Miks on nukuteater eriline?

Vahur Keller ja Anna-Liisa ?spuu

Meelis Pai, nukuteatri direktor, festivali “Tallinn Teater Treff” peakorraldaja Mille poolest on nukuteater eriline? Nukuteatril ei ole rahvust ega keelt. Eestis on nukuteater eelkõige lasteteater ja vähem noortele ja täiskasvanutele suunatud teatrivorm. Samas, nagu tõestab ka “Tallinn Teater Treff”, ei ole see mujal maailmas sugugi nii. Nukkudega mängimine seostub eelkõige lastega. Teatrinukud ja mängunukud on aga äärmiselt erinevad – tähtis on nukujuht. Nukunäitleja võib ka kõige tavalisema eseme elama panna.

Tänastele lastele suunatud nukuteater peab võistlema arvutimängude ja tehnoloogiaimedega. Kuidas püsida laste silmis konkurentsis? Üks peamisi eesmärke, millest Eesti Riiklik Nukuteater juhindub, on vältida n-ö paberist ja papist nukuteatrit. Püüame tõestada, et see, mis paelub tänapäeva lapsi arvutimaailmas, on olemas ka nukuteatris. Ja rohkemgi veel. Püüdleme nii tehniliselt kui kunstiliselt täiusliku nukuteatri poole. Me alles otsime, katsetame ja avastame nukuteatriimesid siin Eestis. Teatrielu käib tõusude ja mõõnadega. Kindlasti oli aegu, mil nukuteatriimele oldi lähedal – seda Ferdinand Veike ja Rein Aguri hiilgeaegadel. Tunnen, et täna on Eesti Riiklik Nukuteater taas laineharjale jõudmas, mida tõestasid ilmekalt eelmisel aastal võidetud grand prix’d rahvusvahelistel nukuteatrifestivalidel. Näen meid liikuvat selles suunas, et nukuga tehtav teater võib ka Eestis olla maailmatasemel professionaalne ja elus.

 

Ferdinand Veike, Eesti Riikliku Nukuteatri asutaja ja kunstiline juht aastatel 1952–1981

Kirjeldan nukuteatri eripära lühidalt. Draamanäitleja väljendab end hääle ja kehakeelega. Nukuteatris on aga primaarne meisterlik nukukäsitsemise oskus, nukuga sünkroonne sõna aga on sekundaarne. Rõhutan, et pilamine ja iroonia nõuab nukuteatris maitsekust ja taktitunnet.

 

Rein Agur, Eesti Riikliku Nukuteatri kunstiline juht aastatel 1981–1992, “Tallinn Teater Trefi” žürii liige

Nukuteater on teatriliikidest imele kõige lähemal, just teatriime tõmbab nukuetendust jälgima. Nukk ja nukuteater on inimkonna ajaloos tähtsat osa mänginud. Nukk ja religioon on tihedalt seotud. Inimene hakkas nuku kaudu jumalaga suhtlema. Nukk on üldistav, sümbolite ja müütilise üldistuse väljendaja, mõtete ja ideede avaja. Nukuteater kõneleb mõistukõne keeles – seda eelkõige täiskasvanute nukuteatris.

Laps kohtub nukuteatris imega. Ime paneb lapses kasvama uudishimu. Uudishimu aga on lapse arengu alus. Ent nukuteater pole vaid lasteteater. Lastele tehtav nukuteater on kõigest nukuteatrikunsti üks osa. Eestis on paraku nukuteatrit rohkem lastele tehtud. Laps saab nukuteatris kunstis orienteerumise alused, hakkab  nukkudega mängitud primitiivse muinasjutu kaudu mõistma keerulisemaid teemasid. Sageli hakkavad väikesed lapsed sirmietendust vaadates nutma – sest nukk, mis kodus on mängimiseks, ärkab teatrilaval ellu. See ongi ime.

 

Jevgeni Ibragimov, nukuteatri külalislavastaja, neljakordne nukulavastuste Kuldse Maski laureaat,  “Tallinn Teater Trefi” žürii liige

Nukuteater on kõige vanem teatriliik. Nukk on võimeline selleks, mida draamanäitleja ei suuda. Miks inimestele meeldib tundide kaupa taevast vaadata? Sest midagi kogu aeg muutub ja juhtub, ühel hetkel ei näe enam pilvi, vaid erinevaid objekte, mis paeluvad – just nagu nukuteatriski. Muutumise võlu haarab toimuvat jälgima ja käivitab fantaasia.

Nukuteatris peitub seletamatu maagia. Ühelt poolt teame, et nukud on tehtud tavalisest puust. Teiselt poolt muutub nukk sinu silme all elavaks olendiks. Hea nukuetendus on puhastav kogemus, mis viib meid tagasi lapsepõlve rikkumatusse maailma. Mulle tundub, et just viimasel ajal on hakatud teatris käima, et meelt lahutada. Meelelahutuse roll on teatri puhul küll tähtis, aga peamine on, et inimene saaks kustumatu emotsiooni võrra rikkamaks. Teatrietendus peaks vaatajat puudutama, nii et teatrist lahkudes oleks inimene rikkam, kui teatrisse tulles.

Nukulavastus peab olema tõeliselt hästi tehtud. Tihtipeale lavastatakse lastele lihtsalt kohatäiteks, arvates, et lastele kõlbab küll. Peaks aga olema risti vastupidi. Laps on palju tähelepanelikum, puhtam ja rikkumatum publik kui täiskasvanud.

Kuna ma ei ole teoreetik, on mul raske kõiki mõtteid sõnadesse panna. Vormin need oma nukulavastustesse. Ehk kohtume ühel päeval nukuetendusel ja arutame põhjalikumalt.

 

Rosita Raud, nukukunstnik, ülemaailmse nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti Keskuse president

Milline kiusatus on kunstnikuna panna elutu asi elama! Teatrikunstnikul on nukuteatris kõige suuremad võimalused. Võid nii palju eksperimenteerida, kui su fantaasia ja oskused võimaldavad. Draamateatris loeb näitleja pikkus, mille suhtest ümbritsevaga tulenevad kõik dekoratsioonid. Näitleja on reeglina kuni kaks meetrit pikk, aga nukud võivad olla ka näiteks vaid kümme sentimeetrit või koguni kolm meetrit pikad. Suuruste ja mastaapidega on nukuteatris palju suuremad võimalused mängida.

Nukuteatri piirid on avardunud. Nukukunsti arengus olid pöördelisteks kuuekümnendad aastad, kui toimus suur psühholoogiline pööre, avastati, et ka objektidega on võimalik mängida: kraaniga, tassiga, padjaga või lihtsalt paberitükiga ja seejuures väga usutavalt, siiralt ja veenvalt.

Head nukuteatrinäitlejad suudavad olla tasemel ükskõik millises teatrivormis. Nukunäitlejad peavad olema universaalsed. Hea draamanäitleja ei pruugi aga nukuteatris hakkama saada.

Nukuteatris on väga selged reeglid, mida pead järgima, sest lavastuses enam reegleid muuta ei saa. Kui mängureeglid on selged, võib ükskõik missuguseid märke ja sõnumeid publikule edasi anda.

Tunnustan väga Philippe Jaunt’i Prantsusmaalt. Tema esitab sõnadeta lugusid, kasutades plastikat, akrobaatikat, tsirkuse elemente, mustkunsti ja väga palju ka nukke. Kogu tema lava märgisüsteem on väga nukuteaterlik. Etendust vaadates ei saagi aru, kuidas kõik toimib: ühel hetkel on laval inimene, kellest järsku saab vineerist siluett, mis lapitakse kokku ja viiakse ära. Järgmisel hetkel ilmub lavale neljameetrine käsi, mis liigub sõrmeotsteni välja…

Kui tähtis on nukuteatris tekst? Kuna tegemist on visuaalse teatrivormiga, on teksti roll enamasti marginaalsem. On olemas aga ka tekstipõhiseid nukke, näiteks “Muppet Show” nukud. (Ameeriklase Jim Hensoni loodud ülipopulaarne tele-show, kus esinevad käpiknuku tehnikal põhinevad nukud.) Samuti on sellised ka “Pehmete ja karvaste” nukud Eesti Televisioonis.

Kuigi täiskasvanud ei ole Eestis veel valmis nukuteatris käima, on viimasel kümnel aastal tegu tõelise renessansiga. Me isegi veel ei taipa, kui palju on nukuteater teisi teatriliike mõjutanud. Draama- ja muusikateatrites kasutatakse nukuteatri meetodeid vägagi sageli.

