Mis on ?teatri asi??

Eva Östergren, ?Girlpower?. Lavastaja Malin Stenberg, kunstnik Heidi Saikkonen. Osades Ylva Gallon, Josefin Ljungman, Gunilla Johansson, Karina M. Johansson, Ann Lundgren ja Rasmus Lindgren. Backa teatri (Rootsi) külalisetendus Tallinna Linnateatri taevalaval. Reko Lundan, ?Tarbetud inimesed?. Lavastaja Reko Lundan, kunstnik Teppo Järvinen. Osades Eero Aho, Hannu-Pekka Björkman, Tiina Lymi ja Sari Mällinen. KOM-teatri (Soome) külalisetendus Tallinna Linnateatri taevalaval. ?Girlpower? ja ?Tarbetud inimesed? on teatrikunstina üpris erinevad, rootslaste lavastus plakatlikum ja deklaratiivsem, soome oma kujundlikum ja peenem, ent neil on tähtis ühisosa teatrivälistes hoiakutes. Kuigi ? miks peaks seda pidama teatriväliseks? Võib-olla üks nende lavastuste olulisi sõnumeid oligi see, et ehk tuleks nihutada horisonti kujutluse osas, mis on ?teatri asi?.

Neis lavastustes on kõnekas, millest teater räägib (et teater näeb vaatajas sotsiaalse dialoogi partnerit, mitte kindla-peale-retseptiga kultuuritoote tarbijat) ja kellega räägib. Eesti dramaturgial on küll praegu tõesti head ajad, aga need kaks skandinaavia lavastust osutasid ? (või osatasid seda?) ühele meil üsna unarusse jäänud teatrivõimalusele ja vastamata publikuootusele.

Põhjamaade uues dramaturgias käsitletakse aktiivselt kaasaja ühiskonda, see on selgesti ?teatri asi?. Eesti uues dramaturgias keskklassi naine –  ja nimelt lastega, igapäevaelu nägu naine -, tema tühised askeldused ja tarbetu elu pildile ei mahu. Esil on teistsugused naisekujutused: täiusliku tütarlapsekeha ja -hingega, olmest rüvetamata ideaalnaine, lopsakad ja sümpaatsed, ent pisut kunksmoorilikult muinasjutulised-müütilised vanamutid, paar vinget esiema ja hulk backing-vocal-naisi meeste taustal.

?Girlpower?is? ja ?Tarbetutes inimestes? on tõstetud fookusesse elu pisiasjad. Aga need räägivad suure loo. Kultuuriuurimises pööratakse praegu väga palju tähelepanu nn väikesele ajaloole, elulugudele, päevikutele, mälestustele, sellele, kuidas kajastub argi- ja eraelus nn suur ajalugu. Minevikku vaatavalt tehakse seda Eestiski palju, üsna vähe aga tänapäeva mõtestades. Festivalil küsis üks väliskriitik, kas soome lavastus on sama Karusoo töödega. Jah ja ei. Vorm ja metoodika on teine, aga paatos sama. Karusoo ?teatri asi? on samuti uurida äärmiselt kriitiliselt ja teraselt ühiskonda, kuid fookusesse tõstetakse nimelt kõige isiklikumad, ?tühisemad?, olmelisemad üksikasjad. Meenutagem, kuivõrd võimsalt on publikut kõnetanud tema lavastused, näiteks (üle 100 korra mängitud) ?Kured läinud, kurjad ilmad? või ?HIV?.

?Girlpower?is? on lavale toodud naised, kes töötavad ropult üle jõu oma laste äratoitmise nimel ja igatsevad nendesamade laste juurde (ent kui koju jõuavad, ei ole lapsi kunagi kodus), kes poekassas panevad iseenda kergemeelsust häbenedes kärust tagasi mustikakisselli ja lille (sest pangakaardil pole piisavalt raha), kes reede õhtul, veinipudel käes, teleka ees väsimusest kokku kukuvad, kelle näkku on keskeas kirjutatud rahuldamatus sügavas üksinduses elatud abielu pärast.

?Tarbetutes inimestes? on laval heaoluühiskonna peidus pool, töötus ja perevägivald. Kuni viimase ajani ja osalt veel praegugi püsib Eestis hoiak, et perevägivald on esiteks igaühe isiklik asi, teiseks asotsiaalide probleem, ning küllap üldse üks feministide poolt üles puhutud marginaalne nähtus. Sotsioloog Iris Pettai juhitud töögrupi eelmise aasta teaduslikult pädeva uuringuga selgus aga ka Eesti kohta rabavalt veenvalt, et nähtus on laiem ja sügavam kui karta osati. Soomes on see aruteluteema ja mõistagi (?) ka ?teatri asi?. Kindla käega sü?eed ohjates, tundlikult keelt ja soome konteksti kasutades räägib Reko Lundan heaoluühiskonna ideaalina paistvast Soomest isiklike pisiasjade kaudu teise loo, mis läheb sügavalt korda soome vaatajatele, ja nagu näha, meilegi.

Neid teemasid saab eesti lavale tuua osalt tõlkenäidendite abil. Aga see pole päriselt see. Kas või ?Girlpower?i? taolisi nelja naistepõlvkonna näidendeid on maailmas omajagu (1980ndatest üks tuntumaid nt inglase Charlotte Keatley ?My Mother Said I Never Should?). Tuhat üksikasja on aga olulised nimelt oma, kohaliku konteksti loomisel, mõtestamisel ? et publik kogeks: teater räägib minu lugu. Algupärandit ei asenda siinkohal miski.

Seda sorti suunitlusega lavastused nagu ?Girlpower? ja ?Tarbetud inimesed? positsioneerivad teatri üldse kultuuriväljal oluliselt teisiti, kui see praegu Eestis on. Rõhutan, et suunitlusega, sest kunstilise tulemuse mõttes on nad tõesti erinevad. Sellele suunale mahub aga palju ja erinevaid töid. Võib-olla idealiseerin, aga ühe olulise fenomenina näib veel ka see, et need pöörduvad tõsiseltvõetava dialoogipartnerina nendesamade inimeste poole, kelle fiktsionaalsed kujud tegutsevad laval. Eesti kultuuris on sellele publikuosale pakkuda… lühiajalise mõjuga uinutit, muusikali ja TV-seebikat. Hästi tehtud, ent külma meelelahutust.