Pealelend – Ivar Põllu, festivali „Draama“ kunstiline juht

TAMBET KAUGEMA

5. – 9. septembrini korraldatakse Tartus Eesti teatri festival „Draama“. Selle põhiprogrammi kuuluvad seekord Theatrumi „Isa“ ja „Talvevalgus“, Vaba Lava ja R.A.A.A.Mi „Ma pigem tantsiksin sinuga“, Von Krahli teatri „Kummi T“ ja „Vaimukuskuss“, Tallinna Linnateatri „Köster“, Rakvere teatri „Somnambuul“, VAT-teatri „Eine murul“ ja „Mister Green“, Ugala „Moraal“ ja „Soo“, Piibu ja Tuudu „Hamlet“, Eesti Draamateatri „Vaimude tund Koidula tänavas“, NO99 „Pööriöö uni“, Cabaret Rhizome’i „Puugid“, Moon Productions’i „Lingua franca“, Vanemuise „Vaim masinas“ ja „AK-47“, Raadioteatri „Öö. Päev. Asjad. Jõgi“, Tartu Waldorfteatri „Pildid näituselt“, Rauno Zubko „Binaural Vision“ ning Rommi Ruttase „Korteris ehk Pargipingil vol 2“.

„Draama“ off-programmi on selle kuraator Kaija M. Kalvet valinud Kinoteatri lavastuse „Ei tao“, lavakunstikooli XXVII lennu „Elagu, mis põletab!“, teatri Kelm ja Kuressaare Linnateatri „Savanni“ ja Musta Kasti „Peksu mõisatallis“. Samuti näeb festivalil ainukordselt etenduvat lavastust „Ületoodetud teater“, seda pealkirja kannab ka kogu off-programm.

Missuguste põhimõtete järgi pandi kokku „Draama“ seekordne programm? Millisteks osadeks on see jaotatud? Kas Tartusse kutsutud lavastuste põhjal tulevad esile mingid Eesti teatri suundumused?

Nagu alati, on festivali programm unistuste ja võimaluste kompromiss. Programm on sellel aastal kolmeosaline, serveeritud kahes jaotuses. See hämarala, mis pole ei aastaauhindade programmi (need, mis tõstis esile teatri aastaauhindade žürii) ega off-programmi („Ületoodetud teater“) hõlvatud, on minu arust kokkuvõetav sõnadega „fenomenid“ ja „suundumused“. Toome Tartusse rea lavastusi, mis võtavad kokku nimed ja suunad eesti teatris. Need ei pruugi olla parimad (mida see sõna enam üldse tähendab?), aga on kindlasti huvitavad.

Miks ei ole festivalikavas eelmise aasta säravamaid auhinnatuid, Eesti Draamateatri „Väljaheitmist ehk Ühe õuna kroonikat“ ning Nargeni festivali ja Kinoteatri „Aadama õunu“, küll aga mitu lavastust – näiteks Tallinna Linnateatri „Köster“ või VAT-teatri „Mister Green“ –, mis ei hakka oma tasemelt isegi oma koduteatri repertuaaripildis kuigivõrd silma?

Aastaauhinna laureaadiks kuulutatud lavastustest ei saanud mitut erisugustel põhjustel Tartusse festivalile tuua. Kas ei olnud sobivat saali (nt Vanemuise suur maja on festivali ajal remondis) või toob mõni teater praegu välja kogu truppi hõlmavat uuslavastust ja näitlejad on seal hõivatud. Aga me ei tahakski auhinnalavastusi nii eriliselt esile tõsta. Auhinnad on alati kompromiss ning tihtipeale ei kajasta need teatri suundumusi. Õnneks on Eesti teater muutunud ka niivõrd rikkaks, et aastaauhinnad ei kajasta enam paremustki. Minu meelest on aeg lõpetada paremusjärjestused teatris ja üldse kultuuris, oleme ehk juba Oscari-gala jäljendamisest välja kasvamas. Tunnustus on meeldiv, aga järjestamine väga subjektiivne. Isegi eelmise aasta teatriauhindade žürii liige Madis Kolk on väljendanud arvamust, et auhinnad on sellisel kujul oma aja ära elanud.

Eelmise festivali eel rääkisid sellest, et „Draamast“ peab saama teatrite, mitte lavastuste festival. Kuidas on õnnestunud teostada plaan hoida teatreid festivali ajal kauem Tartus ning pakkuda igale neist oma kindel esinemispaik?

See plaan ei ole teostunud loodetud mahus. Teatrite pikemaks ajaks kokkutoomise ideed pole me aga maha matnud.

Kas „Draamale“ on oodata ka väliskülalisi – kriitikuid ja kuraatoreid –, kes heidavad oma hindava pilgu meie teatrile? Või ei ole see „Draama“ eesmärk?

On väliskülaliste seltskond, kes vaatab ära osa festivali kavast. Nende tagasi­sidet saab kuulda viimase festivalipäeva hommikusel arutelul. „Draama“ peab jääma Eesti teatri festivaliks Eesti publikule (ainuke maailmas!) – sellisena on tal ka oma huvigrupp väljaspool Eestit. Ekspordiks mõeldud teatri festival on „Draamamaa Weekend“, mis korraldatakse hilissügisel Tallinnas ning kus mängitakse enamasti hoopis teisi lavastusi. See näitabki ju minu meelest Eesti teatri rikkust.