Merle Karusoo andis austerlastele tagasi

MARGOT VISNAP

Jaanieelsel nädalaõpul teeb Merle Karusoo mahajäetud olekuga Narva raekoja kõledavõitu saalis proovi seitsmeteistkümne vene noorega, et anda viimane lihv tunni aja pärast algavale esitlusele ?Kes ma olen??. Pooled lapsed on pärit Narvast, pooled on Narva sõitnud Soomest. Noorim on seitsmeaastane, vanim kakskümmend. Narvas elavad noored käivad eranditult venekeelses koolis, Soome lapsed õpivad soomekeelses. Eesti keelt oskavad väga-väga vähesed. Ühel soome neiul on raskusi ka vene keeles eneseväljendamisega, nii ta räägibki oma jutud soome keeles. Kümme päeva kestnud teatrikursus on vormunud tunnipikkuseks esitluseks (Karusoo ei pea seda otsesõnu teatriks), mille käigus noored räägivad oma lugusid: oma vanematest ja vanavanematest, koolist, oma hirmudest, rõõmudest ja unistustest, oma kodumaast ja kodumaatusest. Karusoo on samasuguseid integratsiooniprojekte juhendanud alates 1999. aastast, pannud oma elulugusid rääkima vene noori Sillamäelt, Kohtla Järvelt, Jõhvist, Narvast, Maardust, Tallinnast. Enamasti ikka eesti keeles. Need noored siin räägivad oma lugusid vene keeles. Praegu Karusoo integratsiooniprojektiga ?Kes ma olen?? tegelikult enam ei tegele. Eesti riik ei ole niisugusest vene noorte eesti ühiskonda integreerimisest enam eriti huvitatud. Jaanieelne teatrikursus Narvas on erand, seda toetas Soome suursaatkond. Seitseteist vene noort on targemaks saanud, seda näeb nende silmadest. Karusoo on neile tükikese nende elu- ja pereloost tagasi andnud. Tänavu mais esietendus Viinis teatrifestivalil ?Wiener Festwochen? põnev teatriprojekt ?Viinist Moskvani ? Lastekodu nr. 6?, mille autor ja lavastaja sa oled. Kuidas niisugune idee, projekt sündis?

Tunnen festivali korraldajaid, ühte nendest, Stefan Schmidtket, juba ammu. Kui aastaid tagasi loeti Berliinis ja Londonis teatritekste, oli ka ?Kured läinud, kurjad ilmad? ettelugemine ja Stefan Schmidtke oli lavastaja, kes korraldas ?Kurgede? lugemist. Tookord sain tuttavaks mitme inimesega, kes Viini festivali hiljem tegema hakkasid. Ja kui me käisime 2002. aastal Viinis lavastusega ?Save Our Souls? festivalil, siis tegin seal ka ?Kes ma olen?? projekti Euroopa noorte lavastajatega. Neid oli koos üle Euroopa ja töö kestis kümme päeva, millele eelnes küll väga pikk kirjavahetus, nii et kui tööle asusime, oli meil materjal suures osas koos. Seega Viini festivali korraldajad tunnevad minu töid, nad on ka lavastusi näinud jne. Tänavu korraldas festivali juhataja Marie Zimmermann Viini festivali viimast aastat, pärast mida ta läheb tagasi Stuttgarti ja võtab sealse festivali jälle üle. See oli tema idee tellida Viini festivali jaoks mingi konkreetne projekt ja ta otsustas selle pakkuda mulle.

 

Millest ?Lastekodu nr. 6? lugu räägib?

1934. aasta veebruaris oli Austrias kodusõda, mis kestis neli päeva. Ühel pool olid sotsiaaldemokraadid ehk siis kaitseliitlased (sotsiaaldemokraatide sõjaväestatud organisatsioon oli Kaitseliit) ja teisel pool olid austrofaðistid. Sotsiaaldemokraadid said selles lühikeseks jäänud sõjas lüüa, ning kuna vanemad olid enamasti arreteeritud, siis nende lapsed viidi esialgu Tðehhoslovakkiasse. Laste elu korraldamiseks tuli pakkumisi Punase Risti abi poolt üle terve maailma, samuti pakkus abi Venemaa, ehk siis tollane Nõukogude Liit. Korraldati kaks laste transporti N. Liitu teadmisega, et nad lähevad sinna vaid suve lõpuni.

Festival kavandas sel teemal mitu projekti. Ühe projekti panid kokku õpilased, uurides ajaloolises aspektis tollaseid veebruari-võitlusi. Üks vene autor kirjutas ühest veebruari-kangelasest. Minu ülesandeks oli kirjutada Lastekodust nr. 6, mis oli lastekodu Moskvas, kuhu austria lapsed sattusid. Ei saa isegi öelda, et nad sattusid, sest nad võeti tõesti N. Liidus suurejooneliselt vastu. Kogu Nõukogude ajakirjandus rääkis neist lastest. Nad viidi kohe Krimmi, neid toideti kuus korda päevas, nad riietati ümber. Lastele valmistati ette ei tea kellelt ära võetud hoone Kalaðnikovi põiktänavas, praegu asub selles hoones Jaapani saatkond. Austria lastel algas mõneti helge elu, kus kõik tehti ette-taha ära. Õppima asusid nad saksakeelsesse Karl Liebknechti kooli. Omas lastekodus panid nad valitsema austria dialekti, mõned üksikud sakslased nende hulgas pidid ka austria dialekti ära õppima.

Ja siis hakkas juhtuma igasuguseid asju. 1938. aastal vallutas Saksamaa Austria, misjärel Austria riiki enam ei eksisteerinud. Ent repressioonid algasid juba 1937. aastal, kooli õpetajaid hakati arreteerima, 1938 kool suleti ning lapsed saadeti laiali nõukogude koolidesse. Edasi järgnes suur ?sõpruskohtumine? Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1939. aastal, pärast mida Stalin ja Hitler hakkasid teineteisele sünnipäevaõnnitlusi saatma ning Lastekodu nr. 6 likvideeriti. Vähesed lapsed saadeti edasi nõukogude lastekodudesse, kus naid said elada-õppida, enamik läks tehnikumidesse, lapsed paisati Venemaa avarustesse laiali. Võib vaid ette kujutada, kui palju isiksuslikke kaotusi see enesega kaasa tõi. Siis tuli juba sõda peale, noored evakueeriti ei tea kuhu, ent samas said nad siiski läbivalt kommunistliku kasvatuse. Lastekodust nr. 6 käis pikemat või lühemat aega läbi 200 last ? osad lapsed saadeti Nõukogude Liitu siiski ka vanematega. Kaitseliitlased ja Austria kommunistid kasutasid tookord selle võimaluse ära ning läksid ise lastega N. Liitu kaasa. Kuigi nad olid sotsiaaldemokraadid, said neist hiljem kommunistliku partei liikmed, samas süüdistasid oma juhtkonda, et sotsiaaldemokraatide juhtkond reetis kaitseliitlased ja tõukas nad kommunistide käte vahele.

 

Kuidas tööprotsess välja nägi?

Eks ma hakkasin neid inimesi otsima, see oli parasjagu problemaatiline. Austrias on ilmunud kaks tollaseid sündmusi käsitlevat raamatut, üks on vägagi süüdistav, räägib ainult aset leidnud repressioonidest, teine on pigem nn. punameelne ja rõhutab, kui hästi Austria laste eest ikkagi N. Liidus hoolitseti. Mõlemad käsitlused on tõesed selles osas, mida need ajaloole lisavad, aga see pole inimese elu, pigem poliitiline aspekt. Kummaline, alguses oli inimesi raske kätte saada, sest vastastikku hakati inimesi minu eest varjama, et ei saaks nendega kontakti astuda: helistati ja hoiatati inimesi, et ärgu nad mulle midagi rääkigu, jumal teab, mida ma sellest kokku kirjutan jne. Tolle, nn. punameelse käsitluse autor oli hiljem mulle suureks abiks, kuigi temagi alguses umbusaldas mind. Ses mõttes oli raske inimesi üles leida. Aga ikkagi, ma tegin intervjuusid Viinis, Ivanovos (s.o. Moskvast 300 km.) ja ühe intervjuu ðveitsis. Kaugemale ma ei jõudnud, sest aega jäeti mulle tohutult vähe. Kuigi tellijad teadsid, mis see töö on, siis ega neil selle töö mahust ikkagi täielikku ettekujutust ei olnud.

