Miks on vabaõhulavastusel mõtet?

Rait Avestik

(Liiga) pretensioonikas lavastajakontseptsioon võib vabas õhus kinni kiiluda. Vabaõhulavastusel on eelkõige mõtet sellepärast, et teatritegevuseks saab siis kasutada hoopis teisi võimalusi, kui pakuvad tavapärased, spetsiaalselt teatritegemiseks ehitatud või kohandatud ruumid. Need ei pruugi olla tavapärastest paremad ega halvemad, aga peamine ongi mu meelest kasutada teatriloomingus või teatriloominguks ära vabas õhus tekkivaid võimalusi. Ma ei hakka siin Varbola linnuses mängitud lavastust “Volquin Varbola all ehk Saatuslik kihlvedu” sünteesima näiteks Schechneri “kuue keskkonnateatri aksioomiga”, aga keskkond oli seal nii olemas kui veel olla saab, arvestades loomulikult ka seda, et Andres Ehini näidend kujutab just sealseid sündmusi ristisõdade ajal. Ja kui vabas õhus on olemas juba üsna spetsiifiline keskkond – mitte mingi laululava, aga püha paigana mõjuv iidne “ruum” (muidugi pole igasugune vabaõhulavastus keskkonnateater, keskkonnana võime vaadelda ka näiteks nii keldrit kui ka tervet maakera), siis tundub kuidagi rumalusena seda mitte kasutada.

On lihtsalt kahju, et lavastus Varbolast kaotas mõtte seda Varbola linnuses teha, sest pea kogu kulgemine etenduspaika (linnusesse) ja etenduspaik ise oli mässitud musta kilesse, nii et ei taevast ega maad lasknud lavastaja Jaan Urvet endale appi, linnusejäänustest ja kiviheitemasinast rääkimata. Rusuvuse krooniks kujunes aga metallist piiramisvõre (mida kogesime näiteks Tallinna kesklinnas selle aasta aprilli lõpus), mis oli paigutatud pealtvaatajate ja etendajate vahele ning mis tegi näitlejate ehk suurte maskide ja lindilt tuleva teksti vastuvõtu kergelt öeldes ebamugavaks. Ilmselt on see aga asja üks külg.

Pärast etendust olid esimesed mõtted: miks küll tegi lavastaja enda ja näitajate (pigem siinses kontekstis õigem sõna kui “näitlejad”) elu nii raskeks, miks nähti nii palju vaeva, et vaevanägemine töötaks vaevata endale vastu?! Sundisin end mõtlema vastandustele ehk looduse ja kultuuri vahekorrale, siis mõtlesin end puuri või prügikasti, siis mõtlesin ka näitajad sinna, sest ei paistnud neilgi rohkem vabadust. Võis siiski olla, et see vabadus ja selle ihalemine üheks juhtmõtteks oligi, samuti oleks pidanud ilmselt hakkama mängima iidse linnuse ja musta kile vastandus. Selles mõttes tuleb mööndusteta kiita lavastajat, kes julges astuda ohtlikule metatasandile. Kilest majake ehk teatrisaal linnusel pidi tegijate sõnutsi olema eelkõige siiski vari loodusjõudude vastu, aga no keda see vihm huvitab, kui istud  linnuses ja tunnetad iga meelega (loodetavasti ka kunstimeelega) iidseid olukordi. Võõritusefekt oli liiga suur, see võõritas kohe ära.

Lavastus on ka hea näide ilmestamaks “ootushorisondi” “tööd”. Pean tunnistama, et kuigi ma juba ammu teadlikult ei tegele selle horisondi kasvatamisega, tegi selle lavastuse eelinfo oma töö ning sealt kõlanud mõned huvitavad lubadused jäid meelde ehk siis tekkis huvi: Ehini tekst, linnus, massistseenid, suured maskid, ansambel Oort jne. Sel põhjusel võis ka ajakirjandus mõnevõrra huvitunum olla kui muidu, sest selleteemaline kirjutis ilmus vist pea igas päeva- ja nädalalehes. Esile tuleb tõsta muidugi Rapla maakonna lehte Nädaline, kus kajastusi mitu ja lõpuks ka konkreetselt negatiivne arvustus kohalikult kriitikult Margus Mikomäelt. Kui paari sõnaga retseptsioon kokku võtta, siis peamiselt võibki arvustustest välja lugeda seda, et Urveti lavastus ei vastanud ootustele, eelkõige omakandimehe omale. Võib-olla ei olekski lavastus saanud valdavalt negatiivse kriitika osaliseks, kui lavastusmeeskond poleks kasvatanud horisonti. Kuigi Mikomägi kipub segi ajama etenduse ja lavastuse mõistet ja arvustus tundub stiililt viitavat mingile isiklikule arveteõiendamisele, olen temaga paljudes asjades muidugi nõus (vaata http://www.nadaline.ee/index.php3?lookup=rubriik&teema=artikkel&ID=506918).

Tähelepanuväärne on retseptsiooniuurijatele vahest ka tõsiasi, et ühele maakonnalehe teatriarvustusele on tulnud pea 50 lugejakommentaari. See lavastus pidi lihtsalt oluline olema… Aga see selleks.

Olgu kuidas oli Urvetil selle metatasandi ja kunstitaotlusega, lavastuses on siiski kaks tugevat asja, mis pisut teises olukorras, aga miks mitte samas kohas, võiksid anda võimsa elamuse: need olid kunstnikutöö ehk maskid ehk siis see, mida pealtvaataja nägi, ning muusika ehk muusikaline kujundus ehk Oort. Kuna teatrikunsti vastuvõtt oli tehtud raskeks (paraku ei suutnud nautida ka lindilt tulevat ja Ugala näitlejate loetud teksti, süüdi polnud muidugi Ugala näitlejad), siis nägin või sundisin ennast nägema midagi Oorti muusikavideo proovi sarnast. (Oorti eesmärgipärasemal sekkumisel lavategevusse poleks vahest seda muljet jäänud.) Oorti regi-rock ja efektsete suurte maskidega liigutusi markeerivad näitajad täiendasid üksteist ning koosmõju nii silmale kui kõrvale oli märgatav. Midagi eestlasele omast vormus nii helist kui pildist kokku. Tegelikult tulebki tervitada seda, et ühes suvelavastuses kasutatakse ainult maske ja nukke, ning loodan tõesti, et lavastaja Urvet sel real ka jätkab. Sest arenguruumi on meil sellise teatri viljelemisel küll ja veel. Samuti ei tasuks tehtud maske-kostüüme ning Oorti kontaktandmeid minema visata – suvi tuleb ilmselt ka järgmisel aastal ning Ehini tekst võiks kõlada ju veel kord, aga kuidagi vabamalt…