Kured läinud, kurjad ilmad

Tuline kahju, et tugevate esinejatega festival „Tuhat kurge“ jäi eriolukorra tõttu paljudel nägemata ja viimased etendused tuli üldse ära jätta.

IIRIS VIIRPALU

Aasia sõnatu teatri festival „Tuhat kurge“ 5.  17. III Tallinnas ja Tartus.

Märtsis algas napilt enne eriolukorra väljakuulutamist Tallinnas ja Tartus Aasia etenduskunstide festival „Tuhat kurge“, mis hõlmas peamiselt tantsulavastusi, sekka ka ooperit ja kontserte. Läbivaks jooneks oli Aasiast pärit tänapäevase teatri tutvustamine Eesti publikule.

Eriolukorra jõustumise eel jõudsin ära vaadata enamiku lavastustest ning mul on tuline kahju, et tugevate esinejatega festival jäi kujunenud olukorra tõttu paljudel nägemata ning viimased etendused tuli üldse ära jätta. Kirjeldangi siinkohal nähtud etendustelt saadud elamusi, kuna kogu festivali analüüsimiseks oleksin pidanud nägema programmi kõiki lavastusi.

Festivalil „Tuhat kurge“ nähtust jättis tugevaima tantsulise elamuse Jae duk Kimi lavastus „Hingamisatakk II“ („Breathing attack II“, Korea). Lavastus rabas nelja meestantsija jõulise ja tehniliselt viimistletud esitusega ning loop’iva muusikaga, millega rõhutati kiirust, tehnilist täpsust ja liigutuste tihedust. Selline kehatöö nõuab täiuseni lihvitud tehnilist põhja, väga head keskendumist, jõudu ja võhma. Just hingamise kontrolli all hoidmine aitab niivõrd tihedat koreograafiat sooritada sellise täpsuse ja intensiivsusega.

Hingamine kui keha alusrütm võimaldab ka etendajal saavutada vajaliku psühhofüüsilise seisundi ning hoida liikumises tempot ja kiirust. Paradoks: töös, kus hingamine ja tantsutehnika oli fookusesse seatud, haaras koreograafia niivõrd kaasa, oli nii detailirohke ja täpne, et oleksin tahtnud saalis istudes peaaegu hinge kinni hoida. Etendajate hingeldamine jõudis publikuni alles üliintensiivse etenduse lõppfaasis või stseenide vahetumise väikese pausi ajal.

Kasutati tõepoolest väga omapärast liikumiskeelt, mis läbis kogu lavastust: väikesed rapsivad, kohati siblimist meenutavad liikumised, pidev kontrast, ülikiired suuna- ja tasandivahetused. Kogu etenduse vältel liikusid tantsijad meeletu intensiivsusega. Sellist koreograafiat, just liikumisstiili ja koreograafilise käekirja mõttes, polegi Eestis varem näha olnud.

Üks tunnuslikke või silmanähtavalt huvitavaid aspekte kogu selles koreograafias oli liikumiskvaliteedi ülikiire ja täpne vahetumine: sekundi murdosa jooksul asendus tantsijate pehmus ja nõtkus fikseeritud või jäiga liikumisstiili ja kehaasendiga. Sageli kasutati kehaosade või jäsemete lukustamist. Seetõttu sarnases liikumine kohati isegi natuke tänavatantsu mõne alaliigiga, mis põhineb vaheldumisi lukustamisel ja kõigi jäsemete voolavatel, kiiretel asendivahetustel ahelas paus-lukk-voolamine.

Hung-Chung Lai lavastuses „Linnuke“ („Birdy“, Taiwan) mängiti leidliku kujundiga: naistantsija krunni kinnitatud linnu pikk sabasulg liikus otsekui keha ja liigutuste pikendusena.

Ekvilibrist

Lavastus mõjus omapärase ja ainulaadse liikumiskeele tõttu ka tugeva tervikuna: fookus oli tantsijail, heli ja liigutuste vastastikku tugevdaval ja esile tõstval sümbioosil. Kõik kulges tänu sellele ühtlase, pingega laetud voona. Minu arvates oli tegu äsja lõppenud teatrihooaja tugevaima tantsuelamusega ning koreograafiga, kelle kindlasti meelde jätan.

Koreograaf Kim Bora ja Bora-nimelise etenduskunstitrupi lavastus „Gaksi“ (Korea) kujutab endast nii liikumise kui ka kostüümilahenduste poolest huvitavaid vormikatsetusi. Jällegi tehniliselt väga võimekad mees- ja naistantsija olid rõivastatud Michelini-mehe efekti loovatesse paberpükstesse ning kasutasid koreograafias traditsioonilist lehvikut, mis muutis keha vormi veel kummalisemaks. Toidukilega kokku tõmmatud torsod, kohati veider, taaruv kõnnak ja kummalised liigutused lõid sooneutraalsuse mulje.

Kehatöös valitsesid lühikesed fikseeritud peatused äärmuseni viidud voolava ja plastilise kehakeele ja ülakeha liikumise vahel. Erinevalt tavapärastest tantsulavastustest oli siin rõhk selgelt ühel kehaosal, praegusel juhul taljel, seljal. Ülakeha usjas liikumine koos voolavate kaela- ja õlaliigutustega ning kohatiste taaruvate sammudega muutis tantsijate kehad veidraks, rõhutades veelgi kehade, jäsemete ja lehviku vormi ning muutusi kehajoonises.

Muusikaline kujundus, koreograafia ja lehvik, mida sageli liigutati pea ja näo ees, vihjavad traditsioonilisele korea tantsuteatrile ja maskikultuurile. Selles lavastuses põimuvad rituaalsed elemendid nüüdisaegse tantsu ja minimalistliku kujundusega, luues haarava terviku, kus iga element on omal kohal.

Gyula Bergeri lavastus „Suurendatud ruumid“ („Augmented Spaces“, Ungari-Jaapan) mõjus nähtutest kõige abstraktsemalt, ent paraku lavastuslikus plaanis ka nõrgemalt. Laval toimuv oli dramaturgiliselt hajus, tantsija küll hea ettevalmistuse ja tehnikaga, ent tervik ei haaranud ning mõjus liialt hägusana.

Domineerima jäi helikujundus, mis oli intensiivne, huvitav just tänu sellele, et lõi atmosfääri, kus kõik tundus võõristusega täidetud, nihkes, ja kandis selle üle ka etendaja kehasse. Helikujundus tõi meelde ka mõned välisfestivalidel või siingi nähtud lavastused, kus tume, bassisema ja müramuusika elemente kaasav heli täidab terve ruumi ja loob lausa võõristava ja füüsiliselt ebamugava atmosfääri. Nii muutus heli iseseisvaks, võttes tähelepanu endale, kuna koreograafia ja etendaja lavaline olek jäid paraku kahvatuks.

Fookus oli visuaalsel lavapildil ja tegevusel, kuid stseenid olid omavahel lõdvalt seostatud, koreograafia üllatusmomentideta. Seejuures meenutas see oma võttestikult ja esteetikalt festivalil nähtutest enim performance’i-esteetikast mõjutatud nüüdistantsu. Keha suhe objektidega, nende ümberpaigutamine, mäng projektsiooni ja vägagi intensiivse helikujundusega joonis alla ruumisuhted, abstraktsemad võimalused kehakasutuseks ja keha kui videoprojektsiooni lõuendi. Siin polnudki kehatöö mitte niivõrd tantsuline selle sõna harjumuspärases mõttes, vaid tunnetuslik, laetud objektide suhetega ruumis ja keha kui materjaliga. See joon on iseloomulik ka praegusele Eesti etenduskunstile.

Hung-Chung Lai lavastuses „Linnuke“ („Birdy“, Taiwan) mängiti leidliku kujundiga, mis mõjus nii visuaalselt kui ka kehaliselt. Naistantsija krunni kinnitatud linnu pikk sabasulg liikus otsekui keha ja liigutuste pikendusena, andes koreograafiale kohe nüansi juurde. Ling zi ehk faasanisulg ehib traditsioonilises Hiina ooperis sõjameeste kiivreid, näidates nende jõudu ja oskusi.

Sellegi lavastuse koreograafia on väga põnev ja tihe: voolavam ja aeglane liikumine vaheldub järskude ja kiirete liikumisfraasidega. Rõhk on liigutuste venitamisel: sulg annab kajana edasi keha läbinud liikumise trajektoori. Sule võbelus tipuni välja ühes tantsijate erakordse plastilisusega tegi iga liigutuse eriti filigraanseks.

Lavastaja lähenemine rõhutab minimalismi mõjujõudu, kui laval põhilised kujundid teadlikult läbi mõelda ning just taandamisega atmosfäär ja meeleolu luua. Tühi lava, kaks tagasihoidlikus rõivastuses tantsijat ja üsna klassikalised valguslahendused lubasid koreograafial, tantsijate tehnilisel võimekusel ja sulel kui koreograafiat mõjutaval ja võimendaval elemendil särada. Klassikaline muusika ning keelpilliorkestri salvestatud palad lisasid emotsionaalsust mees- ja naistantsija duetile, mis (kasutatud on klassikalisi võtteid nagu üksteisele toetumine, otsekontakt, mees naist tõstmas, kehade põimumine koreograafias) jättis mulje igatsusest ning melanhooliast ja vaoshoitud tunnetest.

Kokkuvõttes on tänuväärne, et korraldajad võtsid ette Aasia nüüdisteatri tugevamate truppide ja lavastajate toomise Eesti publiku ette. Loodan näha siinmail ka tulevikus head Aasia teatrit, sest sealses esteetikas, kujundiloomes ja lavastajate käekirjas on meie publikule kindlasti palju värsket. Siinkohal karantiiniaja soovitus: mitme mainitud koreograafi ja trupi tööd või vähemalt katked on üleval ka Youtube’is ning truppide kodulehel. Väärib vaatamist ka video vahendusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht