Parem empaatia peos kui moraal katusel

Jan Kaus

Tõde ongi sageli kahe teraga mõõk, mitte ühes suunas liikuv pistoda. „Harmoonia” on pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale. Etendus sisaldab tasuta jooke. ALAN PROOSA

Ott Karulin on mind nimetanud ruuporiks, lausa esiruuporiks, seda seoses teatriga NO99, mille loomenõukogu liige olen. Võtan seda komplimendina, kuigi endal on viimasel ajal tunne, et kui mu näol on ülepea tegu ruuporiga, siis pigem isehakanuna Von Krahli teatri puhul. Nende viimaste aastate lavastused nagu „Ainult võltsid jäävad ellu”, „Jänese aasta”, „Faust” ja „Hamletid” kuuluvad kõik mu lemmikute hulka ning ma pole ka kirjutades kiitusega kitsi olnud.

Teemu Mäki „Harmoonia” tekitab paraku küsimusi. Tegu on kindlasti huvitava asjaga, aga asja huvitavus seisneb ja avaneb lavastuse problemaatilisuses.

Esiteks. „Harmoonia” on pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale. Lavastus aga lahkab ja ründab eelkõige tarbimisühiskonda ja selle toimemehhanisme, mis pole kaugeltki ainult Eesti probleem. Mingeid spetsiifilisi Eesti küsimusi seega ei käsitletud. Pealegi, kui rünnata tarbimist, siis tabatakse tahtmatultki märki: selge see, et tarbimine muutub üha süvenevaks dilemmaks ka Reformierakonna majanduslikule õitsengule suunatud Eestis. Seega – tarbimisühiskonna kriitika toimib ühtlasi ka praeguse Eesti ühiskonna kriitikana. Kuid tundub, et midagi on sellise loogika juures paigast ära. Von Krahl sobiks sellise lavastuse taustal rändteatriks, näiteks Läti Vabariigi juubelil saab seal korrata sama asja. Võib minna ka mujale, kus tarbimine ei tunne piire. „Harmoonia” kritiseerib globaalset majandusmudelit, kuid teeb seda globaalses keeles, kohalikku eripära arvestamata. Seega saab vaataja, kelle südametunnistuse taha tahetakse pugeda, just keelduda kogu lavastuse moraalist argumendiga, et see ei puuduta ainult pisikest Eestit, kus niigi tarbitakse suhteliselt vähe (mis ei pruugi globaalses mõõtkavas muidugi tõele vastata). Selgusetuks jäi, milline pilt Teemu Mäkil Eestist on ja kui hästi ta meie olukorda ülepea tunneb. Mäki veendumus globaalsetes küsimustes ja võimalik ebakindlus Eesti eripära osas on teinud ka Eesti teatri ühe kõige intensiivsema ja eredama näitlejate koosluse (Riina Maidre, Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak) vähemalt lavastuse esimeses osas tavapärasest kammitsetumaks – seda hoolimata detsibellidest.

Teiseks. Tegelikult pole tarbimise ja kapitalismi loogika kritiseerimine ju üldse halb, vastupidi. Eestis pole säästmine veel piisavalt levinud, suhtumine keskkonda jätab paljudel juhtudel lausa karjuvalt soovida, samuti tuleks kindlasti rääkida ikka ja jälle heaoluühiskonna taustast, Kolmanda Maailma ressursside kurnamisest ja raiskamisest – „Harmoonia” autor Teemu Mäki on väljendanud ennast selles suhtes üsna järsult. Kuid kas räägitakse kõige õigemate inimestega? Tundub, et Von Krahli publik vajab sellistes küsimustes vähem valgustamist kui näiteks mõni muu sihtgrupp. Oleks ju tänuväärne ja palju sihtotstarbelisem, kui trupp teinuks Mäki lavastusega ringreisi Eesti koolides, sisenedes otse uute potentsiaalsete tarbijate kasvulavadele. Praegusel juhul jääb kohati mulje, nagu kõmistataks kantslist kogudusele: „Kuula! Jumal on olemas!”

Kolmandaks. Kuidas ikkagi valgustada? Kas ja kuidas selline moraalilugemine, loosungite loopimine mõjub? Täpsemalt: avaldab see õiget, loodetud mõju? Tundub, et siin libisetakse eriti nõrgal jääl. Kui Teemu Mäki räägib samasugustest probleemidest ajakirjanduslikus vormis, siis mõjub see igati aktuaalselt ning huvitavalt. Mul oli võimalus tõlkida Von Krahli inimeste ja Mäki vestlus ajalehele Tsoon, ning seal räägitu tundus suures osas vägagi asja- ja ajakohasena.

