Näitlejad ei oska luulet ette lugeda

Charles Bukowski on sümbol, veel mõni aeg tagasi nimetasid kõik endast lugupidavad noored luuletajad, eriti tütarlapsed, teda oma eeskujuks.

JÜRGEN ROOSTE

Paide teatri „Luuleõhtu Bukowskiga“, autor Charles Bukowski, idee autorid ja esitajad Ursel Tilk ja Kenn-Eerik Kannike, helimaastike kujundaja Kenn-Eerik Kannike. Esmaettekanne 28. II Paide Wabakohvikus, salvestus tänavu aprillis. Kättesaadav veebis https://www.paideteater.ee/luuleohtubukowskiga

Mu sügav ja põhimõtteline usk nende paarikümne või pisut rohkemagi aasta jooksul, mil ma olen avalikkuse ees luulega räusanud, on see, et näitlejad ei oska luulet ette lugeda. Neile on õpetatud ja õpetatakse, et luuletus on mingi eriline tekst, mida peab teistmoodi esitama, mitte tajuma ühe hääle või rollina teiste seas, ning tagajärg on enamasti koletu. On erandeid, oivalisi erandeid, aga üleüldiselt eelistan ma kokutavat ja lavakrambis luuletajat, kes omaenda teksti esitab, pühale luuleapostlist näitlejale iga kell. Kuigi pean tunnistama, et olen nt omaenda luuletusi kuulnud ka väga heas esituses. Aga see on too erandlikkuse puhk, mis kipub reeglit kinnitama.

Charles Bukowski on sümbol, veel mõni aeg tagasi nimetasid kõik endast lugupidavad noored luuletajad, eriti tütarlapsed, teda oma eeskujuks. Praegu on võib-olla teistmoodi, kuidas sa ikkagi kiidad kedagi, kes ülistab litse ja sõidab oma luuletuses paar tiiru ümber kvartali, et lühikeste seelikutega põhikooli­plikasid uuesti ja uuesti näha. Kuigi see, kuidas ta sellest kirjutab, on põrgu­äge. See on see, miks Bukowski on XX sajandi mõjukamaid luuletajad: ta ühendas näraka boheemlasekuju, väga alasti mehe psühholoogilise kirjelduse ja tugevasti poetiseeritud naturalismi. Mingis mõttes on temajärgne luulelaine otsinud naissoost, feministlikku Bukowskit, kes paikaks selle šovinistliku, aga poetiseeritud haava, mille ta oli jätnud. Teame, et intellektuaalsemat-krüptilisemat luulet (uut Sylvia Plathi) ei võta Facebooki ja Twitteri akendega harjunud põlvkond praegu vastu.

Ma tahaksin kirjutada sellest Paide poiste asjast kiitvalt, ma armastan inimesi, kes armastavad Bukowskit jne. Ju see on mingi egoistlik enese äratundmine, et äkki keegi armastaks kunagi mind ka nii, kuigi ma tajun, et see pole võimalik.

Küsiti multki luba nende tekstide kasutamiseks, kuna olen üks tõlkijaist. Ja nüüd üle kuulates mõistsin, et see on Bukowski fenomen: teda pole mõtet tõlkida, ta on tõlkimatu autor, hoolimata oma suhtelisest lihtsusest, või äkki just selle pärast. Ta on selle omaenda eluruumi, ameerikakeelekeskne, ja seda ei anna vahetada millegi vastu. Nüüd kuulates ma, muide, ei mäletanud, millised tekstid mina just täpselt olin tõlkinud, aga ma tunnen ära sellised, mida ma kindlasti ei tõlkinud. Kus on mingit kentsakat püüdlust luua eesti keeles midagi ebaloomulikku, Ameerikat matkivat. Nt keegi, kes me luulekambast tõlkis tolle luuletuse, kus luuser-ülbik ülikoolis (kolledžist siiski ehk?) kohtab rongis kristlasest kunstnikuneiut, ja käib vahepeal pesemas NMKÜs (YMCA) – ma jätnuks selle kas tõlkimata, sest Eestis on see üsna võõras asi, aga kui ette lugeda, pidanuks seda hääldama „enn-emm-kaa-üü“. Aga eesti keeles loeb näitleja (vist, püüdsin tabada mitu korda) „enn-emm-tüü“, ma isegi ei kuule, mis ta seal ütleb. Saatan peitub aga detailides. Kui sa ei tee endale selgeks, mida see tähendab, mida ette loed, siis kas jäta ära või tunnista publikule üles, et sa ise kobad ka pimeduses.

Ma ei taha olla kuri, aga kui see lugemine toimunuks „Kuu Viimasel Neljapäeval“ (Tallinnas tuntud vabalavakava), oleks see üsna keskmine esitus ja keegi ei peaks seda luuletajat liiga geniaalseks, ei tunneks temas ära erilist Bukowskit, kui ta ei rõhutaks, et see on Buk.

Osaliselt on mu agressiivsus tingitud ka vaenust karantiinikultuuri vastu. Jah, oli erandeid, aga üldiselt väsisin juba esimestel nädalatel arvutikaamera ees taidlevatest luuletajatest-muusikutest-näitlejatest. Mitte et ma ise poleks sama teinud (olen ka patune hoor!), aga suures plaanis: mis vahe on Youtube’ist põnevate videote või helifailide otsimisel ning ekstra n-ö võrgukontaktsel kultuuril? Kusjuures, jah, praegusel juhul on see ju igatpidi salvestis. Tõsi, pean lugu ideest väikese teatri toetuseks veidi tulu teenida, et inimesed, kellele see asi meeldib, saavad raha annetada.

