Kotleti maitsega Eesti

„Eesti ajalugu“ paneb küsima, kas olmeline eneseteadvus saab olla kestlik.

MEELIS OIDSALU

OÜ Mõte ja Vaba Lava „Eesti ajalugu“, autor ja lavastaja Mart Kase, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Teele Kase, graafika autor Martin Pedanik, koreograaf Jaan Ulst, helikujundaja Tom-Olaf Urb ja grimmikunstnik Kaia Pihlak. Mängivad Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep ja Uku Uusberg. Esietendus 22. I Vaba Lava teatrisaalis.

Eesti presidendi (Andres Mähar) Eesti Rahva Muuseumi avamisel välja öeldav Eestile pühendatud lööklause „Nothing to kill and die for and no religion too“ on muidugi otsene laen John Lennonilt.

Oleg Hartsenko

Mart Kase kutsub „Eesti ajaloo“ alguses vaatajat üles kujundama ajaloo suhtes isiklikku seisukohta. Üleskutse illustreerimiseks näitab lavastaja fotot endast oma maakohas köögiviljapeenarde vahel. Selline varbaid pidi mullas ja heas mõttes kodukootud (paikne) ajalootunnetus on armas, iseasi, kas Kase oma isamaatunde ja Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“ saadud lugemiselamuse väljendamiseks on valinud õige meediumi. Teatri vormi kasutatakse „Eesti ajaloos“ illustratsiooniks. Juba asjaolu, et lavastaja peab vajalikuks oma sõnumi publikule etenduse alguses ja lõpus ise lausuda, näitab mõningast kunstilist abitust, mis ei pruugi kokkuvõttes olla aga halb, sest seda enam on nähtaval Kase ja tema iidoli Valdur Mikita rahvuslik minakõne.

Minakõne on miski, mida iga inimene katkematult peab. Inimene jälgib end iga päev kõrvalt, satub olukordadesse, käitub neis kuidagi ning hindab enese ja teiste käitumist, teeb järeldusi selle kohta, milline ta on või pole. Samasugust minakõnet peetakse ka etnose tasandil, eestlasest ja eestlusest kõneldes. Ega Lennart Mere „Hõbevalgem“, Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, Mart Kase lavastus või Sirbi hiljutine esseevõistluski väljenda muud kui katseid peegeldada või arendada eestlase kollektiivset minakõnet. Sellelt ei eeldata faktipõhisust, tõesust ega loogilist sidusust, sellise kõne laused võivad olla suvaliste sündmuste, olukordade, esemete, kommete ja nendega seonduvate emotsioonide kämbud.

Nii räägib Kase oma lavastuses juhuslikult tekkinud perekondlikust kombest valmistada igal riiklikul tähtpäeval põdralihakotlette: „Ja sellest päevast alates valmistan ma kotlette iga kord, kui midagi juhtub. Mis toimus 20. augustil? Eesti taasiseseisvus. Aga 29. märtsil? 2004 Eesti astus NATOsse. Aga 1. mail 2004? Eesti astus Euroopa Liitu. [—] Esimest korda tegin ma poisikesena kotlette samal päeval, kui toimus Balti kett, ma mäletan seda kirge. [—] Ootan kannatamatult päeva, millal saan jälle põdraliha kotlette valmistada.“ Eestlus seostub peale põdralihast kotlettide Kasele ka puupliidiga: „Puupliitidega köökides on Eesti ajalugu peidus. Me ei saa oma lugu maailmale rääkida. [—] Eesti on nii marginaalne suures pildis. Aga meie puupliidid ei ole marginaalsed.“ Seega näeme, et rahvusliku minakõne lauseid võib moodustada ka pelgalt kulinaarsete eelistuste pinnalt. Tõsi, nii Kase kui ka Mikita rahvusteadvuses on olulisel kohal kodukoha floora ja fauna – ega ilmaasjata tammu etenduse alguses lavale mammut, etendus lõpeb aga Kase maakodu aknast avaneva vaatega põllule.

Kase lootuses, et „Eesti inimesed oskavad ise elada nagu muuseumieksponaadid“, et enese ajaloolisuse taju oleks osa argipäevast, et ajalugu oleks isiklik ja igas hetkes elav, mitte ajalootunnis õpitav asi, ei puudu humanistlik taotlus. Ajalooliselt välja kujunenud eluviisi väärtustamine annab inimese eneseteadvusele konkreetsed, aistitavad ankrud. Paiksed rituaalid ja unikaalne looduskeskkond on heal juhul emotsionaalse turvatunde ja seega vaimse tervise allikas. Ent olmelise puupliidirahvusluse puhul kerkib siiski küsimus, kas tegu pole pelgalt eluviisimoega, omamoodi hipsterlusega. „Eesti ajalugu“ paneb küsima, kas olmeline eneseteadvus saab olla kestlik.

Nii Mikita kui ka Kase rahvuslik minakõne ja seda toetav ajalookäsitus põhineb kahel nähtusi vääristaval omadusel: asjade ja nähtuste kestvusel ja unikaalsusel. Need omadused vabastavad minakõne laused poliitilisest ja ideoloogilisest laetusest, kuivõrd nii eestlase kestvus kui ka unikaalsus ulatuvad Kase ja Mikita käsitluses ideoloogiate ja poliitika eelsesse aega. Selle tõenduseks loeb Uku Uusberg etenduse alguses katkendi Mikita raamatust: „Eesti ja eestlaste identiteet pole mitte jääajajärgne, vaid müütilises mõttes kindlasti jääajaeelne. Eesti lugu hakkab pihta määratult kaugemalt kui Eesti ajalugu. Eesti kultuurimüüdi alguspunkt tuleks viimasest jääajast nihutada vähemasti kuussada miljonit aastat tahapoole. Hämarasse ürgaega.“ Kohe pärast seda marsib lavale äärmiselt unikaalne pesueht eesti mammut, „Euroopa viimane mammut,“ kes „võis ringi kobistada kusagil Tartumaa kandis“.

Asjaolu, et Mikita jätab eestimaise kultuuriruumi unikaalsuse ja kestvuse otsinguil sündmuste või olude poliitilise tausta targu kaalumata, ei vabasta tema rahvuslikku minakõnet ometi poliitilisest taagast. Mikita on ürgsetest kultuurikihtidest sinimustvalgeid kivistisi jahtides üles kaevanud ka oma nõukaajas veedetud lapsepõlve ladestunud kihistusi, nt samastab ta nõukogude ühiskonna sundpaiksuse neoliitilise („loomuliku“, soovitava) eluviisiga (vt lk 159) ning tunneb veidi kõhedakstegevat erutust eesti teadlaste võimaliku osaluse üle Nõukogude allveelaevade radarisüsteemide väljatöötamisel (lk 83). Seda suhtumist utreerides võib järeldada, et kui just eestlased olid need, kes Nõukogude Liidu esimese tuumapommi tarvis kütuse kaevasid, siis ei saa ju tuumasõdagi üdini halb olla.

Kuigi krambivaba suhtumine minevikku võib olla vabadusetunde ja eneseväärikuse allikas, peitub siin teadvustamata poliitilise objektsuse risk. Teadvustamatus ja intuitiivsus, mis rakenduvad Mikita minakõnes, ei pruugi viia sugugi uute värskete eestluseideedeni, vaid pelgalt avaldada varasematest perioodidest sügavalt juurdunud mõtteid ja hoiakuid, kinnistades seega (ebateadlikult) omandatud poliitilist (nt kommunistlikku) ideoloogiat ja elulaadi, esitades seda samal ajal millegi poliitikaülese – eestlase müütilise enesetaju – pähe. Kase lavastuses tehakse tubli samm Mikita kultuurieugeenilises projektis edasi: mammutite ja ürgtaimede kõrval näeme laval metsinimest, tuhandeaastast eestlast Ülot (Uku Uusberg), kellelt telesaatejuht (Mari-Liis Lill) üritab tulutult välja peilida põnevaid fakte Muinas-Eesti poliitiliste olude kohta. Ülo ei hooli poliitikast ega suurt millestki, mis ühiskonnas toimub: „Mina lihtsalt olen. Ma olen lihtsalt,“ lausub ta tüütule ajakirjanikule.

Kase lavastus puudutab põgusalt ka rahvusliku enesetaju konstrueerituse probleemi (käpiknukustseenis Lydia Koidula, Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoniga, kristluse ja maausundi konflikt), ent järeldused, mis tehakse tõdemusest, et kultuur ja rahvuslus võivad olla ülalt alla rahvale ette söödetud poliitilis-religioosne produkt, on vildakad. Kase ja Mikita rahvusliku minakõne põhiline probleem on, et ei „Lingvistiline mets“ ega „Eesti ajalugu“ vii lugejat uute rahvuslike identiteedilätete avastamiseni, kingi neile kultuurilist enesemääramise rõõmu ja vabadust, vaid juhatab poliitilise ja kultuurilise objektsuse, passiivsuse võssa. Mikita ja Kase arvates piisab, kui eestlase enesetaju rajaneb uhkusel selle üle, et kunagi 11 000 aastat tagasi elas Tartus üks mammut või et ta ise elab nagu museaal ja kasutab XIX sajandi keskpaigas Eesti taludesse ilmunud köögitehnikat. Ent nagu näitab Eesti tegelik ajalugu, võivad nii elulaadid kui ka maastikud olla konkreetsete tänapäevalgi elujõuliste poliitiliste ideede ja jõudude, mitte müütiliste mammutite ja ürgsete jäälaamade vormitud. Mul on Järvamaal sajandivanune maakodu, mida jõudumööda taastan, ja noored tammepuud, mille tõrud ma oma kätega Rava tammikust korjasin ja idandasin. Seega mõistan täiesti, miks maamaja kööki, maastikuvaadetesse ja mammutihammastesse kapselduv rahvuslik enesetaju „müüb“. Sooja pliidi ees kotlette mugida on kirjeldamatult mõnus.