Mõte

Jaan Tooming

 

Draamajuht

Heal draamajuhil oleks tungivalt soovitav omada laia haaret, mis võimaldaks tema teatril esitada kogu maailma dramaturgia paremikku, nii kaasaegset kui klassikat. Kui ta pole ise polyglott ega suuda tutvuda erinevate rahvaste dramaturgiaga originaalkeeles, siis peaks ta endale leidma asjatundlikud abilised.

Kirjandusala osakond peaks olema pidevas kontaktis erinevate keelte valdajatega, kes tutvustaksid eri rahvaste näitekirjandust. Eestis pole praegu yhtegi kirjandusala juhatajat, kes valdaks paljusid keeli. Peamiselt osatakse inglise, soome või saksa keelt ning jälgitakse ameerika või inglise (või iiri) auhinnatud dramaturgiat, nagu võiks vaid nende kultuuride pinnalt võrsuda särav õis. Niisugune ahtake vaimne silmapiir iseloomustab praegu ka eesti teatri repertuaari. Ei ole esindatud Ladina-Ameerika, Ida-Euroopa, Aasia ega maailma väikerahvad. Isegi Skandinaavia maade dramaturgia hetkeseisu tuntakse vaid inglise keelde tõlgitu põhjal ning seegi valik tundub juhuslik.

Seega peaks olema draamajuhi esimeseks ylesandeks sisse seada igakuised nõupidamised, kus antaks aru uutest näidenditest kogu maailmas. Draamajuht, kes vastutab teatri kogu repertuaari huvitavuse, süvitsimineku ja mitmekesisuse eest, valib välja näidendid, mis võiksid meie vaatajale huvi pakkuda. Ta võib neid ise lavastada või kutsub kylalislavastaja, kes võiks tema arvates saavutada huvitava resultaadi.

Igal kevadel võiks kuulutada välja konkursi, kuhu  kutsutaks lavastajaid esitama oma lavastamisideid ning ettepanekuid, millest kaalukamad läheksid käiku.

On loomulik, et repertuaaris oleksid esindatud erinevad ?anrid: farss, komöödia, muusikal, draama, põnevik, tragöödia jne.

Tuleks lõpetada pikad prooviprotsessid. Professionaalses teatris ei peaks yhele lavastusele kulutama yle 20 ? 30 proovi à 5 tundi. Kui näitleja ja lavastaja tulevad proovi ettevalmistunult, oleks pikem prooviperiood asjatu ajaraiskamine. Vaid yksikud näidendid, milles on palju tegelasi või mille sisuline sygavus pole lennult haaratav, võiksid tingida prooviaja teadliku pikendamise. Lyhike intensiivne prooviperiood võimaldab tuua välja rohkem uuslavastusi ning lubab riskida ka sellega, et mõni neist ei lähe palju kordi.

Põhiliselt arvestatakse sellega, et lavastus tooks tagasi temale kulutatud raha. Kui aga lavastus läheb kauem ning toob tulu, on see üksnes rõõmustav, kuigi ainus kindel asi on see, et suurt kassaedu toovad seks, vägivald, skandaalid ja muusikal. Ent kõiki neid on võimalik teha ka heal tasemel.

Näiteks võiks saata yhe ryhma andekaid ning laulmisvõimelisi noori näitlejaid yheks hooajaks Inglismaale muusikalis laulmist õppima. Nii saaksime oma näitlejad, kes peale asjatundliku laulmise ka oskuslikult näitleksid, ning muusikalide esitamise tase tõuseks Eestis silmanähtavalt. Just muusikalide spetsiifiline laulmisoskus jätab meil tublisti soovida, seepärast rakendatakse lauljaid, kes on laval abitud, staatilised ega suuda näidelda.

Kuid on ka muid teemasid peale seksi ja vägivalla. Ning need vähem atraktiivsed ei nõua suuri kulutusi ega too ka kasumit. Kuid riskima peab. Kui repertuaari lisandub yle kymne uuslavastuse aastas, ei pea kõik sugugi sada korda minema. Võiks suhtuda sellesse üsna rahulikult, et lavastused vahetavad yksteist välja, et kymme korda läinud lavastuse järel tuleb välja juba uus ning publiku arvgi ei pruugi sellest kahaneda. Peamine on lõbus karnevalikirevus repertuaaris ja kogu teatritrupi loomisrõõm. Just selle eest vastutabki draamajuht.

Lisaks vastutab ta ka näitlejate arengu eest. Ta jälgib, et näitleja avaneks uuest küljest, ning töötab ise hooaja jooksul vähemalt nelja lavastusega. Ühel õigel draamajuhil on endal varuks kenake näidendite ning dramatiseeringute tagavara, mis ootavad tegemist, kuid ta on ka avatud uutele ideedele. Draamajuht, kes igal hooajal alles otsib, mida teha, on alles algaja, lihtne lavastaja-reamees, mitte kogenud juht. Varustatuna paarikümne töökavatsusega, teab draamajuht, et oma kahe või kolme lepinguaasta jooksul suudab ta teostada kavatsetavast vaid murdosa, ent see pagas annab talle kindluse ning kui ta avaldab oma plaanid draamatrupile ning teatrijuhile, võivad need kindlad olla, et teatri arengus ei teki seisakut, kindlusetust, kyyndimatust ega asjatut rabelemist.

Draamajuht, kellel on näiteks kolmeaastane leping, koostab kolmeks aastaks oma lavastamisplaani (yhel hooajal 3-4 lavastust) ning valib näitetrupist osatäitjad. Osaraamatud antakse kätte juba esimesel aastal ning aeg-ajalt teeb draamajuht näitlejatega kokkusaamisi, et arutada tulevasi töid. Nii saavad näitlejad prooviperioodi algul tulla proovi ettevalmistunult ning töö võib intensiivselt alata. Muidugi võib leida selle kolme aasta jooksul mõne uue ja põneva näidendi ning see tuuakse lavale väljaspool ettenähtud plaani.

Eesti dramaturgia on tõesti nõrk ja hõre, kuid draamajuht peaks tegema kõik, et tõeliselt hea ja huvitav oleks esindatud, sest geniaalne algupärand võib äratada eesti teatri vastu rahvusvahelist tähelepanu ning aidata vormida nägu sellel, mis on esialgu veel amorfne saviklomp.