Puhta teatri kriitika

Tallinna Linnateatri uuslavastus „Kant“ on tuttavalt linnateaterlik-nüganenlik, mis on korraga nii pluss kui ka miinus.

TAUNO VAHTER

Tallinna Linnateatri „Kant“, autor Marius Ivaškevičius, tõlkija Tiiu Sandrak, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, muusikalised kujundajad Riina Roose ja Jaak Jürisson, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Kalju Orro, Egon Nuter, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Alo Kõrve, Elisabet Reinsalu, Ursula Ratasepp, Epp Eespäev, Külli Teetamm ja Andero Ermel. Esietendus 13. IV Hobuveskis.

Leedu nüüdisaja ilmselt tunnustatuima näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse näidend Immanuel Kantist ei ole tüüpiline eluloonäidend, kus üritataks inimese lugu või tema tähetund kokku võtta erisuguste ajastupildikestena. Loo raamiks on valitud ajaloost teada fakt, et Kantil oli kombeks korraldada oma sõprade ringile õhtusööke-koosviibimisi, mis venisid enamasti pikale ja mille käigus räägiti enam-vähem kõigest muust peale igapäevatöö. Sellest johtuvalt on sündinud lavastus, kus räägitakse absoluutselt kõigest – ehk siis mitte millestki. Vastavalt veregrupile võib selline lähtekoht ka paljus määrata, kas „Kant“ lavastusena vaatajale meeldib või mitte.

Loomingu kaks poolt. Marius Ivaškevičiuse (sünd 1973) puhul oleks lineaarne kirjeldav lugu vähe tahetud. Ta on tuntud mitmekülgse loojana, kes kirjutanud lühijutte ja romaane, tosina jagu näidendeid ja filmistsenaariume. Eestis on tema näidendeist seni lavale jõudnud Inglismaal elavate leedukate käekäiku käsitlev „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ (Eesti Draamateater, 2016), mis võeti hästi vastu. Rahvusvaheliselt on Ivaškevičiuse lavateostest enim mängitud „Lähedast linna“, kus räägitakse eri linnades topeltelu elavast naisest, ning ta on pälvinud ka Venemaal Kuldse Maski auhinna näidendi „Vene romaan“ eest, milles juttu Lev Tolstoi elust.

Peale erilaadsete teemade on Ivaškevičius Leedus silma paistnud ka vastuolulise kuulsusega, sest mitmetes oma tekstides ja sõnavõttudes on ta juhtinud tähelepanu Leedu ajaloo valupunktidele, mispuhul on rahvuskonservatiivid käsitlenud seda rahvuslike teemade sihiliku lammutamise ja kohati lausa pühaduseteotusena.

Viimati oli see teema esil alles mõni kuu tagasi, kui Ivaškevičius meenutas ühes raadiosaates, et Leedu ajaloos on aegu, kui tõrjuti poolakeelseid inimesi ning leedulased osalesid juutide mõrvamisel. Ivaškevičiuse vastu esitati kaebus rahvusliku vaenu õhutamise pärast ning ta kutsuti politseisse ülekuulamisele. Õli valas tulle asjaolu, et äsja oli Ivaškevičiusele määratud Leedu kõige tähtsam riiklik kultuuripreemia ning ka selle vastu olid kohalikud rahvuskonservatiivid avaldanud pahameelt, muu hulgas pandi talle pahaks metsavendade ja ühe nende juhi Jonas Žemaitise naeruvääristamist. Süüdistust Ivaškevičiusele ei esitatud, kuid juhtum pälvis ka rahvusvaheliselt palju tähelepanu, sest seda peeti omamoodi järjeks 2017. aasta skandaalile seoses Rūta Vanagaitė müügilt ära korjatud raamatuga metsavendadest. Vanagaitėle heideti ette metsavendade kohta esitatud vaieldavaid väiteid ning kui sai teatavaks tema suhe Efraim Zuroffiga, andis see poleemikale vaid hoogu juurde.

See kõik nagu ei puutukski kõnealusesse lavastusse, kuid iseloomustab mõnes mõttes valikuvõimalusi. Ivaškevičiuse loomingus on selgelt olemas nii ajalooline-inimlik kui ka ühiskondlikult teravam ja nüüdisaegne pool: Eesti Draamateater alustas teisest, Tallinna Linnateater ja Elmo Nüganen on valinud esimese, klassikalisema ja paraku ka igavama.

Meestekeskne prototšehhovlikkus. Kui jätta kõrvale kõik see, mida lavastuses ei ole, ja keskenduda sellele, mis seal on, siis on lühidalt kokku võttes tegu vägagi nüganenliku lavastusega. Kui dateerida Königsbergis toimuva näidendi tegevus seal mainitud kuumaõhupalli lennu järgi, on tegu aastaga 1783. Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamisest on möödas seitse aastat ja „Puhta mõistuse kriitika“ avaldamisest paar aastat (236 aastat hiljem ei saa seda raamatut ikka veel eesti keeles lugeda, kuigi kuuldavasti on tõlge valmimas), valgustusajastu uudishimulik vaim hõljub lava kohal.

Algselt nelja vaatusega näidend on tihendatud kaheks vaatuseks, millest esimeses jälgitakse Kanti ja tema külaliste seltskondlikku vestlust ja konflikte õhtusöögilauas ning teises domineerivad pisut minoorsemad peojärgsed meeleolud. Ivaškevičiuse jaotuse järgi on esimesed kaks vaatust tahtest ja naerust ning teised kaks armastusest ja hirmust, kuid võib ka kasutada traditsioonilist soome jaotust: tõusujoove ja langusjoove.

Lavastuse üks tugevamaid külgi on lavakujundus. Hobuveski napilt saja kohaga saalis on kõik äärmiselt lähedal ning Kristjan Suitsu lava- ja valguskujundus loob atmosfääri, mis on stiilselt ja omamoodi hubaseltki ajastuomane, aga hulgast valgetes sukkades meestest hoolimata mitte ka liialt paksude värvidega.

Peale selle pakuvad rõõmu mitmed väiksed leidlikud detailid, mh see, kuidas palutakse kontrollida, et mobiilid vaikivad, mängitakse tänavaäärse ruumi võimalustega, tehnilised nüansid (tagurpidi käiv kell), humoorikas lõpunüanss Egon Nuteri kehastatud teenriga ning seegi, kuidas Jaak Jürisson on kasutanud helikujunduses Friedrich II muusikast mõjutatud materjali.

Kui üritada analüüsida lavastuse teksti, on asi vastuolulisem. Otse välja öeldes: no ei ole kuigi naljakas. Ei, mitte kuskil ei ole välja kuulutatud, et tegemist on komöödiaga (kuigi Monty Python näitas omal ajal edukalt, et ka filosoofide üle saab vägagi teravmeelselt nalja teha). Võib-olla ongi olnud autori üks taotlusi näidata, et selle uhke söögilaua taga pole Kant ja Königsbergi tähtsad mehed ajaloolised suurmehed, vaid lihtsalt mehed, nagu saunas. Tehakse palju onu Heino nalju, nii kahemõttelisi kui ka lihtsamaid stiilis „milline naine suudaks 30 sekundit järjest vaikida“, on pisut keelemängu ning vahele poetatakse vihjeid filosoofiale ja tänapäeva sündmustele või rahvuslikele stereo­tüüpidele.

Valgustusajastu või mitte, igal juhul on tegemist endiselt meeste ajastuga. Naiste rollid on sisse kirjutatud tagantjärele ning need ei ole sisu poolest kandvad. Huvitaval kombel on tegu omamoodi prototšehhovliku näidendiga, kus hulk ühe katuse alla sattunud tegelasi puistab igavikulisi lauseid, ainult et ilma selge nais- või armastusliinita. Kuigi lugu kulgeb arusaadavalt ning on näha autori taotlus siduda ja vastandada teaduslikku ja argipäevast filosoofiat, teooriat ja praktikat, tormi ja tungi või harjumusi ja uuendusmeelsust, jääb tekst natuke hõredaks.

Ilmselt on asi tõesti tekstis, sest trupp mängib hoogsalt, eriti Kanti (Kalju Orro) ja tema teenija (Egon Nuter) liinis või ka näiteks Ursula Ratasepa halastaja­õe ning Elisabet Reinsalu kehastatud Phobie Greeni puhul, kellest viimane rollis küll särab, aga tegelaskuju ise on pigem totrapoolne karikatuur.

Nagu iga joobes seltskonna jauramist pealt kuulnud inimene teab, on kainele inimesele poolfilosoofiline arutelu pigem täiemõõduline pseudofilo­soofia, nii et kuni ei hakata publikule veini jagama, siis võib umbes poole tunni jagu arutelu osutuda pikas etenduses üleliigseks – iga päev ei õnnestu ka Stoppardil stoppardit teha. „Kant“ on valminud 2010. aastal, kuid huvitaval kombel on Tallinna Linnateatri lavastus Moskva järel alles teine.

Temast kuuleb veel palju. „Kanti“ lavastus jättis kokkuvõttes pisut kon­fliktse mulje: see on lavastuslikult ja kunstiliselt hästi läbi mõeldud töö heas keskkonnas, aga mitte kuigi särav tekst huvitavalt autorilt. Kant jõudis tegelaskujuna meie lavadele uuesti pärast pikemat pausi: teatavasti toodi Madis Kõivu „Filosoofipäev“ Eesti Draamateatris lavale veerand sajandit tagasi. Ei oska arvata, kui tihti suurema osa elust Königsbergis veetnud filosoofi edaspidi teatris näeb, kuid Marius Ivaškevičiusest kuuleme kindlasti veel. Nimelt on järgmiseks kaheks hooajaks just tema valitud Vaba Lava kuraatoriks programmiga „Murrangujärgsed inimesed“, mis keskendub aastatele 1989–2019 Baltimaadel ning nende naaberriikides Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Selline teemapüstitus on selge vihje, et tulevikus võib näha rohkem Ivaškevičiuse teist poolt, ühiskondlikele valupunktidele osutavat ja sotsiaalselt tundlikke teemasid käsitlevat teatrit, mida võrdluseks kindlasti vaadata tasub.

Ühtlasi on see veel üks märk moraalselt kaua oodatud protsessist, mis viimastel aastatel on natuke rohkem hoogu sisse saanud – tihedamast kultuurivahetusest ka lätlaste ja leedulastega. Kuigi meil on tublisti lavale jõudnud mitte eriti silmapaistval tasemel poola näitekirjandust, siis läti ja leedu näidenditega on olukord hõredam. Viimastel aastatel on ilmunud meil mõned populaarsed läti romaanid, nagu Jānis Joņevsi „Jelgava 94“või Nora Ikstena „Emapiim“, ja teatris edukalt tutvustatud Alvis Hermanise loomingut. Marius Ivaškevičiuse maaletoomine aitab luua või taastada sideme ka Leeduga ja toetada seda müütilist Balti kultuuriruumi ühtsust, mis vähemasti vahepeal tundus raskemini pildistatav kui must auk.