Mina, meie, Sahharov

Lavastuses „Sahharov“ tegutsevad näitlejad ansamblina: kõik on Sahharovid ja mängivad ka kõiki vajalikke tegelasi Sahharovi elus.

MADLI PESTI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

¹¹Vaba Lava „Sahharov“, lavastaja Marfa Gorvitš, dramaturg Julia Pospelova, koreograaf Aleksandr Ljubašin, lavakujundaja Aleksandr Mohhov, kostüümikunstnik Maria Lukka, helilooja Kirill Širokov (kõik Venemaa), valguskujundaja Chris Kirsimäe, videokujundaja Laura Romanova. Mängivad Liina Tennosaar, Loviise Kapper, Piret Simson, Indrek Taalmaa, Helgur Rosenthal ja Ott Kartau. Esietendused 19. II Narva Vabal Laval ja 22. II Tallinna Vabal Laval.

Sahharovi nime kuulsin ma millalgi lapse­põlves. Ilmselt päris väiksena, algkooliealisena. See nimi on jäänud meelde koos teise eriti keerulise nimega – Solženitsõn. Küllap on see kõlaline mälestus kuidagi seotud isaga. Ilmselt kuulsin neid nimesid ikka ja jälle mainitavat tema seltskonnas. Mitte et lapsena oleksin täpselt aru saanud, millega need kaks võõrapärase nimega inimest tegelevad, aga sain aru, et nad väärivad austust.

Lavastus „Sahharov“ avas Vaba Lava uue kaheaastase kuraatoriprogrammi, mille paneb kokku Norra näitleja ja teatri­kooli juht Harald Rosenstrøm. Tema pandeemiast inspireeritud programmi pealkiri on „Pärast kõike. Uus ilmakord“.2 Tuleb tunnistada, et see pealkiri saavutas just „Sahharovi“ Tallinna esietenduse päeval (22. veebruar) seoses Putini „ajalooloengu“ ja Venemaa alustatud sõjaga Ukrainas täiesti uue tähendusvarjundi.

Kuraator Rosenstrøm, kes on näitlejaks õppinud Moskvas Kirill Serebrennikovi käe all, soovis Eestisse lavastama kutsuda talle olulise noorema põlve vene lavastaja Marfa Gorvitši. Lavastaja võttis Venemaalt kaasa peaaegu kogu loomingulise meeskonna ning kaasas Eestist vabakutseliste näitlejate trupi. Dramaturg Julia Pospelova on kirjutanud Sahharovi mälestuste ja teiste temast kõnelevate teoste põhjal kuuele näitlejale minajutustuse, kus nimitegelase elusündmustest jutustamisel liigutakse kronoloogiliselt sünnist surmani.

Dramaturgia. Kasutatud kronoloogia dramaturgiliselt ennast päris hästi ei õigusta, mõjudes mehaaniliselt, kunstlikult. Eriti esimene vaatus paneb just dramaturgia plaanis õlgu kehitama. Miks näidatakse üht või teist stseeni? Kuhu detailirohke jutustus välja viib? Milline on ühe või teise stseeni või detaili dramaturgiline funktsioon? Enamasti ei mängita detaile lahti, vaid libisetakse neist üle. Andrei Sahharovi lapse- ja noorpõlv vuliseb kohati kõrvust mööda ega jää vaatajasse pidama, sest pole loodud dramaturgilisi pidepunkte.

Lavastus „Sahharov“ avas Vaba Lava uue kaheaastase kuraatoriprogrammi, mille paneb kokku Norra näitleja ja teatrikooli juht Harald Rosenstrøm. Fotol Loviise Kapper, Helgur Rosenthal, Piret Simson, Ott Kartau ja Indrek Taalmaa.

Anastassia Volkova

Esimese vaatuse jooksul saab publik teada, et Sahharov polnud nooruses kuigi hea suhtleja, et tema isa oli füüsik ning andis pojale praktilisi teadmisi edasi juba kodus, et Andrei õppis ülikoolis just siis, kui algas sõda, mistõttu noored läksid tööle tehasesse, kus tulevane tuumafüüsik kohtas oma esimest abikaasat, ja et hiljem said nad kolm last. Esimese vaatuse kulminatsiooniks on Indrek Taalmaa sisendusjõulise Hruštšovina peetud kõne – hirmuäratavalt putinlik näeb see kõik välja.

Teises vaatuses hakkab aga midagi ilmnema: mõjusad episoodid on Sahharovi ja tema teise naise, samuti poliitvangide õiguste eest võitleja Jelena Bonneri väljasaatmine Gorkisse (praegu Nižni Novgorod), kuhu neil tuli jääda 1980. kuni 1986. aastani, Sahharovi kolm näljastreiki ja sundtoitmised, igapäevaelu episoodid KGB-laste jälgimise all, Gorbatšovi telefonikõne Sahharovile kutsega naasta Moskvasse.