 

Anna Ivanova-Brašinskaja, Turu Kunstiakadeemia nukuteatri õppetooli juhataja, “Tallinn Teater Trefi” žürii liige

Teiste kunstiliikidega võrreldes käsitletakse nukuteatris pigem metafüüsilisi kui sotsiaalseid teemasid. Nukud haaratakse mängu, sest nende abil on kergem väljendada igavikulist ja sügavat.

Nukuteatri olemust on keeruline defineerida, sellel teatril ei ole kindlaid piire. Nukuteater pole ainult nukkude ja maskide teater. Nagu võib näha ka Tallinna festivali programmist, on nukuteater väga eksperimenteeriv. Seega võib nukk olla ka nii vari, jalg kui ese. Nukuteater pole pelgalt erinevate objektidega mängiv teater, oluline on mõte, mida väljendab nukk või ese.

 

Andres Dvinjaninov, nukuteatri lavastaja

Nukuteater on kõige maagilisem teatrikunsti liik. Kui näitleja laval räägib, siis seda me usume, kui filmilindil lugu kokku monteeritakse, on see tavaline, aga kui elustub objekt – näiteks tool või kivi –, siis see on nõidus. Nii võib nukuteatrit nimetada ka kõige šokeerivamaks teatrižanriks.

Nukuteatris kehtib “mängime nii” märgisüsteem. Just nagu laste mängus, kus padi on tiiger või, nagu mu kolmeaastane poeg ütleb: “Mängime nii, et see on jõgi ja see on haikala…”. Nukuteater on ka algpunktide juurde naasmine: nagu šamaan, kelle puuoksa vari telgiseinal ellu ärkab.

Minu üks põnevamaid teatrielamusi üldse on ühe Barcelona kahemehetrupi lavastus “Ihnur”, kus kõikideks tegelasteks olid kraanid ja rahaks, mida Ihnur kogus, vesi. Olen näinud nii Eestis kui Soomes mitmeid “Ihnuri” draamaversioone, aga Barcelona kraanidega lavastus on neist eredaim.

Mul on elavalt meeles ka ühe Stockholmi nukukunstitudengite lavastuse “King Kong” algus Tamperes. Ma ei olnud seal teatrisaalis varem käinud ega teadnud, kui suur on lava. Etenduse alguses hakkas kaugusest poolhämaras paistma sild üle jõe, silla peal seisis üks inimene. Mõtlesin endamisi hämmingus, et kui väike saal ja kui suur lava – kui kaugel see tegelane on!  Kuni viimaks sain aru, et lihtsalt nukud on proportsioonis nii palju väiksemad, luues kujutluse, nagu oleks tegevus hästi kaugel. Nukud paistsid täiesti naturalistlikud, just nagu päris inimesed, ja nii jäingi uskuma ja mõõtkava muutus täiesti teiseks.

Nukuteatris saab fantaasia vabalt lennata, võib teha asju, mida muidu teha ei saa. Nukuteater on puhastatud teater. Kui tavaliselt öeldakse, et laval ei tohi olla midagi juhuslikku, siis nukuteatris on see reegel lausa ülim kohustus. Tinglikkuse tase on nukuteatris lähedane abstraktse kunstiga.

 

Vahur Keller, nukuteatri lavastaja

Tänapäeval on nukuteatri piirid läinud väga laiaks, tihti kaasatakse tants, draama ja multimeedia. Nii on nukuteatri defineerimine raske ülesanne. Olen enese jaoks määratlenud: kui rekvisiidist või dekoratsioonist saab näitlejale elav partner, olgu see laud, tool, supikauss või mõni muu näotu või näoga ese, siis on tegu nukuteatriga.

Nukuteater pakub näitlejale hoopis suuremaid võimalusi kui draamateater. Draamanäitlejal pole võimalik nii suuri metamorfoose oma tegelaskujuga ette võtta. Näitlejatel kas on nukutunnetus või mitte. Minu arvates on nukunäitlemisel otsene seos musikaalsuse ja rütmitunnetusega, nukuteatri puhul on rütmitunnetus ehk veelgi olulisem kui draamateatris.

Võib vist öelda, et nukuteater jõuab inimesteni salamisi, nii et ei teadvustagi, et tegemist on nukuteatriga. Oma juurte poolest võiks nukuteater olla animaalse maailmapildiga eestlasele väga lähedane vorm. Usk asjade, puude, kivide hingedesse ja haldjatesse on meile ju omane.

Küsisid ja panid kirja