Laip – rõõmude allikas

VEIKO MÄRKA

„Röövsaak“ on komöödia, mille kohta „must“ on veel vähe öeldud. Võiks kasutada lopsakamatki epiteeti, näiteks „pilkaselt pime“.

Kuressaare teatri „Röövsaak“, autor Joe Orton, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Martin Mikson, muusikaline kujundaja Tobias Tammearu. Mängivad Triinu Meriste, Raivo Trass, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Raivo Rüütel ja Ahto Matt. Esietendus 13. IX Kuressaare teatris.

Briti situatsioonikomöödiaid on meil palju mängitud ja nende reeglistik üldiselt teada. Joe Ortoni (1933–1967, vaid 34aastaselt tappis ta geist elukaaslane haamrilöökidega pähe) „Röövsaak“ üllatab oma hoolimatu sõgedusega ometi ning selgitab veenvalt, mida tähendab brittide kasutusele võetud adjektiiv „ortonesque“. („See viib mu endast välja!“ – „Selles matuste mõte ongi.“)

„Röövsaak“ õigustab täiesti oma žanrimääratlust. Tegu on komöödiaga, mille kohta „must“ on veel vähe öeldud. Võiks kasutada lopsakamatki epiteeti, näiteks „pilkaselt pime“. Tegelastel puudub igasugune häbi- ja autunne. Eriti veenvalt ilmneb see poja käitumises, kui ta kisub oma äsja surnud emal hambaproteesid suust ja klõbistab neid kastanjetina – demonstreerimaks, kuidas kavatseb oma unistuste lõbumajja tööle palgata ka ühe hispaania prostituudi.

Keegi ei imesta selle üle, et ema laip on riidekappi topitud, imelik tundub vaid see, et ta on seal pea alaspidi. Sarkastiline suhtumine iseloomustab ka elus tegelaste omavahelist suhtlust: „Vanasti töötasid ka Briti politseijõududes ausad mehed.“ – „See viga on nüüd parandatud.“

Head komöödiat on kerge ümber jutustada, ent raske analüüsida. Võimalik, et viimast ei tohigi teha, muidu muutub nali õõnsaks nagu laip „Röövsaagis“ – nimelt on sellest balsameerimise huvides eemaldatud siseelundid. Muuseas, nendega saab ka natuke nalja.

Kui lavakujunduses on kesksel kohal riidekapp ja kirst ning tegu musta komöödiaga, siis võib aimata, et nende sisu satub vahetusse. Täpselt nii juhtubki – nagu veel palju muudki. („Keegi ei hakka iseennast kohtusse kaebama!“ – „Ei ole kindel.“) Kuna viiest tegelasest neli on aferistid, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, üks aga vanadusest seniilne ja jõuetu (lõpuks ka haavatud), siis erilisi konflikte neil ei esine. („Kas viis, kuidas teie abikaasa suri, ei tekitanud teis nurinat?“ – „Ei nurise.“)

Keegi tegelastest ei kahtle, et halb on parem kui hea. Igaüks võitleb küll oma kasu eest, aga saab suurepäraselt aru, et ümberringi on samasuguste huvidega inimesed ning targem on kokku hoida („Kavatsen teile pakkuda altkäemaksu“). Näidendi teevad omapäraseks sundimatus ja heatujulisus, millega laiba ja juba nimetatud kappi peidetud röövitud raha kottidega opereeritakse. Kuigi kõik ei lähe sugugi libedalt, ei kao optimism lavalt hetkekski. Isegi mure selle pärast, et ema siseelunditest välja voolanud veri võib kahjustada paberraha, leiab kiire lahenduse.

Oivalisest tekstist hoolimata ei saa lavastust samavõrra kiita, sest see kisub üsna tugevasti formaalseks janditamiseks. Ka tegelaste lavalised sissetulekud ja väljaminekud (neid on palju) on puised. Psühholoogilisest mängust pole mõtet eriti rääkidagi. Markus Habakukk pojana, kes ei suuda valetada, jõuab selle harvaesineva omaduse pärast kannatades küll korduvalt selle piirini, vaataja tunneb talle kaasa. („Miks sa ei või valetada nagu iga normaalne inimene?“)

Lavastus põhineb välisel efektil. Näiteks Raivo Rüütli momentaanne muutumine seadusesilmast röövitud varanduse jagajaks on huvitav stseen, aga tema eelnevat kerglast käitumist arvestades ei üllata. Triinu Meriste põetajana, kes praktiseerib väikest viisi ka sarimõrvarlust, annab välise kuju suurepäraselt edasi („Ma olen naine. Ainult pool inimkonnast võib seda öelda“). Tegevuse loogika võiks sellel ülirafineeritud kujul siiski olla nüansirikkam.

