Peegli vajadusest

Laur Kaunissaare

Augusti tantsufestival 17. – 31. VIII .Teatrifestivalid on tore nähtus. Need on nagu kontroll-hetked omakandi teatriaegruumi voolus, mil võõraste tööde valguses nähakse end peeglist teise nurga alt. Peegel aga on iga korraliku majapidamise loomulik osa. Sellesse vaatamine võib viia vähemalt soenguvahetuse, kuid ka sügavama enesemuutmiseni. Tähenduse kohaselt peaks festival olema pidu. Mitmetes Euroopa piirkondades aga on festivalid omandanud lisaks veel teatud „valgustusliku”  funktsiooni. Nii ka Eestis ja mitte vaid teatri koju kättetoomise puhul. Nad asendavad väiksemas mahus ja kontsentreeritumalt seda küllust, mis valitseb teatri vallas ehk mõnes suuremas Mekas. Küllus ei saa juba loomu poolest valitseda kõikjal, aga maitsvad tikuvõileivad võivad tekitada vastupandamatut isu ja ehk nii mõnegi kokaks õpetada.

Selliste festivalide sisuks on veenvate näidete varal tõestada, et saab ka teisiti. Mitte et teisiti oleks tingimata ja alati parem, kuid kogemine, et  on toimivaid kunstiloome viise, millest ehk varem aimugi ei olnud, võib anda indu oma asja ajamisel või uusi mõtteid. Võib vaid loota, et majanduskriis – see moolok – ei söö ära vahendeid festivalide kaudu enesepeegeldamiseks, sest selle nähtuse puudumise tõttu on rohkem kultuuriliselt kaotada kui kärbetega majanduslikult võita. Augusti tantsufestival toimub sel aastal juba kümnendat korda. Väikeses riigis on ka väikesed juubelid suured. Seekord on lavastusi ühendavaks  mõisteks süntees: kokku saavad tants ja teater, tants ja film, tants ja sport, tants ja muusika, tants ja masinad ja muudki ebatavalised paarid. Kanuti gildi saalis ja mujalgi Tallinnas tulevad lavale kunstnikud üle Euroopa ja teiseltki poolt Atlandi ookeani.

Festival algab ehk kõige ekstraordinaarsema näitega, et saab ka teisiti. Prantsuse koreograaf Dominique Boivin, kes lisaks töödele ooperi- ja balletiteatrites on sageli välja tulnud tavatute  lähenemistega, on seekord Eestis lavastusega „Transports Exceptionnels” („Ebatavaline transport”): tantsija ja ehituskopa armastusduetiga. Seda Maria Callase dramaatilise aaria saatel kulgevat pas de deux’d saab näha Raekoja platsil. Ehk tuntuim nimi seekordsete külaliste hulgas on šveitslane Thomas Hauert, kelle lavastus „Accords” („Kooskõlad”) on vaigistanud nii mõnegi tantsuspetsialisti kahtlused, kas kaasaegne kontseptuaalne tants on üldse ühildatav poeetilise füüsilisusega. Tõenäoliselt Euroopa teatrimaailmas tuntuima perekonnanimega esineja seekordsel festivalil on Teodora Castellucci. Jah, see on (kuri)kuulsa itaalia kujutava kunsti taustaga installatsioonimeistri ja lavastaja Romeo Castellucci tütar, kelle maailm Tallinna tulevas lavastuses „à elle vide” („sulle, tühjus”) on küll väiksemamahulisem, aga mitte vähem fantasmagooriline.

Lisaks Mart Kangro lavastusele „Can’t Get No / Satisfaction” („Ma ei saa / rahuldust”) ja Renate  Valme tööle TLÜ koreograafiatudengitega „Valss neljale” on veel kaks koreograafi, kes on tihedamalt Eestiga seotud. Kanadalanna Antonija Livingstone, kellelt seekordsel festivalil saab näha soorolle kratsivat lavastust „Part”(„Roll”), on eesti juurtega ning omandas just äsja Eesti kodakondsusegi. Silke Z.-i, selle Kölni kaasaegse tantsu põhiesindaja töö lavastusega „private spaces” („isiklik ruum”) algas Tallinnas residentuuris olles.  Et kaasaegne tants võib olla vägagi naljakas, kaotamata seejuures oma kontseptuaaluses, näitavad taani koreograafid Mette Ingvartsen lavastusega „It’s in the air” („Kõik on õhus”) ning Kasper Dugaard Poulsen lavastusega „Forestellingen” („Etendus”). Juubelifestivali lõpetab ameerika päritolu valikprantslasest suitsune karismamees Mark Tompkins. Festivalidega ühiskonnas mõju saavutamine on pikk protsess. Mõju on kaudne ja selle vallandumine  võtab aega, kuid on seda kindlam. On tore, kui Eestisse jõuab iseäralikke kunstnikke. Nad muudavad meie, vaatajate pilku ja ootusi ning seetõttu näeme ka pärast festivali lõppu omi asju teisiti.