurke suurtesse konservipurkidesse. Mängupaigas, tootmis- ja laohoones, hoitakse suurtes kogustes plekkpurke, pappkaste ja metallreste. „Me teeme lavastust tänapäevases interjööris seetõttu, et meie vaatajad tunneksid end seal ära,“ ütleb lavastaja.4 Vaatajale mõjub aga lavastuse kontseptsioonitus igavalt ja tänapäevane interjöör pigem pingutatuna. Niipaljukest lavastaja tutvustuseks siiski sedastab, et talle on „Vanja“ keskne teema inimkonna igavene taak – valed valikud.5

Tallinna Linnateatri „Vanja“ on mõeldud ka teatrisse tööle tulnud kahe noore näitleja – Kristiin Räägeli (Sonja) ja Simo Andre Kadastu (Vanja) – tutvustamiseks.

Siim Vahur

Vale valiku küsimus taandub ehk Tšehhovi tegelastele omasele selgete sihtide, elueesmärgi puudumisele. Tegelaste elul puudub mõte, nende hing on janus ja näljas, nagu on analüüsinud Reet Neimar.6 Ka „Vanja“ keerleb teoks tegemata soovide ja ihade ümber, tüüpiliselt ei saada tegelased mitte midagi korda.

Nagu Tšehhovi näidendite puhul ikka, iseloomustab ka Tallinna Linnateatri „Vanjat“ unistuste ja argipäeva konflikt. Inimesed pole oma eluga rahul, päevad libisevad sõrmede vahelt. Ka „Vanjas“ tõstatub Tšehhovile omane rõhuasetus: elu võib kergesti lihtsalt luhta minna, ilma et märkakski. Inimesed on justkui elu käes vangis. Neil on ka raske astuda dialoogi, keeruline jõuda teise inimeseni. Tegelasi iseloomustab „psühholoogiline kurtus“ (Reet Neimari väljend): inimesed ei kuule, ei pane üksteist tähele. Tegelased ei suuda üksteisega suhelda, kuigi neid painab vajadus kontakti järele.

Tšehhovile on uurimist väärt elu aspekt argipäevasus. „Onu Vanjas“ on see potentsiaalina olemas, kuid Ķimele pole oma uuslavastuses argipäevaraskust või -poeesiat fookusesse tõstnud. Kui sellele keskenduda, peaks seda tegema erakordse detailsusega. Hobuveskis lavastust vaadates kangastus mõneti hoopis teisest äärmusest paralleel Lauri Lagle uuslavastusega „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater, 2020). Hoopis Lagle uurib seal koos trupiga argipäeva, ja kas polnud mitte teadlikult osutatud ka tšehhovlikele sugemetele (pitsilised linikud, ümber laua istuv seltskond rääkimas eimillestki). Argipäev võib olla aga ka omaette väärtuslik, olla kui „elu kulgemise muusika“ (taas Reet Neimari väljend). Sellist tugevat atmosfääri olen kogenud paljudes Tšehhovi-lavastustes, aga mitte seekord Tallinna Linnateatris.

Kui „elu kulgemise muusikat“ ei kuule, siis ehk midagi päevapoliitilist? Selleks pakub Tšehhov kui klassik teatavasti samuti võimalusi. Eili Neuhausi Rakvere teatri lavastusest kirjutab Jaak Allik: „Mis võib olla veel tänapäevasem kui (maakonnaarst) Astrovi kirglikud tiraadid metsade kaitsest. [—] Vaat sulle siis Tšehhovit – laval on äkki täiesti poliitiline teater! Näitleja koos lavastajaga ei lase seda võimalust käest.“7 Tallinna Linnateatris nähtu erineb sellisest tõlgendusest diametraalselt. Ķimelet just nimelt ei huvita Astrovi (Kaspar Velberg) tiraadid metsade kaitseks ning Velbergi Astrov on kindlalt allutatud oma kirele kauni Helena (Sandra Uusberg) vastu. Professoriproua Serebrjakova nimega on omaette lugu. Laval toimetab (ja Tallinna Linnateatri kavalehel seisab) Helena, näidendis aga Jelena. Tšehhovi näidendis (ja laval) kutsub professor oma noort kaasat aeg-ajalt prantsuspäraselt Hélène’iks. Ilmselt on uuslavastuse tegijaid nime muutma inspireerinud müüt ilusast Helenast.