Nende intervjuude põhjal ja kasutades nii ilmunud käsitlusi kui ka arhiivimaterjale (represseerimisdokumendid, ülekuulamisprotokollid jms.), ma selle teatriteksti kirjutasin. Palusin oma abimeestel Viinis otsida ka neid, keda enam ei ole, et äkki sugulased midagi teavad või on nõus rääkima. Ühe tegelase tütar, kellel oli just 50. sünnipäev, oli saanud oma emalt 2001. aastal surnud isa kirjutised, mis rääkisid tollastest sündmustest kui ka edasisest elust, hoiakutest. Hiljem tuli kogu see perekond, tema kõik lapsed (kuus last kolmelt naiselt), meie etendusele ? nad said omavahel kokku ja küll nad siis õnnistasid seda noort näitlejat, kes mängis nende isa.

 

Mis keeles sa töötasid?

Tekst ise valmis loomulikult eesti keeles, see tõlgiti saksa keelde, aga intervjuusid tegin nii vene kui tõlgi abil saksa keeles. Nende inimeste originaalkeelt oli raske kätte saada, sest kõik nad oskavad ju vene keelt ning neid oli vaja lausa sundida rääkima omas dialektis, nad kippusid minuga rääkima vene keeles.

 

Ise kirjutasid ja lavastasid?

Jah, nagu see töö käib, et tekst saab lõplikult valmis kolm päeva enne esietendust. Aga mul juhtus küll Viinis haruldaselt hea meeskond olema nii trupi mõttes kui ka teiste abiliste osas, mu assistent aitas mind väga palju, nii keeles (kuigi ka üks tõlk oli abiks). Näitlejad olid noored, osad käisid veel teatrikoolis, osad olid hiljuti teatrikooli lõpetanud noored näitlejad. Nn. casting?uga, nagu nad valitud olid, ega neil varasemat meeskonnatöö kogemust olnud, seda imelisem, et nad äärmiselt kiiresti meeskonnaks muutusid.

 

Kui pikka-lühikest aega sa selle projektiga tegelesid?

Mulle tehti ettepanek novembris 2003, ent mina olin just ära sõitmas seitsmeks nädalaks Austraaliasse, nii et hakkasin tööga peale tänavu jaanuaris. Paras oleks olnud alustada tööga 2003. aasta suvel, siis oleks olnud aega rahulikult intervjuusid teha. Selle aja jooksul käisin kaks korda Viinis, siis veel ðveitsis ja Venemaal, mõneti oli see metsik, aga samal ajal väga hea jõuproov. Töötasime ju lavastust tehes inglise keeles ning huvitav oli kogeda, mis sellest ? niisuguse elulugudel põhineva lavastuse puhul ? inimestele korda läheb. Tänavu möödus 1934. aasta veebruarisõjast 70 aastat, aga Austrias enamasti sellest ei teata. Need vanad inimesed ise rääkisid, et ?meid ju unustati ära? ning põhjus kõlas ka lavastuses: austrofaðistid panid sotsiaaldemokraadid vangi, aga siis tulid sakslased ja panid austrofaðistid vangi ning lõpuks istusid nad ühes laagris. Seejärel said nad sealt välja, moodustasid koos valitsuse ning otsustasid vaikival kokkuleppel: unustame 1934. aasta ära, unustame selle ?väikese nagina?! Nii need lapsed jäidki saatuse hooleks. Liitlaste valitsus tegutses Austrias 1955. aastani, need, kes Venemaalt tagasi tulid, sattusid justkui uuesti omaenda vene keskkonda, enamik neist elas edasi Viini Nõukogude poole peal. Neil inimestel on elu jooksul olnud palju ränki murranguid, näiteks ka, kui 1955. aastal venelased Austriast välja läksid. Nad olid ju seni töötanud tõlkidena, mõned neist olid kõrgharidusega erialaspetsialistid, venelastel oli ju palju tõlke vaja. Uskumatult keerulised saatused.

Aga me tulime olukorrast väga õnnelikult välja. Peaaegu kõik need lastekodulapsed tulid meie lavastuse esietendusele, mõned käisid juba varem läbimängudes, et saaksime nende reaktsioonide pealt oma tööd kontrollida. Esietenduse järel kuulsin samasugust teksti, mille olime kirjutanud ka näitemängu sisse. Näiteks: ?Mina olen Traude. Kes on Traude?? Kokku võttes teadsime mina ja näitlejad ju neist rohkem, kui nad ise vastastikku üksteisest teadsid, neil oli seal ikka palju üllatusi. Nad olid väga liigutatud ja mingeid probleeme, mida tajusin töö alguses, enam ei olnud. Üks prototüüp, kes ei saanud esietendusele tulla, oli käinud lavastust vaatamas juuni alguses, kui mängiti ?Lastekodu? viimaseid etendusi. See oli naine, kes tegi Teise maailmasõja läbi Nõukogude medõena ja saabus Vene sõjaväe vormis tagasi Viini, vist oli 1946. aastal. Näitlejanna, kes seda tegelast mängis, küsis pärast etendust tollelt naiselt: ?Kas karakter oli temaga sarnane? ? Ja too naine oli vastanud: ?Ma ise ei oskaks seda paremini mängida!? Eks nad olid kõik üsna sõjakad persoonid, nii et kui niisugune inimene noorele näitlejale tunnustust avaldab, siis on asi korda läinud. Esietenduse lõpus tulid täiesti ekspromptkorras kõik need prototüübid lavale, mis läks publikule vägagi hinge.

Mis minule oli hämmastav, väga haiget tegev asi: mul on seal näitemängus kolm tegelast, keda ei ole enam elavate kirjas. Üks suri Leningradi all partisanina 1942. aasta lõpus ja teine 15aastasena Siberis nälga. Tollel poisil oli palju õdesid-vendi, kellest elus on vaid kaks. Keegi ei mäleta enam neid, keda enam pole! Ja kui ma kuskilt saan mingi piisa, mingi pool lauset, millest rolli teha, on see ülimalt tänuväärne. Need on ka mu lemmikrollid selles näidendis.

 

Kui pikalt said töötada näitlejatega?

Viis nädalat. Lühike aeg, aga siiski piisav, sest kõik näitlejad olid vabad ainult selle töö jaoks. Kokku üheksa elulugu ja üheksa näitlejat. Lavastust mängiti festivalil viis korda, aga enne seda olid ka mõned läbimängud publikuga.

 

Kuidas sa julgesid niisuguse parajalt hullumeelse projekti ette võtta?

Sellepärast ma pakkumise vastu võtsingi ? et ennast proovile panna. Mu inglise keel pole just teab kui briljantne, aga kui inimesed tahavad üksteisest aru saada, siis küll nad ikka saavad. Professionaalset, erialast keelt on ka eesti keeles raske selgeks teha, enne kui õpitakse ära ühised märksõnad. Aga saime hakkama ja ilmselt ka seetõttu, et näitlejad tahtsid väga seda tööd teha, neile meeldis! Ja mida rohkem nad materjali süvenesid, seda rohkem see neile meeldis. Kui poleks olnud niisugust õnnelikku truppi ja assistendi abi, siis ei tea, kuidas asi lõppenuks. Sa oled ikkagi mingi külalislavastaja Eestist ja tuled sinna ning hakkad austerlastele tegema nende ajalugu ? paras risk. Ütlesin alguses ka Mariele, kes minult selle töö tellis, et see on tõeline avantüür, mille peale me läheme! Aga esimesed vastukajad ajakirjanduses olid tunnustavad.

 

Miks sa seda teed ? elulugude projekti Austrias, nüüd, siin Eestimaa servas Narvas mässad 10 päeva Eesti ja Soome venelastega, mille tulemust näevad vaid käputäis inimesi? Miks sa muusikale ei lavasta, suurtele rahvamassidele?

Vaata, küllap ma ei oska muusikali lavastada. Pealegi, väiksemad tööd on jõukohasemad, sest ega ei viitsi maadelda suure organisatsiooniga. Mul on õnnelik lahendus mänedþer Märt Meos, kelle käest saan küsida kõike, mis mul vaja ? saan ühe inimese kaudu kõiki asju ajada. Aga suuremas organisatsioonis… Selles mõttes oli Austrias ka õnnelik olukord, et mu assistent kaitses mind kõikvõimalike jamade eest, mida küllap sealgi palju oli… üks nael on puudu vms. See ei pea olema lavastaja mure. Aga teater kui institutsioon ei suuda lavastajat selle eest ära kaitsta. Surnud süsteem, see meie praegune riiklik teater.

