Ööliblikas kollaste lillede kohal

Alo Kõrve kohtumine George’i rolliga on hästi ajastatud nii tegelase eakaaslasena kui ka näitlejameisterlikkuse poolest.

PILLE-RIIN PURJE

Skene Katus Kunstile „Kes kardab Virginia Woolfi?“, autor Edward Albee, tõlkijad Lydia Mölder ja Triin Sinissaar, lavastaja Andrus Vaarik, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Markus Robam, grimmikunstnik Aimi Etverk. Mängivad Carita Vaikjärv, Alo Kõrve, Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp. Esietendus 19. VI Pärnumaal Kaelase külas Jaanihanso siidrivabriku töökoja saalis.

„…ja inimsilmas – kuidas sedan’d määratledagi? – on katkestus – jagunemine – nii et kui sa oled varrest kinni saanud, on liblikas juba läinud – ööliblikas, kes ripub õhus kollase lille kohal – liiguta, siruta käsi välja, läinud, kõrgel, ära.“¹

Teatrilooline slepp. Kirjutada täisverelise psühholoogilise teatri lavastusest ainsa etenduse põhjal on võrdlemisi nadi, eriti Sirbis. Aga suveteatris on korduvvaatlus hoopis keerulisem kui talveteatris. Jaanihanso siidrivabriku saali jõuda pole kaugeltki nii lihtne kui näiteks Tallinna Linnateatrisse, eriti autota inimesel nagu mina. Õnneks nägin suvelavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?“ 29. juulil ja kuna selleks ajaks oli mängitud juba paarkümmend korda, loeb vaatamine ehk kahe eest. Mind üllatas, kuidas paar vastukaja tunnistasid Andrus Vaariku lavastuse humoorikaks, isegi lõbustavaks. See tundus väga kahtlane, nii et sisimas hüüatasin: ei usu! Läkski täppi. Nähtud etendusel ei olnud lõbustav toon valdav.

Eesti teatriajaloos määrab Edward Albee 1962. aasta näidendi legendimõõtme Adolf Šapiro esmalavastus Pärnu teatris 1977. aastal Aarne Ükskülaga George’i rollis. Õnnekombel olen seda isegi näinud, kuigi teismelisele tüdrukule paistis sealne abikaasade öölahing päris kole ja näidendi tuum jäi mõistagi tabamata, küll aga mäletan selgesti oma isa ja ema vaimustust.

Andrus Vaarik mängis George’i Mladen Kiselovi lavastuses, mis esietendus Tallinna Linnateatri kammersaalis 2010. aastal ning kümne aasta vältel anti koguni 319 etendust. Vahepeale jäävad veel Madis Kalmeti lavastus: George – Raivo Trass, Noorsooteater (praegune Tallinna Linnateater), 1993; Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus: George – Hendrik Toompere, teater NO99, 2009.

George’i rikas rollipartituur. Tegelasi on Albee draamas neli: 23 aastat abielus olnud George ja Martha ning nende „väikesed külalised“ Nick ja Honey. Usun, et on õiglane kvartetist esmalt nimetada George’i, see roll on kujunenud tähtsaimaks läbi kõigi viie lavastuse. Nüüd mängib George’i Alo Kõrve. Lavastaja on teinud õige valiku, Kõrve kohtumine väärt rolliga äärmiselt hästi ajastatud nii tegelase eakaaslasena kui ka näitlejameisterlikkuse poolest. Huvitav, et kõik viis George’i osatäitjat on ka lavastanud, kes rohkem, kes vähem. Ju tuleb selle persooni puhul kasuks teatav analüütiku kõrvalpilk.

Seejuures on kõik viis isikupärased näitlejad. George’i on võrreldud Hamletiga. Alo Kõrve on viiest mehest ainus, kes on Hamletit mänginud: Priit Võigemasti lavastuses, Tallinna Linnateater 2012. Andrus Vaarik oli Polonius. Aga kaudselt mängis Kõrve Hamletit ka Variuse teatri lavastuses „Laborant Viiding“ (autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, teatri- ja muusikamuuseumis 2014). Kõrve osaks oli noor Juhan Viiding, kes muuhulgas vaatab tõtt oma tulevase Hamleti rolliga.

Raivo Trassi George’i portreteerides nimetab Lilian Vellerand, küsivalt, tema „Hamleti-monoloogiks“ Nickile serveeritud lugu poisist, kes lõpetas hullumajas.² Mina omakorda leidsin, ilma et oleksin teadlikult otsinud, Kõrve „Hamleti-monoloogi“, samuti George’i (eba)dialoogist Nickiga.

Lydia Mölderi esmatõlke ja Triin Sinissaare toimetatud versiooni koosluses kõlab see tekstikoht nii: „Sa näed vaeva, et luua tsivilisatsiooni … et … ehitada üles ühiskond, mis rajaneb … seaduspärasuse põhimõtetele … sa pingutad, et sõnastada ja mõtestada maailma loomulikku kulgemist, leida moraali inimmõistuse loomuvastasest kaosest … sa teed poliitikat ja kunsti, ning taipad, et need on, peavad olema, üks ja seesama … sa viid asjad kurbuse viimase piirini … piirini, kus on juba midagi kaotada …“ George arendab oma rafineeritud arutluse Dies irae kärgatuseni.

Kas on põhjus meie liigestest lahti ajas, vaheda mõttetäpsusega väljenduvas näitlejas või temaga samale lainele jõudnud vaatajas – küllap kõige-kõigi koosmõjus – , aga varem ei ole George’i sõna ja mõte, tema ajadiagnoos nii vahetult puudutanud, samavõrd valusa ja lööva üldistuseni kandunud. Ja mitte ainult eelmainitud tekstis, vaid läbivalt, tõe ja illusiooni põhiteemas. See tõestab Albee näidendi aegumatust, samuti lavastaja ja näitleja interpretatsiooni põhjalikkust, süüvivat isiklikkust.

Kujutlen, milline ajaloo õppejõud see George on: kiire reaktsiooniga, erudeeritud, tavatuid seoseid loov, valdavalt kannatlik, aga halastamatult sarkastiline, sest lolle tudengeid ei salli ta silmaotsaski. Alo Kõrve tegelane on üdini täiskasvanulik, mitte hingelise tardumise mõttes, vaid elutõsiduse ja vastutustunde poolest. Rollipartituur on rikas, registrivahetused nõtked. Tasasem sissepoole pööratus üllatab uudsete näitlejavahenditega. Targalt on doseeritud irooniat ja huumorit, liialdusteta lisandub võbelev närvilikkus, liikuvus, plastilisus. See dünaamika, mis kuulub Kõrve lavaorgaanikasse.

Eredalt meenub siinkohal tema Satin (Gorki ja Uusbergi „Põhjas“, Tallinna Linnateater 2018). Kujutlen spontaanselt, et kui George ja Satin, täiesti erisuguse tausta ja s(t)aatusega inimesed, kurat teab kus ja miks sattuksid disputeerima, mõistaksid nad teineteist. Teemat „tõde või illusioon“ valdab ka Satin ju doktorikraadi tasemel.

Martha, Nick ja Honey. Marthat, George’i abikaasat ja ülikooli rektori tütart, on varem mänginud Linda Rummo, Ülle Ulla, Marika Vaarik, Epp Eespäev. Võrrelda on riskantne, küllap ülekohtunegi, ometi söandan väita, et põhjatumat saladust sisaldas Eespäeva rollilahendus Kiselovi lavastuses.

Viies Martha on nüüd Carita Vaikjärv, kes koos Alo Kõrvega lõpetanud lavakooli XX lennu. Kursusekaaslaste partnerlusi tärkab viimasel ajal nagu seeni pärast vihma. Neid on publikul sama huvitav jälgida kui partneritel laval teineteist mõista ja toetada. Vaikjärv on mänginud praeguses koduteatris Endlas põnevaid mitmekihilisi naisi, kohe meenuvad Taago Tubina lavastused „Kopsud“ (2016) ja „Jõgi“ (2020). Martha rollis on keeruline timmida vulgaarsuse piiril väljakutsuvust ja varjatumat eluvalu.

Vaikjärv stardib Marthana ulja bravuuri, nakatavate naerupuhangute, häbituseni provotseeriva käitumisega. Ah jaa, see Martha esimene kostüüm, beežid püksid ja valge pluus, ei oleks nagu üldse tema garderoobist pärit. Arvatavasti on kunstniku taotlus luua vägev kontrast efektse punase kleidiga, aga võimatu on uskuda, et rektori tütar end vastuvõtul nii vaospeetult eksponeerib. Kolmandas vaatuses kannab Martha kodukleiti, on vallandanud juuksed ja langetanud maski. Lõppvaatuses muutub Vaikjärve roll aina veenvamaks, ka lavastuslikult mängitakse Martha kõigi partnerite poolt järjekindlalt suurde plaani.

Nicki ja Honey rollis on Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp. Kummagi lavaelus näeb ilmekaid hetki, pingest särisevaid reaktsioone, ent hajusamaks jääb rollitervik. Aga see võib taas olla see ainsa vaatamise värk, et nelja tegelast nagu nelja raamatut ei suuda üheaegselt lugeda.

Külaliste duetis kohtab tõepoolest noidki momente, kus Vaariku režiid võiks nimetada lõbus(tav)aks. Markantseim neist Honey naasmine „jänku-nänku“ esihammastega. Ajab naerma muidugi, aga hälbib tervikust lapsikuvõitu etüüdina. Jane Napi Honey elutõeluse eest pagev süüdimatus ulatub parimatel viivudel absurdi piirile. Minulgi on kahju Albee 2005. aastal näidendisse tehtud muudatustest, mis Honey osa kahandavad. Ehkki autori viimane tahe on sama vääramatu kui autorikaitse, peitub algversioonis oma võlu.

Nick näib sedakorda pigem saamatu „toapoiss“ kui küüniline karjerist. Steinbergi intonatsioonides kuuldub paaril korral Andrus Vaariku maneere, aga ma pole kindel, kas seda peaks tõlgendama lavastaja ettemängimise või hoopis näitleja ulaka parodeerimise vimkana, mõjub igatahes virgutavalt.

Läheduse kuristiku serval. Kunstnik Kristjan Suitsu lavaruumis, George’i ja Martha kodus, püüavad pilku maast laeni kõrguvad riiulid, ainult et ilma raamatuteta. Päris lohutult ja seejuures irooniliselt mõjuvad need tühjad mustad riiuliruudud oma otsekui sadade nähtamatuks muutunud köidetega. Või koguni mustad kastid, kuhu salvestatud abielu salakatastroofid.

Margus Vaiguri valguskujundus paneb ruumi lainetama, valguse ja varjud mänglema nagu tõe ja illusiooni tabamatul piiril. Helikujundus tekitab vastakaid tundeid. Vihm ja pikse­mürin on teadagi ohoo kui dramaatiline. Vaatasime etendust koos raadioteatri heli­režissööriga, kui isegi tema treenitud kõrv pidas alguse vihmarabinat käima unustatud ventilaatoriks, siis pidi midagi helides või akustikas olema valesti. Illustratiivne vihm hakkas pikapeale tüütama, muutus staatiliseks, igavaks. Näitlejad ei vaja sellist abi­vahendit, George ei pea saabuma aiast vihmaniiske särgiga, ei maksa nii täielikult alahinnata publiku kujutlusvõimet, loodetavasti on see veel säilinud, ise­küsimus, kui kauaks.

Finaali liginedes puhastatakse põhiteema juhumürast. Selgineb kahe paari lastetuse paralleel. Kõik neli on kainenenud. Honey ja Nicki vaikimine muutub aina kõnekamaks, kuuldavaks. Lahkumisel Nick tahaks veel midagi öelda või küsida, aga Honey tõmbab ta otsusekindlalt kaasa.

Täpne, tundlik, aus on Martha ja George’i kahekesi jäämine pärast selle põrguliku öö viimast mängu, mida niimoodi, minnes lõpuni, üdini välja, mängiti esmakordselt. Ja mida korrata ei saa. George kummardamas Martha poole, hoolivalt, aga karge distantsiga. Mees ja naine kahekesi koos läheduse kuristiku serval.

PS. Tsitaadi Virginia Woolfilt, millega kirjutis algab, leidsin pärast lavastuse vaatamist. Täiesti intuitiivselt. Avan raamatu, loen seda lauset ja näen vaimusilmas Alo Kõrve George’i, kuidas ta tuleb õuest, puhmas kollaseid suvelilli süles. Ja kollaste lillede kohal õhus tardub ööliblikas – Virginia Woolfi lühi­jutust ja Juhan Viidingu luuletusest. Ma ei siruta kätt.

1 Virginia Woolf, Kirjutamata romaan. Tõlkinud Mirjam Parve. Loomingu Raamatukogu nr 25-26, 2017.

2 Lilian Vellerand, Näitleja ja tema roll. Raivo Trassi George Noorsooteatri lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“. – Teater. Muusika. Kino nr 7, 1994.