Lasteteater ? missioon ja võimalus lõimuvas Euroopas

Katrin Nielsen

Saksakeelsest noorteteatrist festivali ?Triangel? valguses

Boden on piiri- ja ühisjärv Saksamaa Baden-Württembergi liiduvabariigile, ?veit­sile ja Austriale,  ?Triangel? aga  rahvusvaheline laste- ja noorteteatrifestival, mida peetakse igal aastal ühes Constance?i ehk Bodeni järve äärses linnas. 10. ? 20. juu­lini andis festival Konstanzi, Kreutzlingeni (Konstanzi linna ?veitsi-poolne osa; nagu Valga ja Valka), Lindau, Bregenzi ja St. Galleni linna lastele/noortele võimaluse tutvuda parimaga, mis saksakeelsel teatril pakkuda. ?Triangel? toimus tänavu neljandat korda ja juba teist korda oli võõrustajaks Saksamaa lõunapoolseim kants Konstanzi linn eesotsas kohaliku lasteteatri dramaturgi Jutta M. Staerkiga.

 

?Triangel? on eelkõige festival vaatajaile. Võistlusmomenti pole, trupid, kes omavad paar-kolme etendust mitmes linnas, saavad vaadata vabal ajal teiste töid ja osaleda raamprogrammi üritustes. Sinna mahtusid Saksamaa ASSITEJ korraldatud konverents ?Welcome to the European Union? äsja liitunud liikmesmaade keskuste juhtidele, millega seoses minagi Konstanzis toimuvast osa sain. Peale selle oli tulemas Kataloonia, Lombardia ja Baden-Württembergi autorite koostööprojekt nimega ?Quattro Motori? ja vahetusprogramm ?Reis Saksa laste- ja noorteteatrisse Explore Germany!, mille käigus külastasid festivali Inglise teatraalid.

Raamprogrammi ja festivalietendusi ühendasid Jutta M. Staerki korraldatud söögilauakõnelused. Kohtuti festivalitelgi pikas lõunalauas, vabas ja mõnusas õhkkonnas arendati organiseeritult raamprogrammi teemasid. Intervjueeriti noori näitekirjanikke, tutvustati konverentsi, anti ülevaade inglise laste- ja noorteteatrist jne.

 

Lasteteatrit seinast seina

Nüüd aga festivalimuljetest, mille osaks sain Konstanzis viibitud kuue päeva jooksul.

Mõni sõna sissejuhatuseks Saksa laste- ja noorteteatrisse. Saksa ASSITEJ presidendi Eckhardt  Mittelstädti andmeil tegutseb 80miljonilise elanikkonnaga Saksamaal 150 erinevat teatrit ja truppi, kes mängivad lastele ja noortele. Sealhulgas on idablokist pärit suured noorsooteatrid Dresdenis, Berliinis, Halles ja Leipzigis kuni ühe-kahe näitlejaga vabatruppideni. Sinna vahele jäävad regionaalteatrid, mille kõrval on iseseisvad ja mobiilsed laste- ja noorteteatri üksused. Need kasutavad ühist vara, aga teotsevad kunstiliselt ja ansambliliselt sõltumatult, kasutades mahukamates produktsioonides emateatri kunstilist personali. Nagu meilgi toodavad igal aastal suuri lastelavastusi ka repertuaariteatrid.

Kunstiline tase lasteteatris on seinast seina, alustades teatriga elatist teenivatest abielupaaridest, suurele lavale ihkavatest noortest näitlejatest kuni pühendunult omapäi teatrikunsti radu käivate kõrgprofessionaalideni. Saksa teatrikriitik Manfred Jahnke hindas 20% lastele tehtavast väärt teatriks. Kõige kõikuvamale kontingendile, vabatruppidele korraldab Saksa ASSITEJ igal aastal nädalase õppelaagri ?Spurensuche. Arbeitstage?. Selle programm koostatakse nimme etendustest, mille pinnalt annab õppida olgu siis heas või halvas mõttes.

Laste- ja noorteteatrite festivale korraldatakse Saksamaal lõputult, regionaalselt nimetatakse neid teatrikohtumisteks. Igal liidumaal, linnal, regioonil on oma festivalid, rahvusvaheliselt tuntumad on Berliini laste- ja noorteteatri festival, Stuttgardi rahvusvaheline festival  ?Schöne Aussicht? ja ?Panoptikum?, millel esimese Eesti lasteteatri saadikuna mängis sel talvel VAT-teater lavastust ?Lend üle ookeani?.

