Pihtimuslikult rikkast: “Draama 2005”

Jan Kaus

Üldse on kõiksugu žüriid üsna ambivalentsed asjad. “Draama 200” koondas Eesti teatri kahe viimase aasta paremiku. Žürii vaatas sellest kindlat osa, võistlusprogrammi, ja tegi oma otsused. Siinkohal aga tuleb valmistada pettumus neile lugejatele, kes ootavad sissevaadet Eesti teatrisse. Mitte et see alljärgnevas täiesti puuduks, kuid siiski tuleb enamasti juttu muljetest ja mõtetest, püütakse arutleda mitte niivõrd siinse teatri, vaid siinse teatri mõtestamise ja sellest rääkimise teemal. Viimast kujutavad endast nii žürii töö kui ka kokkuvõtvad kirjutised nagu siinne.

 

Ärajäänud diskussioon

Seitsmeliikmeline rahvusvaheline žürii pidi vaatama võistlusprogrammi 14 lavastust ning tegema oma otsuse. Paraku kujunes suurimaks küsimuseks tõsiasi, et žürii välisliikmetel ei tekkinud võimalust oma seisukohti keskendunumalt avada. Enne laupäevast ETV otseülekannet, kus tehti teatavaks 10 laureaati, anti žüriile võimalus mõningaid oma seisukohti siiski tutvustada. Leppisime kokku, et kuna aega on vaid 45 minutit, siis kaks eestlasest žüriiliiget, allakirjutanu ja Anneli Saro, annavad eelkõige sõna viiele välisliikmele. Meie esinemise alguseks oli aga antud aeg sulanud märkamatult 20 minutiks, nii et allakirjutanu toimis Soome kolleegi, KOM-teatri juhi Pekka Milonoffi tihedate mõtete vahendamisel nagu too jaapanlannast tõlk Sofia Coppola filmis “Tõlkes kaduma läinud”. Margus Kasterpalu andis küll nii vahetult enne kui ka vahetult pärast otseülekannet publikule teada võimalusest vestlust jätkata, kuid rahutus õhkkonnas läks see kaduma. Seetõttu tekkiski allakirjutanu ja paljude teiste teatriinimeste jaoks kahetsusväärne olukord, kus näiteks Marina Timaševa mõtted näitleja tööst ei leidnud arendamist ning ei muutunud seeläbi dialoogiliseks. Tema üldistav mõtteavaldus eesti näitlejate suunas, mis ei keskendunud ju niivõrd näitlejate tasemele, vaid nende tööprotsessi küsimusele, jäi üldsõnaliseks loosungiks ning tekitas seetõttu valusaid reaktsioone. Puudus võimalus konkreetsemaks diskussiooniks ning jäi kõlama loosunglik “nii nad tapsidki eesti näitleja”.

Tegelikult tundub olevat siin tegu osaga suuremast ja olemuslikumast diskussioonist, mida eelmises lauses mainitud loosung täiesti valesti reflekteerib. Žüriis jutuks olnud näitlemise probleem eksisteerib ka kaasaegses kirjanduses. Ühiskonnas ringlevad stereotüüpsed väärtushinnangud, mis läbistavad lõviosa sootsiumit ning tekitavad reaktsioone; ka kunstiline tegevus kujutab osa sellistest reaktsioonidest. Üks selgeid väärtushinnanguid, mis praeguses Eestis inimesi mõjutab, on stereotüüp vaesest inimesest kui süüdiolijast. Paraku on märgatav osa viimaste aastate eesti kirjandust reageerinud sellele omapoolse stereotüübiga, mis pole sugugi parem esimesest, kujutades rikast inimest kui süüdiolevat – niisiis eelmise ümberpööre, ei midagi enamat. Paraku on kahju, kui kirjandus ei suuda elu rikastada, vaid hoopis vastupidi, lahjendab seda. Arvan, et žürii püüdis juhtida tähelepanu tüüpide ja karikatuursete stereotüüpide rohkusele praegustes eesti lavastustes. Võtame kas või Rain Simmuli palju tähelepanu äratanud Slopaševi rolli Elmo Nüganeni “Tõe ja õiguse” II osas. Minu jaoks oli kütkestav näha mitte ainult Simmuli n-ö tehnilist võimekust – näiteks suurepärast vene keelt –, vaid ka võimet lülituda paari sekundi jooksul koomilisest võtmest traagilisse (see toimus nn Puškini stseenis). Seda enam on kahju, et Slopašev jäi siiski kaunis karikatuurseks, naljakalt lobisevaks vene alkohoolikuks. Küsimus olekski: kas isegi Simmuli iseenesest sümpaatses ja lavastuse ühes silmapaistvamas rollilahenduses ei piilu stereotüüp: venelane – alkohoolik – koomiline kuju? Ning mu arvates ei ole üldse või eelkõige küsimus näitleja võimekuses, tema anne oli ka sellise, kaunis üheplaanilise rolli piires väljaspool kahtlust. Nii et ehk ei peitugi probleem eesti näitlejas, vaid kusagil mujal.

