Meie majas elab ninasarvik – ja siis?

Kairi Prints

Ka teatril on vaja sarvi, et ennast kaitsta ja kunstipõlglikus ühiskonnas ellu jääda. Õpetajate Lehes nimetab Tambet Kaugema Vanemuise kevadtalvist hooaega sarviliseks: kenasti öeldud, sest eks ole ju ninasarvik ja Nukitsamees (hiljuti esietendus Vanemuises ka teine lastetükk, Olav Ehala lastemuusikal „Nukitsamees” Eva Klemetsi lavastuses) tõesti mõlemad kenad sarvilised elukad ja on tõsi, et ka teatril on vaja sarvi, et ennast kaitsta ja  kunstipõlglikus (väike kunstiline liialdus) ühiskonnas ellu jääda.

Ole Lund Kirkegaardi raamat „On üks ninasarvik Otto” on üks mu lemmikraamatutest lapsest saati ja olen seda oma sada korda vähemalt lugenud. Nii et suur oli nii ootus kui pettumushirm, kui Ott Sepp ninasarvikuloo lavastada võttis. Kui Kirkegaardi raamat 1982. aastal eesti keeles ilmus, olid praeguse lavastuse sihtgrupi emad-isad ise veel lapsed.  Kordustrükki pole kahjuks tehtud, nii et 2000. aastate põngerjad selle suurepärase raamatuga tõenäoliselt tuttavad ei ole. Ei oska ette kujutada, mis tunne on vaadata „Ninasarvik Ottot” ilma raamatut lugemata, tõenäoliselt parem kui lugenuna, sest raske on vaimustuda millestki, mis tõlgendab pikaajalist kiindumusobjekti. Nii et tuleb kuidagi saada meelest ära Kirkegaardi raamatu see asi, mis teeb lasteraamatu geniaalseks: lihtne ja naiivne lugu on  viljastatud tugeva filosoofilise mõttega („On üks ninasarvik Ottost” võib välja lugeda zenbudistlikku õpetust või eksistentsialistlikku enesetegemist, kui on soovi ja julgust; või kui uskuda nimemaagiasse, siis sarnaneb ju ka selle lasteraamatu autori nimi kahtlaselt ühe tuntud taani filosoofi nimega).

Teatrilavale on jõudnud aga ainult lihtne lugu. Kui seda niiviisi võttagi, on lugu armas ja tore ning väike tarkus, mis seal sees, jõudis kindlasti kohale nii  lastele kui ka nende vanematele, kui viimaste mõtted teatrisaalis just muude asjadega hõivatud polnud. Lugu on kahest poisist, kes leiavad võlupliiatsi. Sellest saavad alguse seiklused, mille keskmesse mahuvad veel üks patsidega plika ja sarvega suur loom (raamatu-Ottol on muide kolm sarve). Põhirüblikut Topperit mängib Anatoli Tafitšuk ja tema pelglikku sõpra Viggot Veljo Reinik. Mõlemad on oma rolli kõrgusel:  läheb täitsa meelest ära, et nad on tegelikult juba suured mehed. Tafitšuki Topper on seiklushimuline ja kartmatu tegelane, aga kuna ta on armunud plikasse nimega Sille (Merilin Kirbits), muutub ta iga kord, kui kuuleb tüdruku kollast jalgratast lähenemas, kohmetuks ja itsitavaks totuks, kes ei jõua ära niheleda ega oma „kallimale” muljejätmiseks kõiksugu taktikaid välja mõelda. Sille aga ainult naerab Topperi üle ja arvab, et jutud võlupliiatsitest  ja ninasarvikutest on poisi totra fantaasia vili. „Topski oled,” on patsidega plika põhifraas, kui ta kummide vilinal jälle oma teed kihutab. Probleem on selles, et Kirbits ei anna hästi plika mõõtu välja: ta on liiga naine väikese tüdruku mängimiseks. Vahepeal jääb mulje, et loo peategelasteks on kaks väikest poissi ja tädi. See pole Kirbitsa süü, ta mängib oma osa ilusasti, aga midagi pole teha, öeldakse ju, et mehed jäävad alati poisteks. Naised paraku nii sageli  plikadeks ei jää, sest nad peavad ju maailma koos hoidma või kuidas see oligi. Reiniku Viggo on hoopis teisest puust poiss kui Topper. Tema isa on Sinise Merikassi kohviku peremees härra Löwi. Rein Pakk annab suure isase kaslase mõõdu välja küll ja mida lähemal härra Löwi oma pojale on, seda ettevaatlikum on väike lõvikutsikas. Aga kui sul on selline sõber nagu Topper, kelle isa on meremees, pealegi veel selliste hammastega, mida  saab suust välja võtta, pole ka korralikul poisil seikluste eest pääsu. Efektsete toonidega välja joonistatud kõrvaltegelased – kohvikannu ja kuuldeaparaadiga proua Flora ja piibuga majahoidja härra Holm (Kais Adlas ja Kristo Toots) – suuremad seiklejad pole, kuid lapsi nemad mõistavad.

Kogu see kamp elab sadama vastas suures punases majas. Allkorrusel on nimetatud Merikassi kõrts ja ülakorrusel oli siiamaani suhteliselt  rahulik. Aga ühel päeval saab rahu otsa, sest sinna asub elama mitte just kõige väiksem ja rahulikum loomake maailmas – ninasarvik. Selles võib süüdistada ulakaid poisse või võlupliiatsit, aga milleks enam süüdistada. Kui ninasarvik, siis ninasarvik. Ikka juhtub! Just niisugune on nii raamatu kui lavastuse põhitoon: mitte „oi-oi, mis sa nüüd tegid?!”, vaid „ah nii, vaatame, mis nüüd siis saab”. Raamatus tuleb see meeleolu siiski paremini välja, sest sõnameister  Kirkegaardil on küll suurepärane dialoog, kuid veel suurepärasem kirjeldamisoskus. Ja jutustajaosa lavale üle viia on keeruline. Mõnikord toimib, aga lastelavastuses vaevalt. Kas või see, kuidas Kirkegaard sõnapintsliga raamatutegelasi on maalinud: proovi sa laval edasi anda kirjeldust Topperi juustest, mis on nii karmid, et kui emal on tarvis talle viisakat väljanägemist anda, peab ta temal rehaga pead kammima. Selliseid armastotraid liialdusi  on raamat otsast lõpuni täis. Aga loos on veel tegelasi. Vahest üks kõige huvitavam tegelane on politseimeister (Martin Kõiv), kes punasest majast mööda jalutades märkab heinu teise korruse aknasse loopivat härra Holmi ja peab oma kohuseks teatada, et seaduse number 812 järgi on selline tegevus keelatud. Kui selgub ninasarviku olemasolu, võtab politseimeister välja „Seaduse kõige kohta”, kus aga paraku ninasarvikute kohta midagi kirjas pole. Härra Löwi  nõudmisele ninasarvikuga midagi ette võtta vastab nüüdseks juba proua Flora kohvist läbi imbunud politseimeister filosoofiliselt: „Politsei peab rahu ja korda hoidma, aga ninasarvik ei ole ei rahu ega kord. Ennemini on ta rahutus ja korralagedus, aga sääraste asjadega meie ei tegele”.

Üldse mõjub õhtu kohvi ja kollase ninasarvikuga politseimeistrile nii tugevalt, et ta otsustab oma elus täiesti uue lehekülje pöörata.  Ninasarvik ise jääb suhteliselt abstraktseks tegelaseks. Enamasti paistab temast heal juhul pea või kuuleb „hrümpe” ja „hronke” (ninasarvikute keeles „Andke süüa!”) ja kui see elukas lõpuks majast välja organiseeritakse, ei mõju ta eriti suure võimsa loomana, vaid suure kollase plönnina. Kui enne etendust näitlejate nimesid vaatasin, olin millegipärast kindel, et ninasarvikut mängib Rein Pakk, võib-olla sellest siis pettumus. Muidugi häirib jällegi raamat.  Autori illustratsioonid on väga lahedad ja ninasarvikule on piltide peal joonistatud lai naeratus, aga lavastuse ninasarvik on kuidagi morn, tegelikult polegi tal mingit erilist näoilmet, nagu polekski tal hea meel kardinaid süüa või läbi põranda alumise naabri proua Flora juurde kukkuda. No kuidas saab selliste asjade juures morniks jääda! Kõik teised on ju rõõmsad ja vanaproua pakub laest kukkunud külalisele kohe oma maitsvat kohvi. 

Kui endine politseimeister ja kollane ninasarvik sadamasse saadetakse, et nad Fitti-Huli saarte poole teele panna, mõlgutab Topper juba mõtteid, keda järgmisena oma seinale joonistada. Elu ei saa ju igavaks minna lasta, eriti kui sul on kallim, kelle süda on tarvis võita.