Minul õnnestus 28 festivalilavastusest näha eri eale mõeldud ühtteist etendust. Sakslased määravad eagrupi dramaturgias laias laastus süsteemis  4+,6+,8+,11+ (numbrid on muudetavad, aga piirvanus alati diplomaatiliselt määramata) ning noored ja täiskasvanud.

Nähtud lavastused presenteerisid eelkõige sõnalis-jutustavat teatrit. Väheste tehniliste vahenditega, paari- kolme näitlejaga mängiti, jutustati ja kujutati tinglikult lugu, mille algmaterjaliks võis vabalt olla klassikaline draamatekst. Nagu laste mängus prevaleerib lasteteatris suurepärane sõnavaldamine, kiire ja täpne rollivahetus ja füüsilisele teatrile iseloomulike visuaalsete kujunditega mäng.

Olen nüüd paaril korral Saksamaal käies näinud nelja pildiraamatutel põhinevat lavastust. Konstanzi lavastaja Gertrud Pigor, kes järjepanu on pildiraamatute põhjal stsenaariume kirjutanud ja neid mitmel laval välja toonud, seletas, et selle tingib materjalipuudus noorimale eagrupile. Kuna tänapäeval kirjutatakse pildiraamatuid võrdselt tekstipõhistega ning parimad neist pole sugugi üldtuntud, siis on see dramaturgidele/lavastajatele käepärane materjal instseneerimiseks. Mannheimi rahvusteatri juures tegutsev Schnawwl mängis alates nelja-aastastele  juba populaarse noore ?veitsi autori Andri Beyeleri näidendit ?Lehm Rosmarie? samanimelise pildiraamatu järgi. Paraku pean nentima, et nähtud etendustel oli kõigil üks iseloomulik joon: napib tegevuse arengupinget.

Laval toimuv avaneb vaataja ees nagu pildiraamat: võrdväärsed stseenid reas nagu leheküljed ja puudub tähelepanu jäägitult haarav dramaatiline pingekõver. Lehitsenud lähtematerjaliks olnud raamatuid, pean nentima, et algmaterjal mõjus kõnekamalt ja jättis fantaasiale rohkem ruumi kui laval nähtu.

 

Vägevad noored näitlejad

Teine iseloomulik joon, mis silma hakkas, oli suurepärased näitlejatööd, palju väga silmapaistvaid andekaid noori mehi ja naisi lastelavastustes. Tehniliste abivahendite puudumine ja eespool kirjeldatud sünkreetline vorm iseenesest annavad noorele näitlejale suurepärase võimaluse demonstreerida oma ampluaad, kiiret ümberlülitusvõimet, hetkelist sisseelamist, kujundimeelt ja ka füüsilist vormi, ühesõnaga võimsust. Etendust ei kanna mitte suurte ja väikeste rollide sünergia, vaid näitlejaisiksused oma aparaadi, ettevalmistuse, fantaasia ja vaimsusega.

Nimetan siin mõned tipud: Breemeni Moksi teatri noor trupp mängis tundlikult ja peene huumoriga Paul Maari ?In einem tiefen, dunkeln Wald? (?Paksus ja pimedas metsas?). Zürichi teatrikooli juurde kuuluva Theater an der Sihli lavastuses ?Kick & Rush? mängisid teismelisi ühtses ansamblis kolm viimase kursuse noormeest, lauldes ja jutustades säärase tempo ning energiaga, et publik huilgas saalis. Kujutletava jalgpalliväljaku ääres rulluvate sisemonoloogide edule lisas hoogu tõsiasi, et kohe-kohe oli algamas jalgpalli EM. Muide, see taas Andri Beyeleri tekst tõlgitakse lähiajal eesti keelde ning saab novembri alguses rahvusraamatukogus saksa laste- ja noortenäidendite avalikul lugemisel ette kantud.

Ka Müncheni noorteteatri SchauBurgi etendus ?Meeting Point?, kus kolm mees­tantsijat kolme ratastega diivani kaasabil mängisid lahti inimsuhete rägastiku vastutahtsi kokkusaamisest joovastava koostegevuseni. Tantsuteater tantsuta ja ometi tantsuline. Loodame, et Eesti publikul on nende kolme suurepärase tantsija-näitlejaga võimalus kohtuda 2005. aasta aprillis ?NB festivalil? Pärnus.