Ehk lähtuvadki siinse arvustuse probleemi- ja rõhuasetused konkreetsest tõlkekogemusest, kuna Mäki lihtsalt kordas „Harmoonia” näol juba artiklis öeldut, kusjuures mõnes kohas lausa samas või väga sarnases sõnastuses. Mis ajakirjanduslikus formaadis mõjub radikaalsena, võib mõjuda teatrisaalis pisut kulunu ja lausa tüütavana. Efekt väljendub umbes nii: „Me oleme seda juba kuulnud”. Ajakirjanduslikus formaadis sellised efektid nii ruttu ei teki, kuna sealne väljendusviis püsibki suures osas üleval pideval kordamisel, formaadi piiratusel, ning rääkida näiteks korduvalt keskkonnaprobleemidest ei mõju seal kuidagi kulununa.

Võib-olla seisneb „Harmoonia” problemaatilisus ikkagi ka tõsiasjas, et dramaturgilist sidusust pole Mäki tahtnud või suutnud luua. Puudub siduv alustekst, puudub näidend: jumalad tulevad ja lähevad, rollid vahetuvad, kuid kuidagi poogitult. Head leiud – rõhumisratas ja šokolaadibotased, üleüldse kogu see piinariistade muuseumiks ristitud superinstallatsioon – jäid üürikesteks sissepõigeteks, ilma et need oleksid pääsenud mõjule haarav-haavavate sümbolitena. Pakun välja, et tekstilises osas oleks lavastus pidanud olema a) põhjalikum ja b) ambivalentsem.

Põhjalikkuse all pean silmas näiteks tõsiasja, et mitmed Mäki paatose nüansid jäid lavastuses välja mängimata. Näiteks tüki lõpuosa, kus toogadesse riietatud trupp pakkus külalistele juua ja esitati mõjuv dionüüsilise naudingu kaitsekõne. Kena küll, aga samas tundus see tekitavat ja lisandavat segadust, seda just dramaturgilises plaanis. Miks korraga siis see? Alles hurjutati meid liigse tarbimise, maailma väljakurnamise pärast, nüüd räägitakse nautimisest. Sedasama Tsooni vestlust-intervjuud lugenud vaatajad võisid sellisest dilemmast pääseda, kuna Mäki räägib seal väga ilusasti ning lausa värskendavalt suurtest ja väikestest naudingutest. Selline vahetegemine on Mäki puhul muuseas väga oluline, sellele aga lavastuses polnud rõhutud. Praegu võis sealt välja lugeda justkui trupi enda häält, vabanemist Mäki diktaadi alt, naasmist oma teatri dionüüsilise eneseväljenduse hoovuste juurde, kus meeste lühikeste toogade alt uhkeldavad nende genitaalid ja „Jänese aastast” armas saun on uuesti töökorda seatud ning kõigile lahkelt avatud. Samuti oleks võinud pisut rohkem välja mängida seda Delfis sakutamist leidnud sini-must-valge tagumikust väljaurgitsemist. Iseenesest oli tegu paljulubava sümboliga: Eesti riik on keppinud inimest perse. Aga kuidas? Lubades tarbimiskultuuri, vaba turumajandust? Nojah, aga miks siis sel juhul mähkida Eesti lipp kondoomi sisse? Okei, puht-tehniliselt võib seda mõista, aga kui lipp perses on sümbol, siis on seda ka kondoom lipu ümber. Naljakas, et sõnalisele plakatlikkusele vastukaaluks jäid siin „Harmoonia” tegijad hämaraks ja lipp perses mõjus ülejäänust irdunud vana hea krahliliku piirikompamisena. Siinsel juhul saab öelda – ei millegi enamana.

Kuigi tuleb tõdeda, et lavastuse lõpuosa, kus pealtvaatajad ja näitlejad sulatatakse üheks seltskonnaks, kus püütakse publiku ja lava erisusega mitte mängida, vaid see koguni – ja õnnestunult! – eemaldada, tekitas väga sümpaatse efekti. See oli nagu mingi Von Krahli ümber ja sees hõljuva kogukondliku tunde realiseerimine kunstiteoses. Väike ja kokkuhoidvana paistev kunstnikkond tekitas nii mingi sotsiaalse soojuse fenomeni, mis kujunes peamiseks või ainsaks Mäki üsna külma jutlustamist tasandavaks kaalukeeleks.

Lavastusele ambivalentsust soovides peangi silmas „Harmoonia” liigset didaktilisust, õpetajalikkust. Eero Epner kirjutab oma kiiduväärt essees „Tõde „imeb”, kuid kohustab”: „Teater, mis ei peaks olema moraali-, vaid empaatiaasutus (kui üldse asutus olla), ei saa kunagi väita, et ta teab olemuslikult asjade kohta tõde ning poliitikud, ärimehed, kapitalistid jt kunstivõhikud ei tea seda”¹. Von Krahl, mis on alati tundunud võimalikult vähe „asutus”, astus aga just „Harmooniaga” empaatiast tubli sammu moraali suunas – näidates paradoksaalselt äsja kirjeldatud lõpuosas, millise empaatiani nad tegelikult ulatuda suudavad. „Harmoonia” epistellikkuses leidus isegi mingeid suurushullustuse märke, kui Mäki seadis utoopiate ettelugemisel ennast Thomas More’i kõrvale. Kuhu jäi näiteks Campanella või mõni teine, Mäkist mõneti mõjukam tegelane? Kui lisada tõsiasi, et paljud „õpilased” võivad nendes küsimustes olla sama haritud kui õpetaja, siis Von Krahli trupi puhul tekitab üllatust, et selle küsimuse sisulisel käsitlemisel ei ilmutatud suuremat mängulisust. Selge, asi on tõsine. Sama tõsine kui eesti rahva võimalik väljasuremine, millega tegeleb NO99 „GEP”. Pean siin hakkama siiski jälle NO99 ruuporiks ja tunnistama, et just kõnealuse lavastuse teist vaatust alustav Elo Viidingu võimsa luuletuse võimas esitus Elina Reinoldi hääle kaudu lisab tervikule hädavajalikku mitmekõnelisust, kihilisust, sügavust, tekitab juurde naiste hääle lavastuse üsna meestekeskses loogikas. „Harmoonia” kuulub „GEPiga” samasse maailma päästvasse, sotsiaalse või poliitilise² teatri kategooriasse (kuigi sisuliselt haakub „Harmoonia” pigem „Nafta!” sisuga), kuid sel jääb vajaka viimase mitmekõlalisusest. „Nafta!” mõjub Mäki performatiivsest jutlusest täpsema ja tähelepanelikumana, kuna selle tegijad eksponeerisid vastuolu, mis tekib raiskamisest rääkiva tüki lavastamisel ja etendamisel tekkiva raiskamisega.

Väike illustreeriv vahelepõige. Tarbimisest on lihtne rääkida, seda on lihtne hukka mõista, palju raskem on õigesti tarbida. Mäletan, kuidas loobusin kilepakendis piima ostmisest, minnes üle põhiliselt poolteiseliitriste papist pakkide tarbimisele. Arvasin, et talitasin õigesti, säästvalt, kuni selgus, et isegi kokkumurtuna võtavad viimased rohkem ruumi kui kilepakid, s.t ma olin endale teadmatultki kaasa aidanud prügimägede täitumise kiirendamisele. Selliseid dilemmasid esineb alati. Tõde ongi sageli kahe teraga mõõk, mitte ühes suunas liikuv pistoda, nagu Teemu Mäki meile kinnitada tahab.

Ent „Harmoonia” tugevused ja voorused seisnesid tema vormistuses. Mäki pole teatraal, vaid kunstnik. Kuigi mingit dramaturgilist tervikut „Harmoonia” ei pakkunud, mõjus ometi videokunsti, performance’i, installatsiooni, loengu ja teatri väljendusvahendite ühendamine igati põnevalt. Videokaadrid mõjusid kohati lausa võimsalt, edastades Mäki sõnumit palju paremini kui pilte saatev verbaalne moraliseerimine – need käe otsastsaagimised ning kaitsetute inimeste näkkutulistamised toimuvad kusagil siinsamas, ruumiliselt ja ajaliselt lähedal. Muidugi, tundub, et on lihtsustav ajada igasuguseid relvakonflikte ainult majanduslike liikumiste süüks, aga ometi näitavad need seda, et eurooplased ei tohi oma privilegeeritust võtta enesestmõistetavana. Kaadrid, mis kujutasid noori ilusaid naisi teineteist vaeseomaks peksmas, põhjustasid selle, et lasin kõrvust osaliselt mööda lavastuse ehk kõige olulisema dialoogi, mille kuuldud osa moodustas kena, kuid üllatustevaba kapitalismi kriitika, Teemu Mäki kureeritud verbaalse lahtisest uksest sissemurdmise.

 

¹Eero Epner, Tõde „imeb”, kuid kohustab. – Teater. Muusika. Kino 2008, nr 2, lk 54-55.

²Sotsiaalse ja poliitilise teatri eristamine, millele viitab ka oma artiklis Epner, on äärmiselt huvitav, aga täiesti omaette teema.