Kunstiime imekunstnikust

JAAK ALLIK

?Külmetava kunstniku portree? näitetrupp on üheaegselt elavaks teinud tükikese meie kultuuriloost ja ühe tundmist-teadmist vajava rahvusliku suurmehe. Konrad Mägi ? Hendrik Toompere, Põetaja ? Liina Vahtrik. On sündinud kangelane, kelle püüdluste ja kirgedega saab ennast samastada ka tänapäevane ambitsioonikas maailmaründaja.

Mart Kivastik, ?Külmetava kunstniku portree?. Lavastajad Aleksander Eelmaa ja Mikk Mikiver. Osalevad Kaarel Kurismaa, Mare Raidma, Hendrik Toompere, Aarne Üksküla, Mikk Mikiver, Sulev Teppart, Raimo Pass ja Liina Vahtrik. Esietendus 3. juulil Viinistu kunstimuuseumis.

Kunstiteadlane Maie Raitar on oma saatesõna lavastusele ?Külmetava kunstniku portree? alustanud Virve Sarapiku lausutuga: ?Konrad Mägi on vaieldamatult eesti kunsti ime.? Seda rõõmustavam on, et temast lavalugu jutustades on Viinistu rannas hakkama saadud väikese teatriimega, suvelavastusega, mis selgelt ületab talvistes teatrisaalides pakutu enamiku. Seda on tehtud vaikselt ja süvenedes, ilma lehekülgi katvate reklaamintervjuudeta ja ohjeldamatu enesekiituseta, mis näib olevat kujunenud meie suveprojektide lahutamatuks koostisosaks. Lavastust mängitakse valgel ajal ning ilma muusikatrikkide ja kallite tehniliste vahenditeta, mis tõestab omakorda, et teater kui kunst algab sõnumist ja näitlejast, mille puudumist tavaliselt muu kila-kolaga varjutada püütakse.