 

Pedagoogid teatritesse

?Triangel? ei piirdunud mitte üksnes lava­laudadega. Eraldi programmina jooksis Bodeni äärsetes koolides ?Teater koolis?. Minul õnnestus näha ?veitsis Kreutzlingeni koolis vaid klassiruumi lavastatavat Kai Henseli monoloognäidendit ?Klammsi sõda?. Lugu räägib õpetajast, kelle klassi poiss on enne lõpueksamit sooritanud enesetapu. Klass süüdistab selles õpetajat ning korraldab vaikimisboikoti. Õpetaja asub end kaitsma.

Interaktiivselt mängitavas näidendis täidab  publik/klass õpilaste ja näitleja õpetaja osa. Karm probleem ja halastamatu realistlik esitusviis päädib ilmtingimata tunniajase või pikema vestlusega koolist, koolisüsteemist, õpetaja ja õpilase võimalustest selles süsteemis valikuid teha. Mõistagi esitab näidend õpetajat mängivale näitlejale tõelise väljakutse, sest õpilaste reaktsioonid on ettearvamatud ja nii mängus kui hilisemas diskussioonis tuleb olla tõeline pedagoog/psühholoog, et pesuveega last mitte välja visata.

Teksti kirjutas üks noor meesõpetaja, kes töötas mõned aastad koolis ja pani enne lõplikku lahkumist koolist kirja monoloognäidendi. Ligi kümme aastat ei tundnud teksti vastu keegi huvi, kuni ühel päeval see taasavastati ja nüüd on ?Klammsi sõda? mängitavaim näidend teatrite repertuaaris.

Kuna Saksamaa koolisüsteemis on käsil muutused, sest Pisa uuringute kohaselt oli Saksamaa õpitulemustelt Euroopa riikide tagareas, on teema ääretult aktuaalne. Nagu ka kultuurhariduse teema, millega Saksamaa laste- ja noorteteatri spetsialistid eriti hoolega tegelevad. Põhiprobleemiks on muutunud heaoluühiskonnaga kaasnev inimlike suhete allakäik ja ühiskonna üleüldine kalestumine. Mannheimi rahvusteatri juures asuva Schnawwli kunstiline juht Andrea Cronemeyer kirjeldas protsessi laste sootsiumis järgmiselt: vanemad on liiga rikkad ja samas õnnetud. Sest neile tundub, et  õnnest on puudu palju-palju asju, seetõttu peavad nad üha rohkem tööd tegema. Lapsed kasvavad üles üksi suurtes lastetubades, mis on täis erksavärvilist plastmassträni, ja lähevad varakult lasteaeda. Kui nad tulevad teatrisse, on neil tõsised keskendumishäired. Nad ei oska kuulata ega vaatamisele kontsentreeruda. Nad ei suuda kellelegi kaasa tunda ega lihtsat inimlikku lugu lõpuni jälgida, sest neile pole kodus kunagi jutustatud ega raamatuid loetud. Sageli on lapsed pärit teistest kultuuridest, kus teatril pole traditsiooniliselt mingit rolli. ?Vahel tuleb publikut saali lastes olla väga karm ja nõudlik, et etendus üldse toimida saaks. Mul on suur mure meie laste pärast, sest nad on oma sotsiaalses arengus puudulikud,? muretses Cronemayer. Seda enam, et sakslased peavad teatriharrastust traditsiooniliselt olulisimaks eneseväljendusvormiks, mille materiaalseks väljenduseks on võimas ja tehniliselt hästi varustatud regionaal- ja riigiteatrite (igal suuremal keskusel on oma ooperiteater) võrgustik.

Seetõttu pannakse Saksamaal suurt rõhku teatripedagoogilisele tööle. Iga laste- ja noorteteatri üksuse juures töötab dramaturgi kõrval teatripedagoog (lavastajad on Saksamaal valdavalt vabakutselised vandersellid) ja paralleelselt lavastuste produtseerimisega töötavad teatrid aktiivselt sihtgrupiga: käiakse koolides, valmistatakse lapsi teatrissetulekuks ette, mängitakse mänge, tehakse draamaharjutusi, kogutakse vastukaja, korraldatakse arutlusi. Väga populaarsed on Saksamaal teatrite juures tegutsevad noorteklubid, mis ühtlasi toimivad kui uute annete taimelava. Kohalik teatriklubi oli festivalipäevil üks aktiivne õhtute sisustaja.