 

Ütled, et tegelikult pole praegune ettevõtmine mingi integratsiooniprojekt ? vene lapsed peaksid oma tekste eesti keeles ette kandma. Ent minu meelest on see, et need noored oma elulugusid ja perekonnalugusid üldse räägivad, ka mingis mõttes nende integreerimine ? oma koha teadvustamise mõttes.

Küllap sul on õigus. See on iseenda integreerimine, iseenesega kokkusaamine. Aga ma ei oska seda päriselt nagu teatriks nimetada. Töö oleks nagu üks ja sama, see baseerub elulugudel, aga ?Kes ma olen?? projekt on midagi muud ? pigem mõeldud nendele, kes selles töös osalevad ja oma lugusid ette kannavad. Kurb on olnud see, et näiteks kui me vene keelt kõnelevate lastega oleme ?Kes ma olen?? projekti teinud ja nad õpivad oma lugusid rääkima eesti keeles, siis tegelikult ei ole seda auditooriumi, neid eestlasi, kellele nad võiksid ennast tutvustada. Lapsed teevad oma töö ära, aga teine pool ei tule vastu. Oleme alati kutsunud eestlasi esitlustele, aga tulevad nende laste vanemad, kes oskavad vaid vene keelt ega saa aru, mida nende lapsed või lapselapsed nendele eesti keeles räägivad. Ja tulevad ametnikud, kes arvavad, et integratsiooni-linnukese pärast peavad nad kohal olema. Meile on küll soovitatud, et näidake neid elulugude-kavasid rohkem, sõitke ringi, aga ma ei arva, et need ?Kes ma olen?? projektid on mitmekordseks näitamiseks, need on tegemiseks.

 

Tuleta lugejale meelde, millal projekt ?Kes ma olen?? alguse sai?

Alustasime ?Kes ma olen?? projektidega tööd 1999. aastast, olen põhiliselt olnud juhendaja. Mul on abimehed, kes kaks kuud töötasid lastega ja mina panin kokku teksti, tegin valiku.

 

Kes seda projekti toetab?

Kultuurkapital on meid toetanud, alguses ka Integratsiooni Sihtasutus, kui seal oli üks teatud eestvedaja. Kui tema sealt ära läks, siis sealt meid enam ei toetata. Aga põhiliselt on meid toetanud välissaatkonnad, kes on aru saanud, et see on oluline tegevus. Viimasel ajal pole neid projekte ka enam teinud, kaua sa jaksad, kui toetajaid pole. Tahtsime korraldada ka laagri, kuhu suveks korjata kokku kõik need, kes on selle projektist ?Kes ma olen?? läbi käinud, et hoida neid päritolulugusid üleval, aga seda ei õnnestunud rahastada.

 

Kui palju need 17 Eesti ja Soome noort nende kümme päeva jooksul targemaks said?

Vaat seda ma ei tea, kes oskab sellist asja hinnata? Aga jah, kahe viimase päeva jooksul on nad küll kuidagi mõtlikumaks muutunud, nad ei ole enam täiesti amööbne seltskond, nagu nad esimestel päevadel olid. Meil peaks justnagu tund-töö-proov olema, aga nad tegelevad muude asjadega, kella nad ei tunne. Aga see on vist üleüldine harjumus, sest ma vaatasin: ka juhendajate jaoks polnud selles midagi imelikku, et kella ei tunta. Mulle räägiti, muuseas et Narvas on juhtunud see, et siinsed inimesed on unustanud, mis asi on töö tegemine. Nad on unustanud ära, mis tähendab jõuda teatud kellaajaks tööle ja teha seal seda tööd, milleks kutsutud-palgatud oled. Ega see nende Soomest tulnud noortega teisiti pole.

 

Miks see nii on?

Olen alati öelnud seda, et kui kultuure segada, õigemini segada vägivaldselt seda, millel puudub korralik kultuuriline aluspõhi, siis alati võetakse üle halvimad omadused. Sest nii on kõige lihtsam. Ei minda kõige kõrgemate eesmärkide järgi, vaid kõige madalamate järgi.