Legotorni ehitamine ja lammutamine

Maris Peters

Kui jälgitav on lugu neile, kes Shakespeare’i näidendeid just leivakõrvaseks ei loe? „Head ööd, vend”. Keskel Richard – Lauri Lagle. MIHKEL KABEL

Raamatu „Critical Essays on Shakespeare’s Richard III” peatükis postmodernsete „Richard III” tõlgenduste kohta kirjutab Hugh Macrae Richmond, et selle näidendi saatus on olla „lammutatud, ümber kujundatud, ümber ehitatud ja tõlgendatud moodsate eelistuste, huvide ja teooriate valguses” (lk 257). Tõepoolest, ka seekordse lavaloo algtõukepunktiks on olnud Richardi kuju, kuid selle asemel, et näidendit mugandada, on lavastaja Uku Uusberg loole käärid julgelt sisse löönud ja eraldanud selle killu, mille ümber punuda üks mingis mõttes sarnane ja täiesti uus ja iseseisev lugu. Shakespeare’i-keelne, nagu ta ise julgesti lubab.

Hea küll, ei hakka siin praegu arutama selle üle, mis see „Shakespeare’i-keelne” tähendab, ning et kas see tähendab üht ja sama nii eestlase kui ka inglase jaoks (ei tähenda vist, nagu ei tähenda ka Kuningas/kuningas, millele autor isegi viitab), kuid kindel on see, et uus näitemängutükk lähtub autori eelistustest ja huvidest. Püüdest mõista ja avada, kus, kuidas, miks ja millal armastus venna ja ligimese vastu saab üles kaalutud muude tungide ja ajede poolt; et kas selline inimene on psüühiliselt stabiilne. Ja kui pole, siis kas murdumine tuleb enne või pärast tegu, või kannab inimene (tegelane) seda murdepunkti endas sünnist saadik, võib-olla ise teadmata ja aimamata. Ning kuidas siis on meie teistega. Kas ja kuivõrd on võimalik, et ka meie kanname endas seda murdepunkti ise sellest teadlikud olemata ja…

Selline lugu siis, et lisaks näidendile „Richard III” on autor „kääritanud” ka mitme teise Shakespeare’i näidendi kallal. Valinud need nii-öelda suured tragöödiad, sest nende puhul võib eeldada teatavat tuntust. Publikult, loodetavasti. Samuti on need mitmete tõekspidamiste järgi vana Williami loomingu paremik, koorekiht ja esindavad tema kõige küpsemat ja kõige „pärisemat” saavutust. Kõige huvitavamad, suuremad ja traagilisemad tegelased väisavad neis usutavasti lavalaudu. Ja mitme suure liitmisel ei saa tulem olla ju väiksem kui liidetavad!

Tegelikult tahaksin küll küsida: kui jälgitav oli lugu siiski nendele, kes neid näidendeid just leivakõrvaseks ei loe? Tundus ikka kaunikesti hädavajalik tegelaste kodunäidendeid meeles pidada, neist tugipunkte ja selgitusi otsida. Kuigi kompilaatori kiituseks tuleb öelda, et lõbus ja huvitav on kindlasti ka neil, kelle peas näiteks „Julius Caesar” just üleliia palju assotsiatsioone ja mõtteid ei tekita. Uusberg on üsna soravalt ära näidanud, milline on iga uude lavalukku toodud tegelase põhiolemus: juba esimesel lavaleilmumisel saab näiteks selgeks Cordelia avali ja armastav süda või Gonerili ja Regani meeldimispüüe ja pugedatahtmine. Hea küll, pärast muidugi lisandub mitmeid pool- ja veerandtoone.

Lavastuses ja loos on huvilisel vaadata paljutki. Autoril (ja periooditruult) on Richardi loos olulisel kohal unenäod, unenäotemaatika moodustab ka antud loo ümber elegantselt raami. Uni ja unenäod on siduvaks teljeks mitmete sellesse loose põimitud tegelaste puhul: nii Richard, Clarence, Brutus kui ka Hamlet on algnäidendites hädas unede ja unenägudega. Huvitavalt ja orgaaniliselt on loosse sisse põimitud Desdemona taskuräti-intriig, Hamleti ja tema ema dialoog „Hamletist” kõlab väga orgaanilisena ka Hamleti ja Brutuse dialoogina. Cordelia muutumine Opheliaks on orgaaniline ega tekita üleliigseid küsimusi. Richardi ja Jago ühtesulamine on mitmeti ootuspärane. Teljel Jago/Richard ning Cordelia / Lady Anne toimub põnev nihe ja sulandumine. Hamleti ja Brutuse Kahevõitlus on ühtaegu „Hamletist” tuttav ja köidab samas endasse kõik lugude miksimise tagajärjel tekkinud otsad. Huvitavalt põimus Shakespeare’i-keelsesse näidendisse Tšehhovi-keelne „Kolm õde” (kavalehelt seda vihjet, muide, ei leia). Ja nii edasi. Detailirohkus, mis äratundmise korral heameelest muigama paneb, on üsna meelitav.

Kui miski üldist muljet rikkus, siis oli see venima kippunud teine vaatus. Muidu nii kääriosav autor-lavastaja oli siin noore inimese edevuse ämbrisse astunud („self-indulgence”, ütles mu abikaasa). Ka iseennast oleks võinud oluliselt julgemini kärpida, ilusa, kuid liiga pikaks venima kippuva ja seega tempot hakkiva (koori)laulunumbri sootuks vähema salmide arvu peale tõmmata, karjed lava taga kui ebatarviliku välja jätta, Richardi viimaseid unenäovisklusi kõvasti kahandada ning kurb, aga tõsi: ka ühe lõpuga piirduda. Viimane, kangesti külge kleebitult mõjuv aknast väljahüppamine on küll ideena tore, kuid oleks võinud jääda mõne Uusbergi tulevase „Richard III” lavastuse jaoks. Loodetavasti neid ju ikka tuleb?!

Vähemate, ja mitte ka päriselt Uusbergi kapsaaeda minevate kivide hulgast leiab säherdusi: Richardi füüsiline ebardlikkus pole sugugi tõestatud, pigem on tegemist stereotüüpse arvamisega „inetus kehas inetu hing/vaim” ning kogu see Richardi mustamine on hoopis tema järelkäija Henry VII tellimustöö. Yorki päike on aga vapielemendina ilmselt üsna tundmatu, võrreldes sellega, et Richardi vapiloomaks peetakse üldiselt metskulti ning Yorkide sümbol oli valge roos. Ja üldisemast: kaua kestab see nõdrameelsus, et Shakespeare’i näidenditele viidatakse kavalehel lehekülje järgi? Kui kogu ülejäänud tsiviliseeritud (sic!) maailm viitab neile ikka vaatuse, stseeni ja reanumbrite alusel. Hea küll, Meri on read nummerdamata jätnud, aga vaatused ja stseenid on ju ometigi olemas! Kui palju saab näiteks mitte-eestikeelne vaataja targemaks neid mõttetuna tunduvaid tõlke lehekülgede numberid vahtides?!

Aga et lõpetuseks ikkagi midagi positiivset kõlama jääks, siis soovitan Uku Uusbergil pöörata pilk Shakespeare’i kaasaegsete näidendite poole. Pole ju ükski lego huvitav, kui see koosneb vaid ühest klotsist, olgu see nii ilus ja suur kui tahes. Näiteks John Websteri „Malfi Hertsoginna”, kus tegutseb üks kangesti huvitav tegelane nimega Bosola, kes on mõneski mõttes üsna Richardi puust poiss. Eesti keelde minu teada seda tõlgitud pole. Head lugemist. Jään lavastust ootama.