 

Kultuurist ühispoliitikani

Mõni sõna konverentsist, mis toimus lillede saareks kutsutud Mainau saare lossis. Saksa ASSITEJ korraldatud konverentsil osalesid EÜiga äsja liitunud Baltimaade, Poola, Ungari, T?ehhi, Sloveenia, Küprose ja saksakeelse bloki Lichtensteini, ?veitsi ja Austria ASSITEJ esindajad. Iga maa tegi lühikese ettekande laste- ja noorteteatri olukorrast nõndanimetatud Uues või Vanas Euroopas.

Kuigi lastele tehtav kunst pole kultuuriprioriteediks veel ühelgi maal, võis olukorra laias laastus kaardistada järgmiselt.

Saksamaa, Austria ja ?veits: neil maadel on tugev ASSITEJ organisatsioon, suur liikmeskond, oma regulaarsed väljaanded, koolitus koostöös haridusega, pidev töö laste- ja noortedramaturgia alal. Otsitakse uusi väljendusvahendeid, laste- ja noorteteatri avangard Saksamaal üritab enam haridussfääriga tihedamat koostööd teha.

Poola, T?ehhi ja Ungari: ASSITEJ organisatsioon tegutseb pidevalt üle 20 aasta. Teatrit kannab sotsialistlikust perioodist pärit tugev lastekirjandus. Riigi toe kadumise ja sovetlike laste-, nuku- ja noorsooteatrite likvideerimise järel on tekkinud hulgaliselt pisikesi erateatreid, mis töötavad valdavalt elatise teenimise nimel. Teatrid tegelevad põhiliselt iseenda ja püsimajäämisega. Aga näiteks Poola ASSITEJ organiseerib ja juhib edukalt draamaõpetuslikku suunda.

Mõneti on sarnased Sloveenia ja Eesti, kus on võimalik rääkida ühest-kahest avangardteatrist, mille kohalik tegevus ja ASSITEJ korraldatud rahvusvahelised festivalid arendavad teisi tegijaid ja õõnestavad järjekindlalt juurdunud mõttemalli, et lasteteater on midagi teisejärgulist, millel pole kunstiga just palju tegemist.

Läti, Leedu mõneaastase ASSITEJ ajalooga ja Eesti algatatud Balti- ja Põhjamaade ASSITEJ festivaliga Baltimaadel (järgmine ?NB festival? toimub 2005. aastal 24. ? 27. aprillini Pärnus) ja ka Küprose verinoor ASSITEJ-liikumine toituvad eelkõige rahvusvahelistest kogemustest. Nende maade esindajad käivad siin-seal, tutvuvad olukorraga, loovad kontakte ja organiseerivad õpetust.

Teise tähtsama teemana tutvustati olulisimaid koostööprojekte ja -võimalusi. Ajaloolises tagasivaates on efektiivsemaks laste- ja noorteteatrite arengu promootoriks olnud kohapeal korraldatud rahvusvahelised festivalid, meil ?NB festival?. VAT-teater on näiteks meil elav näide, millist rolli võivad lasteteatri arengus etendada külalislavastajad. (Vanemuises lavastas suurepärase ?Väikese onu saaga? Finn Poulsen, aga see jäi teatri tavapäraste lastelavastuste reas üksikjuhtumiks.)

Kolmas igavesti kuum teema on lastele ja noortelemõeldud dramaturgia, mille järele on nälg kogu maailmas, kus teater on tekstipõhine. Lasteteater vajab häid, väga häid lugusid. ASSITEJ Eesti Keskusel on koos Goethe Instituudiga plaanis korraldada novembri alguses saksa laste- ja noortenäidendite avalik ettelugemine, kus saab kuulda nelja festivalil ?Triangel? mängitud teksti.  

Konverents võttis Mainau saarel ühehäälselt vastu deklaratsiooni ?Tere tulemast Euroopa Liitu, laste- ja noorteteatrite võrgustikku? kui dokumendi, mille alusel euroopalikel alustel riiklikku kultuuripoliitikat kujundada. Eesti on sellele deklaratsioonile alla kirjutanud.