Repliik

Teater NO99

Teater NO99 tänab Andres Laasikut tema artikli (Sirp, 15. IV) lõpus toodud heade soovide eest ning tema teravdatud tähelepanu eest näitlejatele. Ajal, mil teatrite poolt kurdetakse sageli kriitika vähest sekkumist näitlejatehnikate uurimisse, on Andres Laasiku analüüs erand. Ometi tekitab esiteks küsimusi hr Laasiku soov näha teatris NO99 põhimõttelist ja ranget vastandust psühholoogilisele teatrile, kuigi teater ise pole seda kordagi ega kusagil väitnud. Kurb, kui kriitik otsustab kunstlikult leiutada vastanduse ning inkrimineerib seejärel leiutamise oma objektile. Soovimata siinkohal pikemalt polemiseerida hr Laasiku käsitluslaadi absolutiseeriva tooniga, juhiksime tähelepanu veel ühele olulisele veale hr Laasiku artiklis. Nimelt on Andres Laasiku arvustus suuresti üles ehitatud teesile, et teater NO99 ei soovi endale püsitruppi ning ihkab seeläbi uurida näitlejavaba teatri kontseptsiooni. See tees on vale ning kurvaks teeb, et hr Laasik peaks oma teesi valelikkusest olema väga hästi teadlik. Asjaolud, miks teatril pole praegu püsitruppi, on olnud avalikkusele juba mõnda aega teada. Samuti ei ole teatri juhtkond kordagi öelnud, et soovime töötada koosseisuliste näitlejateta. Seoses teatriväliste segadustega alustasime hooaega alles veebruaris, mistõttu oleks püsitrupi moodustamine nõudnud näitlejate ülemeelitamist teistest teatritest. Säärane teguviis oleks olnud eetiliselt väär. Küll aga on teater pidanud mitmeid edukaid läbirääkimisi näitlejatega, kellest saavad uuel hooajal 2005. aasta sügisel teatri koosseisulised töötajad. Oleme väga õnnelikud, et tänase seisuga on mitmed andnud nõusoleku asuda ?näitlejavaba teatri? (Andres Laasik) näitlejateks. Seni teeme oma parima teiste teatritega graafikute kooskõlastamiseks ning toome peatselt välja juba kolmanda uuslavastuse.Kuna hr Laasik peaks informeeritud kriitikuna olema (või vähemalt püüdma olla, kui ta sellest kirjutab) natukenegi kursis teater NO99 püsitrupi moodustamisega seotud raskustega, tundub tema rünnak pehmelt öeldes alatu. Reet Neimari viimasel teatriliidu kongressil tehtud üleskutse austada kollegiaalsusprintsiipi võiks kehtida ka kriitikute ja teatri suhete kohta.