Mulle tulid meelde ka Klassikaraadio luuletunnid, mõnele luuletusele taustaks mängitud kitarr (enne üksikud akordid), siis klassikaline muusika, mida Bukowski sageli kuulas – kuigi nt Wagneri mängimine hetkel, kui räägitakse Wagnerist, on üsna kohutav näpuga osutamine. See lisab seda klassikalist „luulesaateformaati“.

Ei-ei, see pole sugugi nii halb, kui ma räägin. Mingis mõttes oleks see normaalne audioraamat, Bukowski valimik. Kusjuures ka valim mulle suuresti ei meeldi, see püüab meelega näidata Bukowski pühalikumat külge. Siin on umbes kolm teksti, milles ta matkib mäejutluse kõneviisi – kordused ja „pühad tõed“, aga nende tekstide esitamises ei kaasne mingit erilist valgustatud kõnelemisviisi või pühadust, mida ootaks esitajalt, sest see pagana pidulik luuletoon on ikka läbivalt kohal, kogu esituse jooksul ei toimu kataklüsme, muutusi – see on üks undav jada.

Filoloogina võin seda kuulamispiina kirjeldada: alaline, läbi kogu kava kestev sõnalõpuliste lahtiste või pikkade silpide ülipikalt hääldamine, üldse liiase silbi­kvantiteedi rõhutamine ka pearõhulises silbis. Suurem jagu Bukowski tekstist on suunatud argise, meile tuttava keele poetiseerimisele, olgu see pealt kuuldud dialoog, omamoodi elulisest seigast loodud ajaleheartikkel või anekdoot või üldse „mis-päeval-juhtus“. Miks tehakse sellest lihtne luuleteater?

Selles mõttes: see kõik on ette loetud nii mõõdukalt ja väljahääldatult, et kindlasti on seda hea jälgida – nagu audioluulekogu puhul peakski olema. Aga ikkagi tahan, et luule oleks paremini loetud, kui mina ise suudan, mitte sama hästi või kehvemini. Selles ongi see hirm või häbi, mida toda kava kuulates tunnen. See ei ole halb, aga see on täpselt see, mida ma kardan. Kindlasti jagub sellele fänne, imetlejaid, kindlasti saavad nüüd veel mõned noored inimesed teada, et luule pole ainult looduse ja jumala üle ingumine, et on olemas vabavärsis naturalistlik-elulist „mina-olen-siin-luulet“.

Aga „luuleõhtu Bukowskiga“ on valereklaam, sest seda poliitiliselt ebakorrektset vanameest ei ole kohal, midagi räpast ega imelikku pole. Pole räppa, rooja ega kaduvikku, pole elu valusat olemist, on pidulik-pühalikult loetud värsid kerge kidravibra või taustale sätitud orkestriga. Ja need liiased silbikvantiteedid, milleks need? Kogu kava vältel ma kardan, et see lugemismaneer jääb mulle külge, sest mul on halb harjumus halba stiili omandada. Halvad raamatud jätan sageli pooleli, aga mul pole õigust kriitikuna jätta lõpuni kuulamata kogu seda kava.

Muide, tõesti, tekstide valimisel on ka olnud ehk mingi piibellik taust; et kuidas üldse olla inimene ja luuletaja, mees. Siin on palju tuntud bukowskilikke elureegleid, mida ta loetleb, palju tekste, mida ma ise poleks valinud ei ettelugemiseks ega tõlkimiseks. Ja ikka jääb vahuna pinnale see persevahtimine (mida on siinses valimis vähe), kogu see siiras šovinistlik sitt, mis meile, meestele, omane. Suur jagu tekste on loodud enne mu sündi ja ma ei kanna neid prügikasti, isegi kui neid loeb paatoslikul viisil näitleja. Mõlemad pooltunnid luulega on üles ehitatud üsna ühtmoodi, kogu lugemise jooksul ei tule üllatust, raputust, võnget, ei tule nt korralikku Bukowski matkimist (tema enda lugemisi leiab netist) või venitet undamise vahetamist ekspressiivsema käigu vastu.

Ma nii väga tahaksin, et see luuletund mulle meeldiks, aga ei meeldi. Seejuures tunnistan, et audioraamatuna Bukowski-võõrale või -vaenulikule inimesele võib see olla samm lähemale materjalile või ainele, mida too inimene muidu ei puutuks. Siiski, see ei eristu kriisiaja kultuuri­leevendusest, see ei võta luulelavastuse kuju, see on lõppeks lihtsalt hulk veidral toonil ette loetud räpast vabavärssi, mis väärib julgemat lähenemist. Klassikaraadio öötunnis – ilma neid tekste teadmata – ei tunneks luulesaates kohe äragi, et see on Bukowski.

„Ma mõtlen, et kui oleks võimalus alustada elu otsast peale – paar korda vähemalt, siis ühe korra tahaksin ma elada nagu Bukowski. Või vähemalt nii, nagu ma Bukowski elu ette kujutan. Ega ma päriselt ei mõista, kuidas B jõi ja mõtles, mõtles ja jõi, aga vähemalt ei olnud ta elu leige. Arvatavasti romantiseerin B eluraskusi liialt, aga olen siiski tänulik, et ta säärase otsekohesusega ühiskonda peegeldab. Ühiskonda ja ennast. Luuletaja ja minu enda pahesid ja kunstniku nõrkust,“ ütleb Ursel Tilk meid sellele teekonnale saates.

Ma südamest tõesti ei taha inimesele valu teha, aga ma ei kuule siin Bukowskit, ma kuulen hoopis täitsa tublit kõrva­raamatut, säärast ülevaadet maailma materjalist. Andke andeks, kui olen ebaõiglane ja õel, ma ise adun seda teisiti – võib-olla olen elu jooksul liialt Bukowski marinaadis ligunenud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht