Situatsioonikomöödia noortest, kes ei anna alla

Kristi Ruusna

„Võinuks minna ka teisiti”, autor ja lavastaja Tormi Torop, autorid ja esitajad Jari Matsi, Semele Kari ja Martin Tikk. Esietendus 28. IV Tartu klubis Kink Konk. Noorte Teatritehases tegutsenud teatrientusiastid on loonud lavastuse, mis võiks kõnetada peaaegu iga noort inimest, kes on puutunud kokku kurjakuulutava sõnaga „teenindussektor”. Baar, kauplus, restoran või mõni muu „letitagune” on tuttav paljudele. Esitatav tekst on inspireeritud Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklitest, mis paneb lavastuse ohtlikku olukorda, sest tekib kartlik küsimus: kas tegemist on veel ühe vinguvmureliku noore täiskasvanu nutulauluga? Sellele saab vastata pigem eitavalt, sest laval näeb midagi palju vabamat, lootusrikkamat. Traagikavabalt. Lavastaja Tormi Torop koos näitlejate Jari Matsi, Semele Kari ja Martin Tikuga on loonud teksti, mis hakkab laval toimima kui tüüpilise baaritöötaja elu koomiline peegeldus: ärkad, sööd, õpid, suitsetad, teenindad-naeratad-teenindad ja tegeled triviaalsete tööprobleemidega, mis esile kerkivad. Tegemist on üsna nutika tekstiga, mis puudutab „teenindajat”, aga võiks puudutada ka „teenuse tarbijat”. Lavalugu kutsub üles mõistmisele, kohati isegi kaastundele, kindlasti ei pretendeerita aga haletsusele. Ka teenindaja on inimene, ka tema väsib, ent noore inimese tarmukus sunnib elus edasi pürgima, seda ka kõige lootusetumana tunduval tööpositsioonil. Kogu seda noore inimese tragöödiat näidatakse vaatajale humoorikalt: jaburad baarikülastajad, lõppematu töö, pidevalt press peal.

Ehk ongi pideva pinge all töötamise murdepunktiks hetk, kus mängima hakkab mõni klassikaline baarihitt (lavastuses Queeni lugu) ja töötaja ei näe enam muud lahendust kui hakata show’d tegema. Paljudele lokaaliteenidajatele on see toimetulekumehhanism ja ühtlasi tervemõistuslikkuse valem. Toropi lavastus aga ei näita seda enesehävitusliku kurbmänguna, vaid pigem mängulise igapäevapeegeldusena. „Võinuks minna ka teisiti” on baaritöötaja reality-show’d peegeldav performance, ehk isegi metateater. Teenindaja lokaalis ju mängib teenindajat, teenindamine ei ole tema loomuses – teenindajat mängiv teenindaja teenindamisest rääkivas lavastuses. Klubi Kink Konk baariruum pakub selleks ideaalse miljöö. Lavastuses kasutatakse täielikult ära kogu ruum: letiesine, -pealne ja -tagune, tualettruum ning diivanitega täidetud baariruum vaatajaskonnale. Kõik on osalised – metateatraalse osalusteatri eksperiment on õnnestunud.

Vaadates lavastust selles paigas (kus, muuseas, on lavastaja ka töötanud), leiab (loodetavasti) vaataja ka ennast sellest lavastusest: tuttavlik öötööst-ööelust tingitud väsimus, probleemid ja absurdsus. Tuleb tunnistada, et Noorte Teatritehase tegijad üllatasid positiivselt: „situatsioonikomöödia” teatris tekitab minus vaatajana pigem allergilist reaktsiooni, ent see lavastus oli värske, kõnetas ning kasutas huvitavalt ja täiel määral ära Kink Kongi pakutud pinna. Samuti tasub kiita näitlejaid, kes said märgatavalt värisevatele kätele vaatamata omanimeliste tegelaste autentse kujutamisega edukalt hakkama. Jari Matsi õeluskotist vahetusevanem, Martin Tiku hipsterpoisist uus töötaja ja Semele Kari võrgutav baaridaam on tüüpiline teenindajate seltskond. Tegelased aga avavad ennast järk-järgult, otsides nii üksteiselt kui ka publikult mõistmist ja tunnustust. Tingimata baseerub rollide õnnestumine hea teksti ja julge pealehakkamise koosmõjul. „Võinuks minna ka teisiti” kannab endas ehk sõnumit, et võinuks minna veelgi halvemini, kuid tuleb pidada vastu, võtta elu ja (ajutist) tööd huumoriga. See on enesepeegeldus mängitud reaalsuses, inimlik komöödia noortest teenindussektoris, võitlus kainemõistuslikkuse eest ööelu maailmas.