Näitlejanna

Näitlejanna läheb võitlusse enda, mitte autori ja lavastaja eest, ja see on võitlus elu eest ja surma peale iga etenduse igal hetkel.

TIIT PALU

Näitlejad põlvnevad enamasti ahvidest, sellest ei jää kellelegi kahtlust. Näitlejannad on seevastu taevalikku päritolu.

1.

Vanad kreeklased panid kirja sokumängu reeglid ja tegid riitusest teatrikunsti, kuid nad ei suutnud leiutada näitlejannat. Nende parimaks tulemuseks jäi deus ex machina, mille peal lasti liugu tuhat aastat ja mida parema puudumisel siiamaani tihti kasutatakse.

Maskiga mehed ekslesid müütide labürindis, nii oli mõnus olla. Muu seas kehastasid nad ka kõikvõimalikke naissoost tegelasi ja olevusi ning kogunesid isegi naiskooriks. Tahaks tõepoolest kohata neid mehi, kes astusid üles Medeia, Phaedra või Antigonena, ma surun neil vaimus kätt!

Pole säilinud andmeid, et esimestel teatrimeestel oleks esinenud endaga rahulolematust, pigem vastupidi. Ometi oleks piisanud juhuslikust naisepilgust Dionysose teatri proskeenionil toimuvale ning selle tegevuse poolikliklus oleks selgeks saanud ja meestele mõistus kohe pähe löödud.

Just selle vältimiseks olidki meesterahvad keelanud naisterahvastel teatrisse tulla: see oli meeste koht meesteasjade tarvis. Ja miks ja milleks naised pidanuksidki neil tingimustel sinna meeste kohta minema, olgem ausad, eks?! Nüüd jääbki kripeldama: milline oleks olnud antiikteater, kui selle tegevuses oleksid osalenud ka naised? Ja kui erinevaks ja kahtlemata paremaks oleks võinud kujuneda inimkonna ajalugu meie päevini!

Mööngem, et kahtlemata oli see omamoodi ka ilus aeg, mil lood näisid olevat lihtsad ja žanrid olid puhtad. Igaüks teadis, et hommik teatris algab kolme tragöödiaga ja nende järel tuleb komöödia nagu kirss tordil.

See lisaks teatrile ka päikest ja veini sisaldav elumudel, mil ülevus ja labasus olid parajas tasakaalus, ongi kujundanud suuresti selle ideaali, mida antiigist taga igatseme. Selline päev teatris kulges tõusujoones ja videvikuks olid kerged nii kodaniku süda ja pea kui ka tema jalg koduteel Akropolise nõlvalt alla naise ja orjade manu.

Seda süütuse kaotamise eelset atmosfääri võis veel lähiminevikus kogeda meie kodumaal levinud kümnetes õlleurgastes, kus peamiselt meespere üksmeelselt jauras ja selle käigus mütoloogilist pärimust ja mahlakat keelekasutust elus hoidis.

Nüüd ulub neil tragikoomika ürg­skeenedel tuul või on sinna leidnud tee igasugused euro-, suši- ja veinibaarid, kus viljeletakse juba hoopis teistsugust, sageli barbaarset, enamasti aga lihtsalt kehvalt tõlgitud dramaturgiat.

2.

Käesolevas tagasihoidlikus uurimistöös tuleb juttu näitlejannast ja tema põhimõttelisest erinevusest muude lavajõududega. Mõni kiirustav lugeja hüüatab nüüd, et talle on kõik niigi selge! Las ta siis lülitub teisele kanalile, kui tal see olemas on. Meie aga põikame korraks valdkonda, kus Newtoni seadused ja kodanikuõigused kehtivad vaid valikuliselt, sest lõpuks ei otsusta keegi teine kui tema, meie huviobjekt.

Teater on ainulaadne, kompleksne, mitmevooluline ja paljunäinud kunstivorm. Kõigist teatris ettetulevatest probleemidest keerukaim on kahtlemata näitlejanna.