?Külmetava kunstniku portree? õnnestumisel on ilmselt üsna mitu põhjust, mis on kenasti üksteist toetades kokku jooksnud. Näidendi Konrad Mäest olevat Mart Kivastik kuuldavasti kirjutanud tellimustööna just Viinistu muuseumi teatripaigaks muutmise tarvis. Kui nii, siis olgu õnnistatud tellija, sest tundub, et aines, mida autorile pakuti, on tänuväärne. Kivastikul on õnnestunud kontsentreerida möödunud sajandi alguse eesti kunstielu värvikas lugu ühe selle traagilisema ja kirkama kandja elu looks. Kivastikul ja Konrad Mäge kehastaval Hendrik Toomperel on läinud korda saavutada just see, mis eluloonäidendites võimalik ja vajalik. Üheaegselt on elavaks tehtud tükike meie kultuuriloost ja üks tundmist-teadmist vajav rahvuslik suurmees, samas on sündinud kangelane, kelle püüdluste ja kirgedega saab ennast samastada ka tänapäevane ambitsioonikas maailmaründaja. Meie ees on eesti kunstnik Konrad Mägi, kuid samas ka kaugelt üldistatum arhetüüpne ning ajatu loojanatuur. Toompere, kelle näitleja- ja lavastajateel on õnnestumine tihtipeale vaheldunud ka altminekuga, kiirgab sisemiselt seekord esimestest hetkedest peale ning on seetõttu ootamatu ja usutav. Tundub, et ta noorukiiga on lõppemas ja me näeme laval keerulisi isiksusi huvitavalt mängida suutvat meistrit. Tänu peakangelase nii kirjanduslikule kui teatraalsele täielikule õnnestumisele nii konkreetsel kui üldisel tasemel ei kõlagi kummastavalt ja piinlikkust tekitavalt keset haiglastseeni tõmmatavad paralleelid Mozarti, Lermontovi ning ka Peeter Lilje ja Urmas Kibuspuuga. Oma vaatajateadvuses tõmbasin selle lavastuse puhul veel kaks selget saatuseparalleeli kunstnikega, kes rahuldusid ennast põletades vaid täiusega. Üks on Juhan Viiding, kelle hääl ja laul ühel etenduse täpsel kirgastushetkel ka lavalt kõlab. Ning teiseks on Evald Hermaküla, kelle kunagise ?sisetrupi? põhituumik (Aleksander Eelmaa, Hendrik Toompere, Sulev Teppart, Raimo Pass) ongi lavastuse loonud. Aastate pärast oleks nüüd nagu leitud see mõtteselgus ning vormitäpsus ja Evaldile kindlasti väga lähedane sõnum (meenutame tema Oksa, Faehlmanni ja Lunini kehastust), millest tal endal viimastes lavastustes ikka pisut puudu jäi. Ning arvestades mõningast müstikat kõnealuse etenduse lavastaja ümber, tekib kiusatus seda lugeda Hermaküla viimaseks tervituseks meile. Kavalehel on lavastajateks märgitud Aleksander Eelmaa ja Mikk Mikiver. Mikiveri meistrikätt ja vaimset hingust on ühistöös kindlasti tunda, kuid teatavasti ei osalenud ta kogu prooviprotsessis. Eelmaa puhul on tegemist lavastajadebüüdiga, mille aupaistet tun-dukse ta ise pisut pelgavat. Eelistatakse rääkida rühmatööst, kuid eks ole see õnnestumise puhul teatris ikka nii, sest tõepoolest on ju iga näitleja välja pakkunud ja teostanud oma parima. Kuid niivõrd läbilavastatud suhted ja paikapandud temporütmid, koos kujunditerohkuse ning heamaitselise vaimukuste kaskaadiga, mida seekord lavalt näeme, ei teki n.-ö. isetegevuslikus korras, olgu näitlejad kui tahes head. Kes ja kui palju tegi, teavad vaid tegijad ise. Vaatajana läkitan oma suurima tänuavalduse ikkagi Eelmaale, sest tema on ainus, kes ülal nimetatutest ise lavale ei ilmu ning sai seega teisi kõrvalt vaadata. Tegemist on tööga, kus võib rõõmu tunda tõesti kõigi tegijate ja komponentide üle. Lisaks Konrad Mäele tõusevad meie ette tema vastuolulised ja ajas muutuvad põlvkonnakaaslased Aleksander Tassa (Sulev Teppart) ja Nikolai Triik (Raimo Pass). Stseen Amandus Adamsoni (Aarne Üksküla) kunstistuudios, kus näljased noorkunstnikud nende ette maalimiseks pandud õuna, leiva ja muna lihtsalt alla kugistavad, läheb kindlasti eesti teatri kurva huumori ajalukku. Eri eluetappides ja ning situatsioonides leiab Teppart oma Tassa jaoks üha uusi ja uusi täpseid värve. Pass ning Üksküla hiilgavad seevastu väga erinevaid karaktereid luues; Norra taluelu kujutav stseen vääriks lausa eripreemiat. Erilise hinguse toob kaasa võimalus Mikk Mikiveri taas laval näha. Rõõmustada tahaks ka selle üle, et Liina Vahtrik, kes Von Krahli trupis (tulemusrikkalt) tegutsedes on laia vaataja jaoks siiski ju avangardteatri paratamatusse perifeeriasse kadunud, saab seekord võimaluse ennast näidata selliste meistrite nagu Üksküla ja Mikiver väärilise partnerina. Kui näidendile üldse midagi ette heita, siis vahest ehk liiga kiiret ?lõppmängu?. Mäe Pal-lase perioodi oleks lisaks jutustamisele tahtnud ka laval näha, see oleks andnud võimaluse noorpõlvesõpru Mäge ja Triiki lõpuks ka täisrivaalidena vastandada. Praegu jäävad Mäe korduvad ähvardused, et ta ei allu oma koolis ka ?Tallinna survele?, mõistetavaks vaid neile, kes teavad, et just Triigist oli selleks ajaks saanud haridusministeeriumi kunstitoimkonna juhatajana kõrge kunstiametnik.

Mulle tundub, et selle suve tohutu teatripakkumise juures vajaks vaataja üsna selget kriitika soovitust, sest mis salata, piletid on ju üsna kallid ja nii mõnelgi projektil ka lihtsalt rahategemise vänge lõhn küljes. Viinistu sõidu võib iga kultuurihuviline kindlasti kahetsemata ette võtta, sest lisaks etendusele saab samas nautida veel suurepärast Konrad Mäe 26 maaliga näitust ning tutvuda Jaan Manitski erakogu rikkaliku väljapanekuga (eks kinnita seda tõdemust ka presidentide Arnold Rüütli ja Lennart Mere viibimine ?Külmetava kunstniku portree? eelesietendusel). Hendrik Toompere on aga kindlasti selle suve suur tegija, sest teine sõit, mille teatrisõber peaks ette võtma, on Rägavere mõisa Toompere poolt Rakvere teatris lavastatud ?Pidusööki? vaatama. Paraku on sealse kitsukese mõisasaali piletid aga kuuldavasti juba välja müüdud, Viinistu vabaõhuteater mahutab aga kindlasti kõik huvilised.