Saak sai priske ja mitmekesine

TAMBET KAUGEMA

Kui vaadata tagasi lõppevale teatriaastale, hakkab sealt silma kalandusteema harjumuspäratu esiletõus. Tõsi, vaal pole kala, vaid vee-eluline imetaja, aga tühja sellest, majanduslikku kasu osatakse nende püüdmisest (täpsemalt: küttimisest) ikkagi lõigata. Aasta ühes tipplavastuses, Ekspeditsiooni „Leviaatanis“ (lavastaja Lauri Lagle), on leidnud osavalt põimuvat kasutamist Herman Melville’i vaalajälitusromaan „Moby Dick“ ja piiblist pärit lugu lisaks muudele sõiduvahenditele ka vaala kõhus reisinud Joonast. „Moby Dickist“ on juttu ka Rakvere teatri valusalt vajalikus „Vaalas“ (lav Andres Noormets), suvel Hiiumaal Viskoosas mängitud „Mere laulus“ (lav Mait Joorits) leidis seevastu aga käsitlemist kodumaine kalapüük ja -töötlus. Kui vaalade puhul sai juba vaadatud läbi uimede asjaolule, et nad pole kalad, siis võib ka Rakvere teatri „Karge mere“ (lav Elar Vahter) kommentaatorhüljeste puhul teha möönduse ja nad siinses loetelus kampa võtta. Seega, kalandust kui palju.

Kui minna meenutustes veelgi kaugemale, tagasi teatriaastasse 2023, siis kohe jaanuaris esietendunud Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühislavastus „Macbeth“ (lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper) andis rohkesti lootust, et tulekul on saagikas teatriaasta. Mitmed lavastused, nagu Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“ (lav Tiit Ojasoo), Ugala „Meie klass“ (lav Tanel Jonas), Eesti Draamateatri „Teoreem“ (lav Juhan Ulfsak) jt, seda lootust ka kinnitasid. Tänavuse teatriaasta algus (kui võtta vaatluse alla sõnateatriks liigituvad lavastused, olgu see määratlus nii ebamäärane ja -täpne kui tahes) ei sisendanud samavõrra uljalt optimismi. Aasta esimeses pooles oli küll mitmeid huvitavaid lavastusi, nagu Vanemuise „Lõpp“ (lav Marta Aliide Jakovski), Endla „Tõde ja õigus V“ (lav Ingomar Vihmar), Eesti Draamateatri „Eisenstein“ (lav Julia Aug), Ugala „Süsteem“ (lav Andres Noormets), Ekspeditsiooni „Inimese anatoomia“ (lav Mart Kangro), Eesti Noorsooteatri „Süüde“ (lav Renate Keerd) jt, mis pälvisid ühel või teisel väärt põhjusel tähelepanu. Esimene tõsisem kärgatus käis siiski alles suvel, kui Eesti Draamateater tõi Tartu kammivabrikus välja „Rahamaa“ (lav Hendrik Toompere jr).

See kärgatus ei väljendunud mitte selles, et pool aastat pärast esietendust, kui tulid müüki järgmise suve piletid, jooksutasid oma „Rahamaad“ taga nõudma tulnud maksumaksjad teatri piletimüügisüsteemi umbe, vaid selles, et Mehis Pihla mitmekihilisele tekstile on suudetud leida laval täpne ja efektne visuaalne ja heliline vaste. Kuna eelmise suve teiseks tähelepanuväärsemaks lavastuseks kerkis Haapsalu kandis samuti Eesti Draamateatri etendatud „Üks helevalge tuvi“ (lav Mari-Liis Lill ja Priit Põldma), siis tundus juba, et tuleb taas Eesti Draamateatri aasta ja teistele kuigipalju sõnaõigust ei anta. Nii siiski ei läinud, sest suvele järgnenud kuldne sügis ja pime talvehakatus tõid repertuaari veel mitu nauditavat uuslavastust teisteltki teatritelt.

Jätku alustuseks siiski Eesti Draama­teatri „Totalitaarne romaan“ (lav Hendrik Toompere jr), milles sisendus­jõuliselt juttu sellest, mida teeb totalitaarne võim (loome)inimestega. Seejärel Vanemuise väga oma­pärase ja huvitava lavastuslaadiga „Päevaraamat“ (lav Ringo Ramul), kust kaigub vastu sõja kaja ja üheks keskseks teemaks samuti pöörase maailmaga kohanemine. Sel hooajal uue bändi kokku saanud, kuid seekord ka vanu tuntud tegijaid tarvitanud Von Krahli teater rõõmustas ootusärevat teatripublikut terava ja vaimuka poliitilise satiiriga „Kindlates kätes. Missa Reformiera­konnast“ (lav Jaak Prints), mis väärib kiitust kas või seepärast, et saalis istunud reformierakondlaste nii hapusid nägusid pole ammu näha saanud. Ja lõpetuseks juba jutuks olnud „Leviaatan“ (lav Lauri Lagle) Ekspeditsioonilt. Kui lisada mitu õnnestunud lavastust etenduskunsti, ooperi, balleti ja nüüdistantsu vallast, siis on põhjust hinnata lõppeval teatriaastal võrkudesse püütud saak igati priskeks ja mitmekesiseks.