3.

Astugem nüüd see riskantne samm kuristiku kohale lootusetagi veel kunagi kindlale pinnale naasta! Tehkem see inimlikult sinisilmne ja protestantlikult uljas katse tuua pisut valgust sellele raskesti läbitavale, ent meeliülendavale maastikule, mida kujutab endast näitlejanna. Seejuures endale hästi aru andes, et lavamaailmas, mis on näitlejanna päriskoht, on valgus ainult see väike ja sageli ebahuvitavaim osa pimedusest, mis meie hingi paitab.

Ohutuse huvides läheneme näitlejannale esmalt teaduslikust küljest, poolvargsi, grammatika kaudu, sest olles küll kõige alus jätab see distsipliin õnneks mõningased taganemisteed. Targa raamatu saab sulgeda plaksuga kohe, kui asi liiga tõsiseks kisub, et pühkida tolmu järgmiselt, mis tarkuse poolest alla jäämata võib pakkuda päästvaid rakursse. Praktikale eelnegu teooria, käegakatsutavale vaatlus kaevikust käärbinokliga, sest ehkki see sihtmärk laseb end hästi aimata, võib ta liginemisel ja ümberhaaramisel teha kadumistrikke või eritleja kauaks tummaks lüüa.

Kõigepealt pöördume eesti keele seletava sõnaraamatu poole. See teatab järgmist: näitlejanna on naisnäitleja ja toob laused Karl Ristikivilt: „Päeval auväärne lastekasvataja, vaikne ja tõsine nunn. Õhtul riivatu ja kergemeelne näitlejanna.“ See avastus ainult lisab põnevuse aimdust: siit järeldub, et näitlejanna on naisest näitleja, kuid lisaks ka see, et tegu pole mingi tavakodanikuga, kes oma päevi ilmetult õhtusse veeretab. See on juba huvitav!

Õigekeelsussõnaraamat lisab, et sõna „näitlejanna“ rõhk võib olla nii esimesel kui ka eelviimasel silbil, olles seega väheseid kõrvalekaldeid meie karmis, ent kaunis õigehääldusmaailmas, kus sõnarõhk on reeglipäraselt fikseeritud esmasilbile ja aamen.

Näitlejannale on seega lubatud harv erand: ta on vabarõhuline, osutades millelegi, mis alles ootab oma lõpliku tõe selgust. Selge pilt: näitlejannale reeglid ei kehti! Puritaanid loomulikult väldivad igati niisuguste kaheviisiliste sõnade pruukimist, kuid õnneks leidub ka selliseid, kes näevad siin pragu süsteemis ega jäta just seepärast ühtki juhust kasutamata.

Sünonüümisõnastik lubab näitlejannat kutsuda nii näitlejaks kui ka lava­rebaseks. Assotsiatsioonisõnastik pakub peale omadussõnade „andekas“ ja „kaval“ paariliseks kolme isikut: Ita Ever, Aarne Üksküla ja Tõnu Aav. Midagi peab see kindlasti tähendama.

Fraseoloogiasõnaraamat pakub näitlejannale ainult ühe fraasi, ja taas klassik Ristikivilt: „Ma tahaksin näha, mis näo ta teeks, kui sina ühel päeval tahaksid mõne näitlejannaga jalga lasta.“ Näitlejanna olemasolu on järelikult võimalus põgenemiseks, võib-olla isegi sellest reaalsusest ühte teise, sellesse paremasse. (Küsimus Ristikivi nunn-näitlejanna-muusast, kellest on nii ohtralt jälgi meie sõnastikes, jäägu seekord kirjandusdetektiivide selgitada.)

Keelekasutuse kuiv statistika annab kolmeks enim kasutatud naaber­sõnaks näitlejannale „noor“, „kuulus“ ja „endine“. Tuleb alles kontrollida, kuidas see klapib muude vaatlustega: võib-olla peitub siin suur tõde, näitlejanna elukaar?

On sõnaraamatuid, kus päring üldse tulemusi ei anna (näiteks antonüümisõnastik, ametniku soovitussõnastik ja kihnu keele sõnaraamat), kuid loomulikult ei ole see näitlejanna süü, sest igaüks teab, et näitlejanna pole kunagi milleski süüdi, kuna süüdi on mehed, eriti lavastajad.

Selle peatüki kokkuvõtteks sedastagem, et teaduse abil pääseb lähedale, kaugemale siiski mitte. Edasi tuleb minna omal riisikol, heites igal sammul ebausklikke pilke enda ümber, sest näitlejanna võib meid varitseda kõikjal.

4.

Naisnäitlejad nagu meesnäitlejadki tulevad teatrikoolist. Pärast loomkatsete edukat läbimist (esimese semestri etüüdid) lubatakse neil hammast teritada kirjanduslike kujude kallal, esialgu pehmetel, hiljem kõvematel. Ajapikku tuleb see aina paremini välja, kuni välisest joonisest ja sisemisest õigustusest ei pääse ükski puuslik.

Nelja aasta pärast saab naisnäitleja diplomi, nagu oleks kool rahvaspordiüritus, millest jääb peale hea tuju ka mälestus seinale. Diplomi andmisega vabanevad õppejõud vastutusest, ja asuvad uuele ringile. Naisnäitleja peab edaspidi ise hakkama saama. Mitu korda aastas peab ta nüüd pugema võõrasse kehasse, selle elustama ja häälestama, seda õigustama, ja makstakse talle selle eest harva rohkem kui minimaalselt lubatud.

Nii möödub elu, kui just midagi muud ei juhtu. Seda, mis juhtuda võib, koolis ei õpetata, selleni saab ainult ise jõuda, ja nimelt: naisnäitlejast võib saada näitlejanna.

Näitlejannaks ei sünnita, vaid saadakse. See kulunud parafraas klassikult peab siinses kontekstis paika rohkemgi kui originaalis mõeldu. Naisnäitlejad on omavahel sarnased nagu lumehelbed. Näitlejanna seevastu on loodusjõud, ja kui tema hoo sisse saab, tuleb olla valmis tõesti kõigeks.

Naisnäitleja ja näitlejanna on seotud nagu tõuk ja liblikas, millel on arengus oma kindel järjekord, kuid mille metamorfoos on siiski igakordne ainuime. See tõus roomamisest lendu on võimalikkusena igaühele antud, kuid teostub heal juhul ühel kümnest.

Erinevus naisnäitleja ja näitlejanna vahel seisneb tõlgenduse astmes. Naisnäitleja kehastab autori teoses etteantud ideed, rolli, hoiakut, nii nagu seda temalt soovitakse. Naisnäitleja kuulab hästi sõna ja tõrgub ainult nagu moepärast. Ta tunneb hästi konventsiooni ja tegutseb vastavalt, oskab võtta poose ja valitseb tundetoone, ta võib olla sobivalt nii õrn kui ka julm, pilduda taldrikuid ja nuge ning välgutada roosat. See võib tulla nii talle kui ka teistele raskelt ning kohati meenutada muistset rehepeksu, kuid õnneks teab kogu trupp, et esietenduse päevaks tuleb üsna garanteeritult välja päike koos ööbikutega.

Ja kedagi ei jää painama mõte, et naisnäitleja tõeline võimekus jääb parimalgi juhul vähemalt poolenisti kasutamata. Sest tükk tuli ju välja ja rahvas on sillas.

5.

Viljakas ja tubli naisnäitleja kogub elu jooksul kuulsust ja meeldib paljudele. Tema hääl muutub madalaks ja läbitungivaks, kortsud huvitavalt kõnekaks, viin, suits ja löövad anekdoodid ei ole talle võõrad, ta on küüniline ja jätab läbinägeliku muljet, ta võib iga kell panna puusalt igas mõõdus karaktereid ja kannab välja staari osa, sest seda temalt oodatakse. Tema arvamusel on kaalu ja tal jagub uhkust selle üle, kes ta on. Tõesti, tal on põhjust jääda endaga rahule ja väljendada seda intervjuudes. Ja häda nendele, kes tema efektiga küllalt ei arvesta.

Kuid mõnesse naisnäitlejasse koguneb nimetut kurbust, ma olen seda näinud. See, mis tema loomingus teistele näib kuldlõikena, on talle sama hea kui kahurist lähedale märki lasta, see on talle nii õudselt lihtne ja vähe tahetud. Teda ennastki ehmatab iga kord tõsiselt see, kui kerge on mõningase kogemuse najal meeldida ja piirduda vaid vähesega seal, kus palju oleks võimalik. Tema algelist mustandit esitletakse meistritööna, kuigi see on täis tindiplekke ja lahtisi otsi, ja kalligraafiaga ei jõudnud ta veel alustadagi.

Ta tajub liiga teravalt, et päevatöölisest lavastajale, kellel on kohustused ja kiire, on ta vaid vahend, et teenida mingit loosunglikku pealisülesannet (näiteks: „elu on ikka elamist väärt“, või: „armastus võidab kõik“) ja meeldida saali­täiele piletiostjatele. Lavastust mängitakse mõnikümmend korda, rahvas vaatab selle ära, jääb enam-vähem rahule ja nõuab umbes samasugust, ning lavastus kantakse käskkirjaga maha.

Naisnäitleja teeb pärast viimast mängu­korda sahtlid vanast prahist tühjaks uue prahi tarvis ja purjetab edasi, sest temal pole vaja mõtiskleda kõige kaduvuse üle. Elu on talle selleks liiga lühike. Näitlejannat jääb samas olukorras kiusama mõte teadmisest, et kunst on lootust andvalt pikk ja ime on mõnikord nii neetult lähedal, ja ta ei kavatsegi sellest mõttest üle saada.

6.

Näitlejanna läheb võitlusse enda, mitte autori ja lavastaja eest, ja see on võitlus elu eest ja surma peale iga etenduse igal hetkel. Temas saavad mõtted lihaks ning jõudu pole tal vaja jaotada, sest seda tuleb ainult juurde, ja kõige rohkem jõudu ilmneb täieliku kurnatuse piiril, seal voolab see läbi näitlejanna külluslikult ja vabalt. Vähesed julgevad selle piirini minna, sest seal muutub vallanduv energia nii tugevaks, et miski varju ei leia. Siin valmistub plahvatama tuum, mille laadimiseks on kulunud eluaeg, ja mille päästik voolitakse proovide käigus.

Näitlejanna ei otsi sõnadele intonatsioone ja lausetele puänte. Ta ei tegutse teadlikult ja plaani järgi, vaid järgib oma eksimatut intuitsiooni. Ta laob ühte pilti kokku kõikide kätte sattunud puslede tükid, sest lõpuks ju ongi kõik üks. Võimalus koondpildiks on tühiselt väike, kuid ilma selle püüdeta poleks selleks võimalustki. Iial ei tea!

Näitlejanna kasutab tehnikat teatud piirini, sest tehnika on lõpuks ainult tehnika. Seal, kus tehnika lõpeb, algab valu. Tema otsib valupiiri, lahtist haava, milles sobrada. Selles mõttes sarnaneb ta vere- või laibakoeraga, kes lihtsalt peab jälge ajama, talle pole lubatud niisama klähvida ja oma saba taga ajada.

Näitlejanna ei rahuldu kunagi sellega, mis juba on, vaid otsib alati just seda, mida veel ei ole. Nii iga jumala proov, iga kord otsast peale. See seis, mille juures eile lõpetati, ei kõlba täna alustusekski, sest öistes hämarolekutes on näitlejanna need kombinatsioonid nende väheütlevate lõppudeni mänginud.

7.

Koostöö näitlejannaga võib kannatamatule lavastajale näida Kolgata teena, kus tema pea suitseb, südames pistab ja käed vajuvad rüppe. Kui ta sellele määratule pingele vastu peab, võib juhtuda midagi, millest saab lastelastele rääkida.

See, kuidas näitlejanna juuksekarva üha peenemaks poolitab, võib tõesti hulluks ajada. Nagu oleks teater raketiteadus ja mitte lõbuasutus, kus peamine on see, et poleks liiga igav. Kolleegid kibelevad ammu laua tagant püsti, et misan­stseenid paika panna ja mõõgavõitlust harjutada, kuid näitlejanna pole ennast ikka veel üles leidnud. Tal on küsimusi, mida teistel ei teki, tal on varuks pisarad seal, kus teisi ühendab tervistav naer. Ja seal, kus peatee viib otse, otsib tema käidamatuid kõrvalradu.

Võib näida, et siin ei tegeleta mitte näidenditeksti ja rolli analüüsiga, vaid ühe inimese tujudega, kuid tegelikult just see ongi see, milleks teater võib olla hea: kõik tavaline välistatakse, kuni jääb ainult see ebatavaline, ebatavalisim, milles sõna ja tegu saavad tõeks.

Näitlejanna roll on tehtud tema delikaatsetest isikuandmetest, lõpuks laob ta armutult letti kõik, mis tal üldse on. Inimene on saladus ja see inimese saladus pannakse võõrastele lähedalt vaatamiseks välja. See on teater, kus midagi varusse ei jäeta. Jah, seal pole midagi, mis oleks üldine, üldistav, üleüldine või üldinimlik. Seda enam kõnetab ta neid, kes iga päev peavad põgenema nagu Maupassant Eiffeli torni eest (kui selliseid veel leidub!).

Näitlejanna alustab igat uut rolli nagu piibli tõlkimist algkeeltest ega lõpeta enne, kui kogu eepika esimesest loomisloost viimase ilmutuseni on saanud värskelt kõneka ja ainulaadse vormi.

Enamik näitlejaid ja naisnäitlejaid ei oota teatrilt muud, kui et seal oleks tore seltskond ja vahva töö, ja seda nad ka saavad. Näitlejanna parema meelega ei mängiks, vaid muudkui korrastaks oma saladuste arhiive, sest väga harva avardub lava maailmaks. Vaid õhkõrn võimalus, et see võib juhtuda juba igal järgmisel hetkel, ei lase tal eemale jääda. See ongi teatri traagika, koomika ja maagika. Valu on näitlejanna pärisosa, ja selle vallandamiseks on teater.

8.

Kuid kuidas on lood näitlejaga? Kas ka temal on võimalik murda läbi ette­aimatavusest, tavalisusest, kätte õpitud praktilistest nippidest? Kas ka temale on lubatud uidata kaugetele radadele ja oma tujudega kolleege infarktini viia? Kas võime siin kõneleda vastavalt meesnäitlejast ja näitlejast, nagu rääkisime naisnäitlejast ja näitlejannast?

Viimased uuringud on näidanud, et siin on tegu liigisisese variatsiooniga, mida isegi enamik täppisteadlasi kõneväärseks ei pea. Sellel arengul puudub kindel suund ja kvaliteet, see muutus väljendub aastatega arenenud kõvemas hääles ja suuremas lavalises ükskõiksuses, mis paradoksaalselt näib lavalise vabaduse lisandumisena.

Jah, meesnäitlejale on teater sageli ükskõik: teda ei huvita enesesse kaevumine ega kontseptsioonid sedavõrd, et ohverdada selleks oma elu. Ka teda, nagu naisnäitlejatki, saadab menu laval, ekraanil ja heatujutelesaates. Ta ise ei teagi, millest ta maailma ilma jätab.

Näitleja kaldub tegema ülevast labase. Näitlejanna teeb argisest püha. Näitlejanna selja taga on loominguline köök, kus keeb ja pulbitseb alkeemia. Meeste loomingu allikaks on värkstuba ja garaaž. Meestele on metafüüsika lõbupakkuv mänguvahend, naistele reaalsuse püsiosa.

Näitlejanna vabastab oma tegelase kirjandusest, mille on peamiselt loonud mehed. Ka tänapäeval leidub dramaturge ja lavastajaid, kes teevad kõik võimaliku, et ainult mitte kokku puutuda näitlejannaga. Nende loomingulised herbaariumid jäävad aga täiuslikkusest sama kaugele kui kolm õde Moskvast.

Kui dramaturg otsustab päriselt tõsiseks minna, siis valib ta protagonistiks ikka naise. Ka A. H. Tammsaare tõeliselt traagilised tegelaskujud on naised. Juuditil on külm. Naise kannul jõuab kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

Kui tekst ja tegelane on lavadel lohistamisest kulunud, siis on õige otsida naist. Peame normaalseks, et Hamlet võib olla Sarah Bernhardt või Merle Jääger, kuningas Leari võib kehastada Ita Ever. Lõpuks on küsimus ju rolli idees, mitte väheolulistes kehalistes tunnustes.

Hiljuti tähistasime laulupeo ja „Saaremaa onupoja“ ümmargust aastapäeva. Sel puhul esietendus kümmekond lavastust, kus tegelaseks oli Lydia Koidula. Mitte üheski versioonis ei usaldatud seda rolli meesnäitlejale. Miks?

Kas põhjus on selles, et Koidula idee on seotud eesti naise emantsipatsiooniga? Ent kas ei märgi selles vallas edasiminekut just järsk läbimurre paradigma müürist? Või siis ikkagi sellepärast, et meil pole veel meesnäitlejat, kelle kätte usaldada see vastutus, ilma et asi naeruväärseks kisuks?

Lydia Koidula on sild meie ajastust sinna, kust alustasime – antiikteatri juurde. Lydia võis kirjutada, lavastada ja eesriide taga klaverit mängida, kuid ta ei tohtinud minna püünele, sest see oli meesteasi. Mehed suudavad, teadagi, tõsta raskeid asju, kuid nad pillavad maha kõik, mis on õrn.

Lydia kirjutas just sellepärast neli komöödiat ja mitte ühtegi tragöödiat ning sõitis ära Kroonlinna. Lydia ei tohtinud mängida naist, ja võib-olla seepärast ei tohi nüüd mees mängida Lydiat! Meie kannatustes marineerunud rahvustunne ei neelaks seda alla.

9.

Õnneks pole olukord nii lootusetu, kui esmapilgul paistab. Ja nimelt: näitlejast võib saada meesnäitlejanna.

Sõnaraamatud tuleb meesnäitlejanna jaoks alles ümber kirjutada. Selleks kulub vähemalt pool sajandit, seni on talle kõik lubatud, sest nähtusele, mida ta endast kujutaks, lihtsalt puudub seletus. Selles kaherõhulises liitsõnas on esimene pool määratlev, kuid lõputunnus tühistab selle ning juhatab absoluutsele vabadusele, mis on kunstis tähtsaim.

Meesnäitlejannaks saamine toob näitlejas kaasa sisemise muutuse, mida harva keegi märkab ja tunnustab, kuid rõõm teekonnast, mis langeb lõpmatuna otse sügavuse poole, on talle seda võrreldamatum. Meesnäitlejanna teeb valiku, mille puhul keegi teda ei kadesta, ja eks need viljad olegi endale noppimiseks.

Kui kunagi kohtuvad laval näitlejanna ja esimene meesnäitlejanna, siis võib teater olla pikaks ajaks päästetud.

Seni on kõik kinni Näitlejannas.