Kulminatsiooniks on Andrei Sahharovi kõne NSVLi rahvasaadikute kongressil 1989. aastal: Sahharovi sahharovlikult kehastav Helgur Rosenthal kogu hingest kõnet pidamas, valgustatud saalis kehastame meie, publik, rahvasaadikuid, näitlejad-rahvasaadikud istuvad vaatajate sekka. Aga need näitlejad segavad meil, huvilistel, kõnet kuulamast – see ärritab! Tekitab suisa ärevust! Me ei kuule Sahharovi mõtteid. Mõistagi on seegi seik dokumentaalne. Peagi kommenteerivadki näitlejad, et kuna Sahharovi kõne ajal lülitati kongressi saalis mikrofonid välja, siis ei kuulnudki saadikud Sahharovi seisukohti. Televisioon ja raadio aga hoidsid mikrofonid sees, nii et välismaailmale said tema seisukohad teatavaks. Kongressil peetud kõne järel sureb demokraatia, inimõiguste ja keskkonna eest rahumeelselt võitlev Sahharov südameinfarkti.

Üksikasjad. Lavastuse lõpustseeniga joonitakse alla dramaturgi ja lavastaja kontseptsioon, mis mängis end lahti juba ka etenduse alguses. Viimase stseeni pealkiri on „Üksikasjad“: märgitakse ära justkui tähtsusetud, kuid ilmekad seigad inimese elus (Sahharov – „soojendas kohupiima pannil“). Seda toetab ka (kahetsusväärselt kirjavigadest kubisev) kavaleht, kus on loetletud kõik isikunimed, keda laval mainitakse, samuti lavastuse loojad ning lisatud juurde mõni „üksikasi“ („Jacques Chirac, 18 aastasena tõlkis „Jevgeni Onegini“ vene keelde“ [tekst muutmata!], „Maria Lukka – kostüümikunstnik. Hakkas 11-kuuselt joonistama“).

Selliste detailide ja üksikasjade rõhutamine viitab, et autorid on asetanud „Sahharovi“ kui dokumentaaljutustuse ajaloouuringute uuema käsitluse konteksti, materiaalse kultuuri ajalugu uurivasse suunda. Selle kontseptsiooni kohaselt ei koosne ajalugu vaid suurtest lugudest ja suurtest sõdadest, vaid moodustub detailidest, väikese inimese esmapilgul tähtsusetutest eluseikadest. Elu näidatakse siin sündmuste jõena, kus Nobeli preemia pälvimine on võrdväärne näiteks pannil kohupiima soojendamisega.

Meie, Sahharov. Lavastuse stsenograafia on funktsionaalne ja põhjendatud. Üldine tonaalsus on hall, sest tegevus toimub ju minevikus, Nõukogude Liidus raskel hallil ajal: tehastes, ilmetutes kodudes, asumisel jne. Muide, Sahharov sai Nõukogude Liidust väljasõiduloa alles perestroika tuules. Lavapõrandale on asetatud hulk kaste, kust tõstetakse välja kümneid ja kümneid loo jutustamiseks vajalikke rekvisiite. Kaste, rekvisiite ja nendega tegutsevaid näitlejaid filmitakse kaameraga, ning seda alati ülaltvaates. Tagaseinale tekib dünaamiline kaamerapilt.

Näitlejad tegutsevad ansamblina, kusjuures kõik on Sahharovid ja mängivad ka kõiki vajalikke tegelasi Sahharovi elus: kaht abikaasat, kooli- ja töökaaslasi, ema-isa, võimureid Hruštšovi ja Gorbatšovi. Näitlejad istuvad vaheldumisi lava paremas servas asuva laua taha, võtavad kartoteegikastist kaarte ning loevad erisuguste pealkirjade alt Sahharovi elusündmuste kirjeldusi minavormis. Halli bareti ja prillidega Sahharov meenutaks justkui ise oma elu.

Selline kartoteegikaartidega mängimine annab jutustusele rütmi, mis mõjub aga enamasti mehaaniliselt ega aita luua vaatajaga sidet. Eluseikade ettelugemine ja etendamine on liiga visandlik, ilma igasuguse konteksti avamiseta. Laiemat konteksti oleks vajanud Sahharovi teadlasetegevus (tema kui termotuumapommi üks väljatöötajaid), mingit kommentaari tema Nõukogude Liidu riiklikud preemiad kui ka hilisem Nobeli rahupreemia. Dramaturgilist ja dramaatilist materjali leiduks siin ju küll ja veel. Milline vastuolu: maailma hävitava pommi leiutaja pälvib maailma tähtsaima rahupreemia.

Laiemas plaanis ei aita lavastuse dramaturgia Andrei Sahharovi kui teadlase ja inimõiguslase arengut välja joonistada. Kartoteegikaardid teatavad meile tema elusündmustest, kuid need on omavahel sidumata ja kontekstualiseerimata. Erakordse inimese (nagu kahtlemata õigustatult reklaamitakse) arengust, kujunemise põhjustest ja elufilosoofiast saab teada vähe, kui üldse. Ühel hetkel kuuleb kartoteegikaardilt, et Sahharov avaldas läänes 1968. aastal demokraatiast ja intellektuaalsest vabadusest rääkiva artikli, seejärel pälvis 1975. aastal Nobeli rahupreemia. Kuid kuidas ikkagi tuumapommi väljatöötajast sai oma elutööd teravalt kritiseeriv, tuleviku keskkonna ja inimõiguste eest võitleja?

Kahju, et tema elufilosoofiast ei saanud tegelikult aimu, kuigi lavastuse kavalehel ütleb lavastaja Marfa Gorvitš: „Poliitika ei ole mind kunagi huvitanud, teatriga hakkasin tegelema sellepärast, et mind on alati paelunud inimene.“ Päriselt ta oma uue lavastusega seda erakordset inimest avada pole siiski suutnud. Hoopis enam pani mõtlema Eesti Päevalehes Lagle Pareki öeldu, et Andrei Sahharov mängis dissidentlikus liikumises ainulaadset rolli, olles eelkõige eeskuju: „Nii tähtsad inimesed nagu tema Nõukogude Liidus selliseid asju ei teinud.“ Samas lehenumbris meenutab Sahharovi ka Mart Niklus ning just Sahharovi ideedest saab lugeja ajalehest enam teada kui lavastusest.3

Päevakajaline. Muidugi on Andrei Sahharovist kõnelemine praegusel ajal ääretult oluline. Etendusejärgsel vestlusel rääkisid näitlejad, et laval käsitletavad teemad on hirmutavalt päevakajalised. Kuna Sahharovi elu lõppes perestroika lootusrikastes tuultes, siis paneb see iga lavastuse vaataja kahtlemata mõtlema, kuhu ollakse justkui kunagi demokraatia poole teel olnud Venemaal praeguseks jõutud.

Kolmkümmend aastat hiljem on see riik ikka totalitaarne: Sahharovi nõutud intellektuaalne vabadus, diktatuurist hoidumine ja demokraatlikud väärtused on aktuaalsete sündmuste valguses täielikult minetatud. Sahharov oli oma elu lõpus inimõigusorganisatsiooni ja Nõukogude Liidu repressioone uuriva ühenduse Memoriaal algataja ja selle esimene esimees. Teatavasti eelmisel, Sahharovi 100. sünniaastapäeva aastal andis Venemaa ülemkohus korralduse Memoriaal sulgeda. Sahharovi mälestuseks annab Euroopa Parlament välja iga-aastast auhinda, mille möödunud aastal pälvis vangistatud opositsioonijuht Aleksei Navalnõi.

Lõpetuseks loodan, et Vaba Lava uue kuraatori programm pälvib kahe järgmise hooaja jooksul Eesti teatripildis tähelepanu. „Sahharoviga“ jätkab Marfa Gorvitš tegelikult viimasel kahel hooajal fookuses olnud dokumentaalteatri suunda, millega Vabal Laval on käinud vene lavastajad Juri Kvjatkovski, Mihhail Patlassov, Nikita Kobelev ja Dmitri Jegorov. Teater peaks tutvustama kõiki külalislavastajaid palju enam, avama Eesti publikule kontekste ja lavastuskontseptsioone, tutvustama süvitsi käsitletavaid teemasid, pakkuma huvilistele lisamaterjale jpm. Muidu võivad küll Eestis lavastada mujal tunnustatud lavastajad ja käsitleda elulisi teemasid, kuid nende lavastused kaovad jätkuvalt kiirelt kultuuri- ja ühiskonnapildist ega saavuta väärilist mõju.4

1 Pealkiri on laenatud intervjuust lavastajaga. Jüri Nikolajev, Liina Tennosaar Andrei Sahharovist: ta oli laia maailmahaardega filosoof. – ERRi kultuuriportaal 21. II 2022.

2 Madli Pesti, Norra kultuurisaadik Vaba Lava katuse all. – Sirp 1. X 2021.

3 Taavi Minnik, Teisitimõtleja Sahharov ja Eesti. – Eesti Päevaleht 12. II 2022.

4 Muidugi on erandina meeles koostöö Valgevene Vaba Teatriga, kui Nikolai Halezini ja Natalia Kaliada lavastuse „Error 403“ ehmatava päevakajalisuse tõttu õnnestus saavutada nähtavus meedias.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht