Lõikuspeo tantsud

TAMBET KAUGEMA

Muidugi on keeruline teha vahet, milline praegusel soojal ajal esietenduv lavastus paigutub olemuslikult suveteatri alla ning milline satub sinna vaid oma etendumisaja tõttu, kuid nii või teisiti oleme taas samalaadses olukorras, nagu paljudel varasematelgi suvedel. Kuidagi ei taha vaibuda teatritegijate kihk astuda mõnes mõisas, küünis või karjamaal publiku ette ka ajal, kui nad võiksid rahus puhata ja (mitte näitlemise tähenduses) mängida. Kui võtta Eesti Teatri Agentuuri veebilehel¹ lahti suvelavastuste nimekiri, siis kiire arvutus näppudel näitab, et kolmel suvekuul (ja kui lisada neile ka mõned selgete suveteatri tunnustega isendid maist) jõuab esietenduseni tubli poolsada uuslavastust (ning lisaks neile veel harrastajate ja poolprofessionaalide tehtav). Peale selle on paarkümmend lavastust eelmis(t)e suve(de) pärandina vaatamiseks ning samuti rikastavad tänavust teatripilti mitu prisket festivali: Eesti Noorsooteatri korraldatuna mai lõpul juba toimunud „Tallinn Treff“, augustis tulevad Vabaduse festival Narva Vabal Laval ning Kanuti gildi saali etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ jt. „Pole paha!“, nagu ütles kord kunagine keskkonnaminister Villu Reiljan keset „Õllesummeri“ melu.²

Millised on seekordse suveteatri silmatorkavamad palgejooned? Nagu liikumis­aastale kohane, on mängukavas mitu rännaklavastust või vähemalt selliseid lavastusi, mille puhul kaua ühes mängupaigas ei püsita, vaid antakse koos näitlejate-etendajatega jalgadele valu. Otsa tegi aprillis veel jahedate kevadilmadega lahti Eesti Draamateatri „Sammud“ Tallinna vanalinnas, seejärel tulid mai lõpul BodyCartography Projecti „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) Merimetsa kaitsealal ja Stroomi rannas, juuni algul Prothemuse „Läbi linna. Ülejõe“ Tartu samanimelises linna­jaos ning kohe sinna otsa uuenenud Paide teatri esimese lavastusena „Väljak“ sealsel keskväljakul. Sel suvel ei saa mööda vaadata ka näitekirjanik Jaan Tätte taastulekust: Saueaugu teatritalu tõi välja tema „Meeletu“ ja Jäneda Pullitalliteater mängib „Ristumist peateega ehk Muinasjuttu kuldsest kalakesest“.

Kui suunata pilk ettepoole ja keskenduda varasemal kogemusel põhinevale kõhutundele, siis veel esietendumata lavastustest äratavad usaldust ja põhjustavad mõningast ootusärevust Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“, Viimsi Artiumi, Nargenfestivali ja Tallinna Filharmoonia „Dissonantsed“, Kinoteatri „Kohver“, Eesti Draamateatri „Onu Bella tähestik“, Ekspeditsiooni „Reis metsa lõppu“ ja Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“. Kõigi nende puhul võib juba ette tunda kunstitaotluse hõngu. Kui arvestada, et normaalne inimene käib paar-kolm korda suve jooksul teatris, siis poleks justkui põhjust virisemiseks. Millest siis ärritus ja pahameel?

Kuigi ma niidan koduaias viksilt muru, olen siiski kahel käel elu- ja liigi­rikkuse säilimise poolt. Sama kehtib ka teatri puhul: ka kõige topakamal meele­lahutusel (küll oma raha eest tehtuna) võiks ju demokraatia tingimustes olla eluõigus – kuskil leidub ka sellele tänulik vaataja. Küll aga häirib mind suvises teatripildis see, et võimalus koperdada keskpärase või suisa kehva lavastuse otsa on kahetsusväärselt suur ning küsimusele, miks oli vaja just see materjal selles kohas ja praegu lavastada, on tihtipeale raske rahuldavat vastust leida. Vastusevariant, et suvi on ju teatritel lõikuse aeg, siis tulebki lavastajatele ja näitlejatele tööd anda ning vihtuda nii palju, kui jaksu on, jääb lahjaks. Ja veel: mitte kuidagi ei saa pidada normaalseks, et lavastaja toob suvel välja kolm lavastust – mingist kunstilisest süvenemisest ei saa siin juttugi olla, isegi tavaliseks käsitööks jääb aega väheks.

1 Vt https://teater.ee/

2 Vt https://www.youtube.com/watch?v=cDyBphIwQT8