Ilusa Helena ja sarmika Astrovi duetid on õigupoolest lavastuse nauditavaimad. Kulminatsiooniks tõuseb tragikoomiline stseen Astrovi ja Helena kirgliku suudlusega, mida naiivne Vanja juhmilt roosikimpu käes mudides pikalt pealt vaatab. Ka Helena lahkumine Astrovi juurest mõjub piinlikult, pingeliselt, elusalt.

Huvitav, miks on teater otsustanud Sandra Uusbergile ja Kaspar Velbergile pakkuda peaaegu et kordusrolli? Mäletatavasti mängib Uusberg Ranevskajat ja Velberg Lopahhinit Elmo Nüganeni lavastatud Tšehhovi „Kirsiaias“ (esietendus 2017, siiani Tallinna Linnateatri mängukavas). Arvustus pole see koht, kus rollisooritusi detailsemalt analüüsida, kuid mälus hakkasid need „Kirsi­aia“ rollid „Vanjaga“ kaasa helisema. Uhke, kaunis, ebapraktilise meelega ja unistav Ranevskaja-Helena ning pragmaatiline Lopahhin-Astrov. Vahest just tänu korduvusele suutsid näitlejad muidu üpriski tuimavõitu lavastuses mängida teist plaani: nende stseenid mõjusid kõike mängu panevalt ning veenvalt traagiliselt.

Tallinna Linnateatri „Vanja“ on mõeldud ka teatrisse tööle tulnud kahe noore näitleja tutvustamiseks. Kristiin Räägelile sobib Sonja roll hästi: ta mängib detailirohkelt, Sonjale saab kaasa tunda ja kaasa elada. Räägeli Sonja on koketeeriv teismeline ja teisal kohusetundlik põllumajandustöötaja. Simo Andre Kadastule anti muidugi raskem pähkel pureda ning päris läbi pole ta seda purenudki. Küsitav on siin just tema rolli määramine, mille üle ju näitleja ise otsustada ei saa. Kuigi „Onu Vanja“ on muudetud Kadastu nooruse tõttu lihtsalt „Vanjaks“, mõjub näitleja võimsale habemele vaatamata ikkagi liiga noorena. Mujal ehk mitte (nukker kaug­armastus Helena vastu on veenev), kuid eelkõige on nõrk vastuhakk professor Serebrjakovile: Kadastul lihtsalt ei saagi olla seesugust traagilist elutunnetust, mida Vanjal on vaja vastamaks professori kohatule ja isekale ettepanekule müüa majad maha.

Rain Simmuli professor Serebrjakov irdub aga omamoodi seltskonnast (tegevusloogika järgi ta seda tegema peabki), ilmselt on professor mõeldud sisse tooma koomilist elementi. Simmuli esimene sisenemine – kollakaks grimeeritud vana kõbi – on üpris groteskne ning oma külaelu põlguses mõjub ta parajal määral õõnsana.

Reet Neimari järgi saab eristada aegu, mil Tšehhovit mängitakse või ei mängita. Tšehhov ei kõla kaasa, kui inimeste saatuse määravad välised sündmused: siis tunduvad Tšehhovi tegelased tühistena, leiab Neimar. Tšehhovi lood on stabiilse elu lood. Siin on minu meelest suur tõetera. Võib-olla praegu, pandeemia ja ühiskonna turbulentsi ajal (aktiivsed sõjakolded ei asu meist sugugi kaugel!), pole lihtsalt õige hetk Tšehhovi mängimiseks. Vähemasti Māra Ķimele n-ö kontseptsioonivaba lavastus ei kõneta. Usun, et meil on praegu vaja jõulisemaid kunstilisi sekkumisi, kui seda on jõudeinimeste argipäeva lahkavad teosed. Sonja ja Vanja elupaatos on ikkagi, et kõik jätkub vanaviisi, kuid tänapäeval lihtsalt ei saa enam kõik vanaviisi jätkuda – ei elus ega kunstis.

1 Vastab Māra Ķimele. Intervjuu Epp Kubule. – Teater. Muusika. Kino 2018, nr 6, lk 5.

2 Samas, lk 11.

3 Lavastust tutvustav video: https://linnateater.ee/lavastused/vanja/

4 Reet Weidebaum, „Vanja“ lavastaja: keskne teema on inimkonna igavene taak teha ebaõigeid valikuid. – ERRi kultuuriportaal 1. X 2020.

5 Samas.

6 Reet Neimari loengud „Ööülikoolis“, 2001: https://vikerraadio.err.ee/797475/ooulikool-reet-neimar-milleks-meile-tsehhov-1-osa

7 Jaak Allik, Eili Neuhausi kindlameelne teekond. – Sirp 8. XI 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht