Lollide laeva tuules seilavad mõtted

Kairi Prints, Markus Edvard Mälgand

„Morten lollide laeval” tekitab mõtteid tänapäeva lastest ja nendega kõnelemisest kunsti kaudu.        VAT- teatri ja Kuressaare Linnateatri „Morten lollide laeval”, autor Kaspar Jancis, lavastaja Aare Toikka, kunstnik ja muusika  autor Kaspar Jancis, koreograaf Kaja Kann. Mängivad Ott Sepp (Vanemuine), Liisa Pulk (Vanemuine), Aarne Mägi, Jörgen Liik, Juss Haasma jt. Esietendus 1. VIII Kuressaare sadamaaidas.        Markus Edvard Mälgand (10aastane): Selles lavastuses on kasutatud väga palju fantaasiat – asju, mida päris elus olla ei saa. Lugu algas nii, et väike poiss Morten oli pahandust teinud. Kogu pere läks sadamasse meremehest isa  tervitama, aga Morten pidi karistuseks jääma koju lekkivat toru kinni hoidma. Mortenil oli mängulaev, millele ta oli nimeks pannud Salamander, ja pikksilm. Morten tahtis hakata oma laevale meeskonda koguma, aga alguses ta ei ulatanud toru juurest laevani. Varsti sai ta selle siiski kätte ja pani laeva meeskonnaks putukad. Ühel hetkel tuli tema juurde inimesesuurune tarakan, kellel oli võlujook, millega ta tegi end väikeseks ja läks laevale. Siis proovis Morten  samuti võlujooki ja sai ka laevale. Kui ta oli pardale jõudnud, küsisid teised, miks tal piletit pole. Morten ütles, et tal polegi vaja, sest ta on laeva kapten, aga teised ei uskunud teda ja panid ta vangi. Nüüd pidi Morten selgitama, et ikka tema on selle laeva kapten. Mis juhtus edasi, saate teada juba teatris etendust vaadates või raamatust, mille järgi on see lavastus tehtud, kuigi raamat on natuke teistsugune, kui oli etendus.       

Mulle meeldisid väga etenduse mustkunstitrikid. Paljudest sain aru, näiteks sellest, kuidas moosipalle söödi. Moosipallid olid tehtud sellisest materjalist, et need sai käes kokku suruda: tegelased teesklesid, et sõid need ära, aga tegelikult panid sobival momendil salaja kuskile ära. Rohkem saladusi ma ei paljasta. Ühest trikist ma siiski aru ei saanud: kuidas sai ämbliku suust tulla nii palju nööri? Minu arust  pole see füüsiliselt võimalik. Mulle meeldisid ka tsirkusetrikid. Väga lahe oli vaadata, kuidas herilased žongleerisid, aga herilaste ebaausus mulle küll ei meeldinud. Nad ju teadsid küll, et Morten on tegelikult kapten, aga ikkagi olid sellised pugejad ja tegid kõik, mida ämbliknaine tahtis. Putukad mängisid oma rolle hästi, aga kõige põnevam oli see, kui videos näidati päris putukaid.     

Mul oli hea meel, et Morteni isa viis oma poja etenduse lõpus päris laevaga sõitma. Aga ma ei usu, et kõik need Morteni vahepealsed seiklused olid unenägu, fantaasialugudes võib kõike juhtuda. Ning see etenduse lõpu õpetus, et iga elusolend on kõige parem ja õnnelikum seal, kuhu ta kuulub, on vist tõesti tõsi.     

Kairi Prints: Viimastel aastatel olen näinud päris palju lastelavastusi, VA T-teatri „Morten lollide laeval” on nende hulgast kindlasti üks mu lemmikuid. Siiski tahan selles arvustuses mõtiskleda viimase elamuse näitel eesti lasteteatrist natuke laiemalt. Lavastuse „Morten lollide laeval” lavastuslikud lahendused, koreograafia, dialoog, kostüümid, video ja Kriminaalse  Elevandi muusika on nii paigas ja sujuvad (eriti, kui oled enne lugenud ka Kaspar Jancise raamatut „Seiklus Salamandril”), et mõte uitab Kumu auditooriumi laval hulpivast putukalaevast veidi kaugemale.   

Alustuseks natuke peaosatäitjatest. Morteni tädi ja ämbliknaist kehastanud Liisa Pulk  on täiesti uskumatu energiaga – tegelikult kõik viimase aja rollid, kus ma teda näinud olen, on sellised, et iga ta kehaosa on pidevas liikumises. Mulle on selline hüplemine kaugelt liiga intensiivne, kuid lastele paistab see meeldivat. Ott Sepp teeb lastelavastustes rõhutatult lastepäraseid rolle. Minu meelest ei räägi lapsed sellise häälega, nagu täiskasvanud näitlejad lapsi mängides teevad. Mulle istuks pigem midagi natuke tummisemat ja kavalamat, mitte utreeritud  siirus ja naiivsus. Täiskasvanud kipuvad lapsi kujutama sellisena, nagu nad tahaksid neid näha, või sellisena, nagu on nende romantiseeritud ettekujutus omaenda lapsepõlvest. Tegelikult on lapsed samasugused nagu täiskasvanudki, lihtsalt neil pole veel olnud häälemurret, sestap räägivad heledama häälega. 

Aga see on lihtsalt väike mõte, mis pähe kargas, tegelikult on Sepp Morten Viksina lahe. Teinekord vaid mõtlen, et kui täiskasvanute  sõnateater on pidevas vormilises arengus, siis eesti lasteteater on viimase mõnekümne aasta jooksul teinud läbi vaid mõningase sisulise arengu: näiteks see, et moraalilugemine pole enam iga lavastuse kindel kohus. Kui ma vaatan tänapäeva lastelavastusi, tulevad alati meelde mu enda lapsepõlve-etendused Pärnu Vallikäärus – meeldiv nostalgia, aga viitab sellele, et eesti lasteteatris võetakse küll kähku kasutusele uusi meediume (video, animatsioon, uued  helitehnilised võimalused), aga üldisemat vormilist (ning suures osas ka sisulist) arengut pole eriti märgata.       

Võiks muidugi arvata, et lasteteater ei peagi muutuma, sest lapsed on ju ikka lapsed. Aga kui vaadata natuke hoolsamalt enda ümber ringi, siis „tänapäeva noorus” pole ju enam seesama mis „meie ajal”. Nii et varem või hiljem võib tekkida kerge suhestumiskriis. Ka praegused lastekirjanikud kirjutavad ju  peamiselt oma lapsepõlveunistustest või siis sellest, millisena nad tahaksid oma lapsi näha. Tegelikkuses helistan näiteks mina oma pojale, et küsida, mida ta teeb, ja saan teada, et ta söödab parajasti zombie’sid inimeste ajudega. See pole muidugi igapäevane praktika, aga fakt on, et tänapäeva lastel on oma arvutimängudeplaystation’ite maailm, millega meie enam nii hästi suhestuda ei oska. Kui mu poeg räägib mulle mingitest level’itest, power up’ist või  häkkimistest, siis ma, ausõna, pingutan, aga ei saa enamasti ta jutust aru.       

Samamoodi – nii kurb kui see ka ei ole! – ei pruugi tänapäeva laps saada aru, miks peab mängulaevale putukatest meeskonna tegema. Isegi kui lapsed mängivad innustunult mängulaevaga, leiavad nad igasugu vidinaid, mida sellele meeskonnaks panna. Lähisuhe loodusega  pole paraku tänapäeva maailmas enam enesestmõistetav. Tahame, et me lapsed mängiksid kivide ja puupulkadega, aga lapsed jäljendavad oma mängudega ju ikkagi vanemaid. Puutükkidega võib vabalt lehmi ja lambaid kujutada, aga katsu sa nendega läpakat või iPadi mängida. Lapsevanem, kes tšillib värvilistel internetilehekülgedel ja käsib lapsel samal ajal puupulgaga mängida, tundub ikkagi kuidagi julm.       

  Etenduse alguses kuulsin, kuidas üks väike poiss küsis iga uue tegelase ilmumisel oma emalt, kas too on hea või paha. Arvutimängud kasvatavad lapsed juba maast madalast binaarse opositsiooni usku. Nii et tegelikult on tore ja tänuväärne, et selliseid armsaid lasteraamatuid kirjutatakse ja selliseid lastelavastusi tehakse. Aga siiski ootan natuke isiklikumat  lähenemist tänapäeva lapsele, kes (paraku) kasvab üles digimaailmas, mitte puupulga-lehmadega karjamaal. See isiklikum lähenemine paneks ka väikesed inimesed maailma probleemidele sügavamalt kaasa mõtlema. Nad ei ole rumalamad kui meie, lastele suunatud kunstis päris probleemide ignoreerimine ei ole minu meelest sugugi vajalik.     

  Muidugi sisaldab „Morten lollide laevas” päris mitmeid ühiskonna valupunkte, kuid  pigem on need mõeldud läbihammustamiseks lapsevanematele. Kuid väga suur asi on juba ka see, kui lapsed etenduse lõpuks tajuvad, et „hea” või „paha” olemine ei ole olemuslik, vaid suhteline ning sõltub keskkonnast ja muudest mõjuteguritest. Maailmas me ümber võivad juhtuda koledad asjad, aga lastele mõeldud kunst ei tohiks olla see koht, kust eskapistlikud täiskasvanud otsivad nostalgiat ja romantikat. Siinseid mõtteid ei ole vaja tõlgendada kui  negatiivset kriitikat konkreetsele lavastusele, vaid lihtsalt kui mõtteid lastest ja nendega kõnelemisest kunsti kaudu. See, et üks lavastus selliseid mõtteid tekitab, on vähemalt minu arvates tegijatele hoopis suur kompliment. Aitäh.