„Rohelised niidud“ kui õnneliku oleviku aimdus

Kiidjärvel etendatav „Rohelised niidud“ on lugu sellest, kuidas lääne popmuusika jõudis meie maile ning sai siin kohaliku värvingu.

ANDRUS KARNAU

„Rohelised niidud“, autorid Ott Kilusk, Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere, lavastaja Priit Võigemast, muusikajuht Siim Aimla, koreograaf Liisi Org. Mängivad Priit Võigemast, Priit Strandberg, Mait Malmsten, Kalle Sepp, Birgit Sarrap, Jan Uuspõld, Sepo Seeman, Peeter Oja, Laura Võigemast, Marianne Leibur, Mart Toome, Liina Tennosaar jt. Esietendus 25. VII Kiidjärve mõisapargis.

Kiidjärvel menuga mängitavat lavalugu „Rohelised niidud“ saab võtta kui vahelugemistega kontserti või lauludega teatrilavastust, sest üks ja teine on nii tihedalt põimunud, et eristada on neid võimatu. „Rohelistes niitudes“ pole läbivat süžeed ega peategelast. Õigupoolest on viimaseid neli, Eesti Raadio meeskvarteti lauljad, aga kellestki ei kujune lavastuse keskset kangelast. Sellest hoolimata voolab lavastus üle vaataja katkematu voona, lummates aina enam ja enam.

„Rohelised niidud“ jutustab Eesti Raadio meeskvarteti loo. Eri Klas, Arved Haug, Uno Loop ja Kalju Terasmaa moodustasid ansambli Uno Naissoo algatusel. Kvarteti liikmeid mängivad vastavalt Priit Strandberg, Kalle Sepp, Mait Malmsten ja Priit Võigemast. Kvartett tegutses neli aastat, nende muusika sai väga populaarseks, üheks põhjuseks esitatu kõrge tase. Neliku eeskujuks oli Rootsi trio Swe-Danes ning ansambel Hi-Los. Valter Ojakäär on määranud nende tegutsemisajaks aastad 1960–1964, seejuures märgib ta, et neliku esimene etteaste sai teoks jaanuaris 1959 võistluskontserdil. Kvarteti liikmed ise on ühes raadiointervjuus rääkinud, et nende esimene kontsert oli hoopis Moskvas. Lavastuses ei piirduta ainult nelja menuka aastaga, vaid muusikute elu jälgitakse surmani.

Esimene vaatus mõjub üheplaanilise, kerge muusikaga üle puistatud näitemänguna, aga mida lõpu poole, seda mitmeplaanilisemaks lavastus muutub. Autorite soov on peegeldada nelja muusiku ja ühe laulusõnade kirjutaja elu (Heldur Karmot kehastab Mart Toome). Lavastuse keel on sihilikult lihtsustav. Ühelt poolt võib aimata kommertslikku soovi müüa kõik istekohad kiiresti välja, aga teiselt poolt on tegu sisuliselt õigustatud võttega. Vastasel korral muutuks lavastus lihtsameelseks ülistuslauluks okupatsiooniajale, aga kergelt irooniline, muigav peegeldus on ühtaegu lugupidav, ent seejuures ka kriitiline hinnang.

Lavastuse üks väärtuslikumaid osi on dokumentaalsed filmilõigud, fotod ja ka kirjad. Vanad filmikaadrid tuletavad meelde ka teised toonased lauljad, näiteks Heli Läätse, Heidy Tamme jt. Kaks laulu- ja tantsunumbrit pärinevad „West Side Story’st“. 1957. aastal New Yorgis Broadwayl esietendunud muusikal jõudis raudsele eesriidele vaatamata juba seitsme aasta pärast Estonias lavale. Vanad fotod meelitavad vaatajailt välja nostalgilise meeleliigutuse, aga on ka dokumentaalse väärtusega.

„Rohelised niidud“ on lugu sellest, kuidas lääne popmuusika jõudis meie maile ning sai siin kohaliku värvingu. Muusikute edu põhines tollal piraat­jaamade või juhuslikult kätte sattunud heliplaatidelt kuuldud lugude matkimisel ja tõlgendamisel. Eesti Raadio meeskvarteti repertuaaris oli toona nii kõige moodsam muusika, aga esitati ka lihtsakoelisi rahvalikke laulukesi. Ühelt poolt tingis selle tsensuuri surve, teiselt poolt oli selline valik muusikuile ka omane. Ma ei usu, et Eesti Raadio meeskvartett võttis vastumeelselt repertuaari laulu, mis algab sõnadega „Juhh-hõissa, pulmad!“.

Meeskvarteti ühe suurema hiti „Roheliste niitude“ tõlgendus on lavastuses huvitavam kui omaaegne esitus, sest pole nii pealetükkivalt lääge. Laul jõudis 1960. aastal läänes edetabelite tippu The Brothers Fouri esituses. Eestis ja laial Venemaal laulis selle kuulsaks Eesti Raadio meeskvartett. Lavastuses kõlav versioon on pigem Brothers Fouri omaga sarnane. Näitlejad laulavad niikuinii teisiti, sest esitavad eelkõige sõnade mõtet.

Eesti teatris saab harva nii palju naerda kui „Rohelistes niitudes“. Nalja on nii lamedamat kui ka teravmeelsemat, kuid säravas esituses hea huumor on ülekaalus. Enamik näitlejaid on n-ö isemängivad ehk oskavad mängeldes luua mõjusa karikatuurse tegelase lavastaja suurema abita. Staaride paraadina üles ehitatud lavastus õigustab end, sest lõppude lõpuks on muusikamaailmas igaüks enda eest väljas.

Lavastuses kasutatakse üht raadio­intervjuud, mille meeskvarteti neli lauljat andsid millalgi 1960. aastatel Arne Oidile. Lauljad räägivad, et nende esimene avalikult esitatud lugu oli Raimond Valgre „Ma loodan, et saan sellest üle“, mida sai Moskvas kuulda 15 000-pealine publik. Toona ei tehtud parasiitsõnadest kubisevaid otseinter­vjuusid, tekstki oli enne lindile lugemist ilmselt valmis kirjutatud, aga ikkagi olin üllatunud, kui pühendununa ja tõsiselt lauljad mõjuvad.

Niisama trimmis on ka meeskvarteti välimus arhiivikaadreil, halvasti istuv või kortsus ülikond oleks toona olnud mõeldamatu. Tingis selle ilmselt karm konkurents, aga Eesti aja kaja polnud ka veel kustunud. Biitlidki alustasid musta ülikonnaga. Lontis ülikonnad Kiidjärve pargi laval mõjusid seetõttu kummastavana. Nii nagu ka üsna juhusliku mulje jättev tantsutrupp. Sel suurel ilusal laval ja elava muusika saatel oleks olnud võimalusi palju rohkem.

Peeter Oja võtab negatiivsest kangelasest, okupatsiooniaja parteifunktsionäärist, viimase, balansseerides õhkõrnal labasust teravmeelsusest lahutaval niidil. Mart Toome kehastab Heldur Karmot teiste tegelastega võrreldes ootamatult sügavalt. Mait Malmsten üllatab. Kogu lavastuse püsis ta pigem taga­plaanil, kuni autorid andsid talle võimaluse. Malmsteni mängitud Uno Loobi alter ego muutis lavastuse meeleolu, tuues näitemängu ilmselt kõige olulisema mõõtme. Liina Tennosaar ja Jan Uuspõld lisavad soojuse. Priit Strandberg, Kalle Sepp ja Laura Võigemast laulu­oskuse. Kõige tähtsam on aga nimetamata: lauljad Birgit Sarrap ja Marianne Leibur toovad lavale kontserdi kvaliteedi. Laulu­õpetaja Kaire Vilgatsi panus näitleja­tööde lihvimisel on olnud võib-olla suuremgi kui lavastaja Priit Võigemasti oma. Kui Sepo Seeman laulus „Mis värvi on armastus“ sõnad sassi ajas ja Mait Malmsten võluvalt valesti laulis, mõjus see pigem lavastuse tugevuse kui nõrkusena. Ei ole ju vaataja ees siiski lauljad, vaid neid kehastavad näitlejad.

Pigem postdramaatiline kui traditsioonilise süžeega, etenduskunsti vahenditega loodud lavastus mõjub ülendavalt. On helge ja elurõõmus, tegijad juhtisid publiku meeleolu osavalt. Muusika annab selles suure osa, aga autorid on pihta saanud millelegi olulisele näidendi kangelaste olemuses. Tabamatu tabamine läheb publikule hinge. Kõige tähtsam – tegijad on osanud hoiduda imalast imetlusest, nad pakuvad vaatajale aimdust menukate muusikute elust. Laval sõnastatakse midagi, millest enamik inimesi alateadlikult puudust tunneb. Nostalgilisest minevikuvaatest kasvab välja unistus õnnelikust olevikust.