Tunnistan, et see pole päris minu teema, on palju muid asju, mille üle oleks soov kolleegidega arutada ja vaielda. Kuid mõistan diskussiooni olulisust ja kahetsen, et puudus võimalus sellest silmast silma ja kohapeal põhjalikumalt rääkida. Teisalt said just selle diskussiooni valguses selgemaks Marius Petersoni ja Mart Aasa tundlikud ja unenäolised rollisooritused Hamleti ja Horatiusena – need töötasid vastu naiseliku mehe kui homoseksuaalsete kalduvustega koomilise olendi stereotüübile.

 

Näitlejapreemiad

Kuid siin piidleb teinegi aspekt. Žürii andis välja kolm auhinda näitlemise eest. Neist kaks – Märt Avandi roll Rakvere teatri “Pidusöögis” ja Liina Vahtriku roll Von Krahli teatri loos “Ainult võltsid jäävad ellu” – sisaldavad väga vähe tekstilist osa. No99 “Padjamehes” Tambet Tuisu mängitud Katuriani roll on küll väga verbaalne, kuid ta sarnaneb Avandi ja Vahtriku sooritustega just selle poolest, et verbaalse osa kõrval saab üha tajutavamaks mitteverbaalne performatiivsus. Tundmusi ei anta nendes rollides edasi mitte eelkõige kõnelemise kaudu, diskursiivselt, kõnekas on eelkõige miski muu. Võib väita, et Avandi roll ei tõusnud samuti karakterisse, et tegu on tüübiga – uimane teener. Kahtlemata, kuid ei tasu unustada, et tegu oli episoodilise osaga, kus just ilmete ja liigutustega rikastati närvilise ja sünge lavastuse tausta. Võib-olla kajab nimetatud rollides mingeid paralleele Artaud’ julma teatriga?

Kuid see pole ainuke aspekt. Pekka Milonoff rõhutas korduvalt, et Draamateatri “Julia” puhul silmas ta mingi uue, alles vormuva näitlemise vaikset arengut. See näitlemine näitab endas distantsi, vaatajat tahetakse teavitada, et laval on ühekorraga nii näitleja roll kui ka näitleja isiksus selle rolli taga. See on teadlik näitlemine, teadlik mitte ainult näideldavast rollist, vaid ka selle etendamisest. “Julia” on sellise näitlemise nüansse tulvil. Sellist distantsi leiab ka Tambet Tuisu auhinnatud rollisoorituse lõpust, kus viimased sõnad öeldakse justkui väljaspool Katuriani kannatusi, kuid siiski Katurianina: justkui olekski kogu eelnev piina- ja nüansirikas spektaakel olnudki Katuriani väljamõeldud lugu, mille üks tegelane kannab nime Katurian ja sarnaneb väga loo jutustajaga, tähistades loojutustaja alter ego või protagonisti, muutes nii “Padjamehe” Katuriani looks Katurianist.

 

Vaataja taust

Niisiis on väga oluline mitte ainult teatrist rääkida, vaid siiski mõista ja mõtestada, kuidas teatrist räägitakse. Mul oli huvitav, kuigi lühikeseks jäänud diskussioon Andres Keiliga. Suhtusin – ja suhtun mõneti veel siiani – kriitiliselt tema loosungitesse kunsti kadumisest eesti teatrist. Küsisin Keililt, mida ta kunsti all silmas peab, ja ta vastas, et hoolivust. Hakkasime võtma festivali programmi läbi ning leidsime ohtralt lavastusi, kus tajutavalt eksisteeris keililik hoolivus. Kuid ta tõi esile ka paikapidava vastuväite, et me räägime täiesti erinevatelt taustadelt. Ta on näinud palju rohkem teatrit kui mina, asjaarmastaja. Seega leidis kultuuriajakirjanik Keil, et meie tausta erinevus võib tingida ka erineva suhtumise.

Keili tähelepanek tuletas meelde teise samalaadse festivalikogemuse. “Külmetava kunstniku portree” lõppedes tervitas publik näitlejaid püstitõusmisega. Nii tegin ka mina, märgates, et žürii välisliikmed suhtusid sellisesse reaktsiooni üllatusega. Arutasime seda Pekka Milonoffiga, kes pidas sündinut mõneti märgiliseks. Tegelikult avanes siin tugevalt eesti (tava)vaataja ja (välismaise) professionaali erinev taust. Sügavalt asjast huvitunud tavavaatajana avaldab Kivastiku teksti lavalt kuulmine mulle mõju, kuigi algtekstis saab näha jällegi kaunis stereotüüpset, modernistlikku loojageeniuse lugu. Kuid kui siia lisandub iseenesest samuti stereotüüpne “ars longa, vita brevis”-teema, mida rõhutab nii Hendrik Toompere jr karismaatiline osatäitmine püsimatu Mäena kui ka siinse publiku (eeldatavat) teadlikkust rahvuslikult eriti tähendusliku ajastu kunstist ja nende loojatest, siis peab ajama asja veelgi keerulisemaks ja rääkima just emotsionaalsest faktorist, mis toimib väljaspool ratsionaalseid seletusi (lavastuse dramaturgilised probleemid, suvelavastuse teenimatu tirimine “pimeteatrisse” jne).

Niisiis muutub teatrist kõneldes üha olulisemaks teatrivaataja taust, tema kontekst, meeleolu, ootuste horisont või selle puudumine. Heaks näiteks on kogemus festivali viimaselt päevalt, Ugala teatri “Vend Aljoša” etenduselt. Tegu oli mu meelest sümpaatse traditsioonilise lavastusega, väga tõsise psühholoogilise teatriga. Žürii sügavamat tähelepanu lavastus siiski ei pälvinud, kuid panin tähele nutetud silmadega teatrikülastajat – niisiis leidis ta kõnealusest lavastusest hoolivuse, miski puudutas teda sügavalt. Võib ju mõningase üleolevusega seletada seda kommentaariga, et arvatavasti polnud too külastaja lugenud Dostojevski “Vendi Karamazoveid” või sattus ta teatrisse esmakordselt, kuid kui need väited peaksid isegi paika, ei kahandaks see lavastuses peituvaid võimalusi. Nutva vaataja jaoks tähendas “Vend Aljoša” vapustust.

Kõige rohkem tegi siiski heameelt, et žürii otsustest kajas vastu siinse teatri mitmekesisus: ühes otspunktis “Hamleti” väljapeetus ja programmiline keeldumine kergest naljast, teises otspunktis Von Krahli naturalistlik punk-performance. Ning ometi ühendab neid soov ja võime oma teemast ja teemale omasest väljendusviisist hoolida – ja hoolida ka väljaspool seda väljendusviisi. Võib ju öelda, et traditsioonilisem, psühholoogilisem teater jäi otsustes tagaplaanile, kuid see-eest ilmnes, et auhinnati just nii sisuliselt kui vormiliselt autentse väljendusviisi otsingut, seetõttu ka põhilised auhinnad Von Krahlile, VAT-teatri “Pál-tänava poistele”, Eesti Nukuteatri “Troll-poisile” ning loomulikult tandemile Ojasoo-Semper, kelle “Julias” kogu (siinse) teatri väljendusvõimaluste kirevus kuidagi rikkaks ja samas selgeks tervikuks koondub. “Julias” on traditsiooni ning provokatsiooni, sügavat sisu ja särtsuvat vormi, teatrit ja teatrist küsimist, mängu ja spliini, julma teatrit ja sooja sõnumit.

 

Lõpetuseks

Eks igal žürii liikmel tuli mõni okas alla neelata, okaste neelamine moodustabki iga žürii töö loogilise osa. Teiseks tuli žüriil teha otsused kahe päevaga ja sõnastada need mõne tunni jooksul. Ja üldse on kõiksugu žüriid üsna ambivalentsed asjad, ütlen seda eelkõige viie raamatu autorina, kes korduvalt auhindadest ilma jäänud. Draamafestivali ajal sain Janek Kraavilt kingituseks tema värske raamatu “Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur”, kust leidsin ilusa tsitaadi Susan Sontagilt: “Ükskord ammu (ajal, mil kõrge kunst oli haruldus) võis olla revolutsiooniline ja loominguline vägitegu kunstiteoseid tõlgendada. Praegu enam ei ole. Kohe kindlasti pole meil praegu vaja assimileerida Kunsti jätkuvalt Mõtteks või (veel hullem) Kultuuriks. /—/ Praegu on oluline tervendada meie meeled. Me peame õppima rohkem nägema, rohkem kuulma, rohkem tundma. Meie ülesandeks pole leida kunstiteoses maksimumkogus sisu, liiatigi siis veel pigistada teosest välja rohkem sisu, kui seal on. Meie ülesandeks on sisu kärpida, et me üldse võiksime näha asja ennast.” Tundub, et kui ülalöeldu hinnaks ei ole infantiilsus, siis käib see meie kõigi kohta.

 

Tänan žürii nimel kõiki, kes festivali lõpetamisel ütlesid sooje sõnu auhindade sõnastuse osas! Ja tänan Margus ja Kadri Kasterpalu ning Rein Oja rikastava kogemuse pakkumise eest!