Pealelend – Paavo Piik, festivali „Talveöö unenägu“ kuraator

TAMBET KAUGEMA

Tallinna Linnateater korraldab 5. kuni 10. detsembrini rahvusvahelise teatrifestivali „Talveöö unenägu. Plaan B“. 2000. aastast korraldatav festival toimub üle aasta.

Kaks aastat tagasi kandis festival alapealkirja „Tõsised mängud“ ning eeskätt näidati seal uut mängulist dramaturgiat. Mida tähistab nüüdne alapealkiri „Plaan B“?

Uus või algupärane dramaturgia iseloomustab hästi ka seda festivali: klassikute interpretatsioone ei ole, kõik lavatekstid on kirjutatud sellel kümnendil. Mulle tundub, et oleme kahe aastaga liikunud palju politiseerituma ja kapseldunuma maailma suunas, kus räägitakse rohkem ja kuulatakse vähem. Lavastusi sel festivalil ühendab minu meelest soov panna kuulama, teha üks või teine hääl kuuldavaks ja tema lugu lõpuni ära kuulata.

Kes ja millega tänavusele „Talveöö unenäole“ tulevad?

Sel korral osalevad oma lavastustega Läti näitekirjaniku-lavastaja tandem Jānis Balodis ja Valters Sīlis („Riiklik arengukava“), Leedu nüüdisaegse ooperiteatri kollektiiv Operomanija („Head päeva!“), tuntud vene lavastaja Kirill Serebrennikov („Märter“) ja veel tuntum Lõuna-Aafrika Vabariigi lavastaja Brett Bailey („Näitus B“). On kaugelt ja lähedalt, juba läbi löönud ja alles tõusvaid tähti.

Festivali lavastused on seekord enamasti meie naabrite tehtud (Lõuna-Aafrika Vabariik, tõsi, jääb tõesti mõnevõrra kaugemale): näeme Läti, Leedu ja Venemaa teatrit. Kas siit saab välja lugeda mingi geograafilise kontseptsiooni?

Geograafia ei olnud kontseptsiooni kujundamisel tegelikult oluline, pigem sattus nii. Nii-öelda ootenimekirjas oli meil veel Poola suurmeistri Krystian Lupa lavastus „Heldenplatz“, aga seda ei saanud lavastuse mõõtmete tõttu Eestisse tuua – sellega oleks festival olnud geograafiliselt veelgi kontsentreeritum. Pigem on ikka nii, et kui lavastusi valime, siis elamuste järgi, mida need pakuvad, ühendav osa või kontseptsioon tekib hiljem.

Festivalil on ka lisaprogramm. Keda ja mida seal näeb?

Lisaprogrammist on praegu teada Tallinna Linnateatri oma lavastus „Teisest silmapilgust“, mida saame ingliskeelsete subtiitritega näidata ka festivali külalistele. Samuti toimub Tallinna Linnateatri näitlejatega üks lugemine pealkirjaga „Kolm tavalist inimest“. See põhineb intervjuudel, mille tegin sügisel EKRE, Odini sõdalaste ja Sinise Äratuse liikmetega ning mille idee oli rahulikult ära kuulata nende peavoolumeedias põlu all organisatsioonide liikmete lood.

„Talveöö unenäo“ üks eesmärke on näidata teatrit, mis on meil vähe(m) esindatud. Kas paistab märke, et festivalilavastused on avaldanud Eesti teatripildile mõju?

Seda on teiste kohta raske öelda. Rimini Protokolli lavastusest „Remote Tallinn“ räägiti ja kirjutati eelmine kord palju, aga eks rännakteatrit on Eestis tehtud varemgi ning need asjad kipuvad meie teatripildis käima tsüklitena. Enda kohta on kuidagi julgem öelda, et näiteks Jérôme Beli lavastused on Kinoteatri tegemistele ilmselt mõju avaldanud küll või et soomlane Antti Mikkola tuleb nüüd kevadel Tallinna Linnateatrisse lavastama. Festivalidel käies torkab pigem silma, et vähemalt üks viimatine suundumus, mida järgis nii Rimini Protokoll möödunud korral kui järgib ka Brett Bailey sel korral – teha lavastusi, kus arvestatakse kohalike oludega ja mugandutakse vastavalt geograafilisele asukohale –, pole tegelikult Eestisse veel jõudnud. Ehkki kultuuri- ja meediaruum järjest rohkem kattuvad, ei julgeta mu meelest siin veel väga mõelda niimoodi Euroopa või maailma kontekstis – ja meelsamini ikka impordime kui ekspordime ideid.