Raivo Trassi isale tema leebe juhmus aga sobibki, sest ta on juba vana mees ja värske lesk pealekauba. Näiteks õigustab ta fakti, et abikaasa laip pidevalt kirstu, kapi ja voodi vahel asukohta muudab, öeldes: „Ta ei olnud ka elus kuigi otsusekindel.“ Jürgen Gansen poja sõbrana ja röövi kaasosalisena haakub sujuvalt üldise kerglusega, mis on lavastuse terviklikkust silmas pidades positiivne, kuid näitleja omapära ja arengu seisukohalt mitte.

Pealiskaudsus on selle lavastuse puhul kahjuks paratamatu. „Röövsaaki“ mängitakse paljudes kohtades üle Eesti ja sageli paikades, mida teatriga siduda ei oskagi. (Mina vaatasin seda Viimsis, aga võimalik oleks see olnud ka Orissaares või Iisakus.) See eeldab lihtsat lavakujundust ja liikumist, viimane omakorda vaesestab paratamatult ka üldmuljet. Eriti kannatavad mängukohtade pideva vaheldumise tõttu juba nimetatud sisse- ja väljatulekud. Lavastusest jääb mulje, nagu oleks sel üks mõõde puudu: kõik toimub hoogsalt ja vaheldusrikkalt nagu multifilmis – aga ka sama lamedalt kui multifilmis. Sellest on kahju, sest kõigist pöörasustest hoolimata ei juhtu süžees midagi, mis oleks päris elus võimatu, s.t mida ei saaks tõsiselt võtta.

Ühelegi näitlejale pole „Röövsaak“ tippsaavutus, kuid koomilise mängulaadiga tulid kõik kenasti ja – veel tähtsam – ühtlaselt toime. Ansamblimäng püsis kindlates piirides ega muutunud ebausutavaks. Sellest on hea meel, sest „Röövsaagis“ pole keskseid ega kõrvalisi rolle. Pole isegi keskset tegevusliini, mis näitlejad enda külge kinnitaks. Vastupidi: sündmustik on hämmastavalt kaootiline.

Ringreisilavastus on tänamatu töö ka kunstnikule. Sellegi all kannatab „Röövsaak“ tuntavalt. Eriti palju pretensioone saab esitada ema laibale, mis ei rahulda vähegi arenenud maitset ei kirstus ega voodis, sobides pigem mõnda mudilastele mõeldud telelavastusse. Sama võib öelda ka teda varjama lükatud eesriide kohta, millel ei ole mingit sisulist funktsiooni.

Mida ette võtta, et selline suurepärane materjal ei peaks loksuma ainult mööda külavaheteid, vaid kaunistaks ka meie teatrimetropolide populaarsemaid saale? Tundub, et mitte midagi. Tulevik on aina tumedam. Selleks et lavastus püsiks kaua kavas, on vaja paljut. Selle vastu töötavad aga peamiselt kaks faktorit: etendusasutuste liiga suur ja maksujõulise publiku liiga väike hulk. Eriti fataalne on teine põhjus, sest kui mõni teater ikka konkurentsis toime ei tule, paneb ta lihtsalt uksed kinni ja kogu lugu.

Eesti teater on üha enam kompromissidele minek ja üha vähem absoluudi püüdmine. Kuressaare teatris tundub see vältimatu, neile pole midagi ette heita. Kui võtta kavva mõni Saaremaa-aineline lavastus, tuleb kohalikku rahvast teatrisse ilmselt rohkem. Paraku on seda laadi lavastused olnud dramaturgiliselt enamasti nõrgapoolsed ja jätnud mujalt tulnu seetõttu külmaks. Kui mängida midagi säravat ja originaalset nagu „Röövsaak“, mis kohaliku olustikuga ei haaku (sarimõrvarid ja pangaröövid ei kuulu saarlaste igapäevaellu), tuleb seda teha peamiselt kusagil kaugemal.

Paratamatust lihtsustamisest hoolimata on „Röövsaak“ väärt meelelahutus, mis pakub vaimukusi ja üllatusi helde käega. Saal ahhetab ja naerab, naerab ja ahhetab. Kokkuvõtteks sobib Rüütli kehastatud veevärgikontrolli imagoga politseiniku sedastus: „Pärast sellist jama pean ma minema oma mõistust kontrollima.“