Kuidas portreteerida telefonikõnet?

Teatrid pöörduvad lavastusteks tehnoloogilisi vahendajaid otsides vahel telefoni poole, sest ekraaniküllastumuse ajastul mõjub see turvalise, nostalgilise ja inimlikumana.

KERTTU MÄNNISTE

Mulle ei meeldi telefonikõned. Telefonikõne on nõudlik, sekkub minu füüsilisse, mentaalsesse ja emotsionaalsesse aega ja ruumi, tahab tähelepanu ja reageerimist kohe. Räägitakse, et see olevat isiklikum ja intiimsem meedium, vestluskaaslase hääle kuulmine loovat meie vahel ehedama ja vahetuma ühenduse. Seejuures jätab telefonikõne meid siiski ilma enamikust suhtluse mitteverbaalsetest komponentidest – miimikast, žestidest ja kehakeelest, üldisest kehalisest kohalolust.

Pandeemiast tingitud erisuguse ranguse ja kestusega piirangud avalikele esinemistele on juhtinud teatriloojaid alternatiivse võimalusena pöörduma tehnoloogiliste vahendajate seast just telefoni poole, sest ekraaniküllastumuse ajastul mõjub telefon turvalise, nostalgilise ja inimlikumana.

Teater oli telefonis kohal siiski juba varem. Tõsi, telefonilavastuste iseloom ja eesmärgid on viimase pooleteise aastaga teisenenud. Lavastused on püüdnud koha- ja kehatunnetuse aktiveerimise ning isikliku tähendusmõõtme võimendamise kaudu ületada füüsilist ja sotsiaalset distantsi, lavastuste fookus on nihkunud avaliku ja privaatse sfääri dünaamika uurimiselt ja kujundamiselt isikukesksete empaatiliste suhtlusolukordade loomisele.

Tehnoloogia kaudu tehnoloogiast eemale. Nutitelefonilavastused (smartphone play, podplay) on üldnimetus audiopõhistele, sageli kohaspetsiifilistele teatrikogemustele. Hoolimata nimetuses sisalduvast sõnaosast nuti-, on enamasti tegemist tehnoloogiliselt lihtsa lahendusega: allalaetavate MP3-formaadis helifailidega, mida etendusest osasaaja kuulab kõrvaklappidega kaasaskantavast seadmest kindlaks määratud asukohas või trajektooril. Kui audiotuur või -giid on oma laadilt faktikeskne ja vormistuselt sageli ratsionaalselt kuiv ning traditsiooniline raadioteater omakorda soovitab silmad sulgeda ning lasta ennast lool kanda teise aega ja keskkonda, siis nutitelefonilavastused seavad keskmesse kohatunnetuse ja kehalise kohalolu, helifaili kuulaja personaalse sensoorse kogemuse. Vastuoksa nimetusele suunavad nutitelefonilavastused pöörama tähelepanu tehnoloogiast eemale – ümbritsevatele inimestele, lõhnadele, valguse murdumisele hoonete seintel.

Just sellist võimalust teatri vahendusel taas märgata miljööd, inimesi ja iseennast keskkonnas pakub alates 2015. aastast This Is Not A Theatre Company (USA) lavastus „Parvlaeva näidend“ („Ferry Play“) New Yorgi Staten Islandi parvlaeval. Rimini Protokolli (Saksamaa) Berliini Mitte linnaosas kulgevas ja Stasi jälitustegevuse protokollidest inspireeritud lavastuses „50 kilomeetrit toimikuid“ („50 Aktenkilometer“, 2011) kohtuvad heliruumis linnakeskkond, ajalugu ja tänapäev.

Abstraktsem ja universaalsem on Paide teatri psühho-geograafiline audiorännak „Labürint“ (2020), kus kohaspetsiifilisuse asemel on tähelepanu linnaruumil meie ümber ja mäluruumil meie sees. Teatri veebisaidi sõnutsi võiks rännak ühtviisi edukalt aset leida Paides või Pariisis, Tallinnas või Tel Avivis.

Mind ei ole vaja?! Telefonikõne on oma olemuselt (vähemalt) kahesuunaline, suhtluse arengusse on vaja mõlema partneri panust. Kui esitaja ja publik ei saa jagada ruumi, siis võimaldab telefonietendus neil jagada vähemasti aega ning just üheaegne omavahelise sideme rõhutamine on pandeemiast tingitud eraldatuse tingimustes kujunenud telefonilavastuste tugevuseks ja võimaluseks. Kui kontakti ei teki või see jääb näiliseks, kui etendus kulgeb oma sisemise loogika järgi autonoomselt, siis tekib küsimus, kes olen mina kuulajana selles teatrivõrrandis, mis on minu roll ja on mind sinna üldse tarvis.

Kui kuuldemäng esitatakse telefoni vahendusel, kas siis kasutatakse parimal võimalikul moel ära meediumi spetsiifiline potentsiaal – kahesuunalisus? Kas kuuldemäng teiseneb telefonilavastuseks, kui raadio või arvuti asemel kuulame seda telefonist?

Stute Theatre (Suurbritannia) tõi 2020. aastal kuulajateni lavastuse „Sa ei tunne mind, aga …“ („You Don’t Know Me But …“). Hooldajate ja hooldatavate lugudel põhinev näidend pakkus sissevaadet hooldusõe Vicki argipäeva – teema, mis pandeemiast tingitud haiglakohtade nappuses kerkis valusalt aktuaalseks. Suhtlus kuulajaga piirdus etenduse jooksul siiski minimaalsega, sest kuuldemängu vormis lavastuse keskpunktis oli näitlejatöö, heliefektide (etenduse alguse kutsung jm) ja elava muusika abil võimalikult tõetruu teatris viibimise mulje loomine ja edasiandmine.

Struktureeritud stsenaariumi ja vaba keskustelu ühendust on kasutatud Venemaa teatriliidu ja projekti „Vestlused“ koostööna valminud lavastustes „Hallo“ („Алло“, 2020) ning Tron Theatre’i (Suurbritannia) noorele vaatajale-kuulajale tehtud lavastuses „Hotline“ (2021).

Kui Stute Theatre’i publikul oli soovi korral võimalus näitleja Sophia Hatfieldiga pärast etendust telefonikõnet jätkata ning vabas vormis vestelda ja oma (etendus)kogemust jagada, siis Vabamu ja Barbara Lehtna etenduskunstitrupi projekti „Kuuluvusharjutused“ (2021) publik oli ja jäi üksi. Instruktsioonide järgi ei olnud publikul esitajaga suhelda lubatud ja nii jäid lavastuses, mille „keskmes on mälukultuur, kuuluvustunne ja kogukonna loomine“ (märksõnad lavastuse veebisaidil) üksi nii kuulaja kui ka kõneleja. Üksinduse ületamise ja empaatilise kontakti loomise asemel mõjus projekt vormieksperimendina, kasutamata jäi formaadist tulenev võimalus lugusid ja kogemusi jagada ja reflekteerida. Seeläbi kannatas ka kuuldu mõtestamine ja emotsionaalne vastuvõtt. Lõpuks ei õnnestunudki maha raputada tunnet, et kahtlemata on oma loo jutustamisel esitajale teraapiline väärtus, aga selles olukorras mind kui partnerit ja panustajat kellelegi vaja ei olnud.

Nagu võõrad telefonis. „Keegi pole lubanud, et uue teatri käima lükkamine peaks olema lihtne ettevõtmine.“ Minu konstateeringu peale kostab telefonist vestluskaaslase naeruturtsatus – ehe emotsioon väljastpoolt stsenaariumi. Selleks ajaks on lõppemas minu poeetiliseks konsultatsiooniks ette nähtud 20 minutit Paide teatri näitleja seltsis. Aga me jätkame, sest meie vestluse põhjal mulle valitud luuletus ei võimalda tagant kiirustamist. Pariisi Linnateatri kunstilise juhi Emmanuel Demarcy-Mota ja kirjanik Fabrice Melquiot’ ühistöös 2004. aastal sündinud „Poeetilised konsultatsioonid“ („Les Consultations poétiques et scientifiques“) kolisid 2020. aasta märtsis tänavanurkadelt ja kohvikulaudade tagant telefoni ning on koostööpartnerite vahendusel kätte­saadavad 20 keeles.

„Poeetilised konsultatsioonid“ ei luba ennast kuigivõrd defineerida ega kirjeldada. Küll aga realiseerub konsultatsioonides telefonilavastuste eesmärk ühendada, luua situatsioon, mis võimaldaks tähenduslikku – mis siis et lühiajalist – kokkusaamist ja koos olemist. See on dünaamiline suhtlusolukord, mis kätkeb mõlema partneri kohalolekut ja panust. Ehkki etenduse erisugused definitsioonid sisaldavad enamasti nõuet pealtvaataja olemasolule, on konsultatsioonide trumbiks äratundmine, et meie rollid võivad vahelduda, ent mina (publik-kuulaja-vestleja) ja näitleja oleme selles situatsioonis koos.

„Poeetilistest konsultatsioonidest“ sammu tundmatuse, anonüümse läheduse poole on teinud loovüksus 600 Highwaymen (Abigail Browde ja Michael Silverstone, USA) telefonilavastusega „Tuhat võimalust“ („A Thousand Ways“, 2020). Näitleja ja osaleja asemel suunatakse vestlema kaks võhivõõrast inimest, kellele jagab suuniseid ja püstitab jututeemasid robotlik hääl, eelsalvestatud tekstiga teejuht. Vestluskaaslastest saavad ühtaegu esitajad ja publik, teineteisele nimetud ja kujutud, mälestusi ja emotsioone esile kutsuvad vestlusteemad toovad neid teineteisele lähemale. Triptühhonina kavandatud lavastuste sarjas soovitakse järk-järgult ületada üksiolekut, tuues teises osas „Kohtumine“ („Encounter“) reaalses füüsilises ruumis kokku kaks inimest ning kolmandas osas „Kogunemine“ („Assembly“) mitmesajaliikmelise inimrühma.

Lavastuses „Tuhat võimalust“ instrueerib robotliku häälega teejuht vestluspartnereid teineteiselt küsima, kas nad on kõneluse jooksul muutunud teineteisele tõeliseks, kas nad on päris. Sotsiaalselt ja kunstiliselt tundlik telefoniteater saab suunata seda, mille me oma tähelepanuga tõeliseks loome.